ääres pomisemas, ja meeliskleda selle meeldiva väljavaate üle, et mitte üksi täna pole olemas mitte mingit kontorit – terve järgmise nädala pole mingit kontorit ollagi.
Eesseisev lühike puhkus polnud mingi tühi aegruum. Ta oli võtnud plaani mitu väikest, kuid tähtsat külaskäiku. Juuksuri juurde tõeliselt korraliku lõikuse pärast. Hambaarsti juurde hilinenud korralisele kontrollile. Või mis veel huvitavam: minna sobival ajal poodidesse uusi riideid ostma, tehes seda rahulikult, kiirustamata, lõunatades väljas. See kõik on alles ees…
Kolin, kriipimine, klõpsatus.
Meredith tõusis võpatades istuma, ebameeldiv kloppimine südames. Sulgtekk libises viivitamatult põrandale ja jättis paljad jalad jaheda tõmbetuule kätte. Ta keeras jalad hooga küljele ja lasi üle voodiserva rippu, ise samal ajal kõrvu kikitades. Kindlasti oli sellele süütu seletus. Vahest oli mõni lind korstnast alla tulnud. Seda oli ennegi juhtunud.
Kuid lärm tuli magamistoa ukse suhtes teiselt poolt, kitsast esikust. See oli väike korter ja ei kuulunud talle, vaid oli ühe parajasti Lõuna-Ameerikas viibiva välisministeeriumi kolleegi oma. Kitsas ja kole võis korter ju tõesti olla, kuid see oli käepärane ja Meredithil oli õnn seal üksi elada.
Aga mitte praegusel hetkel. Keegi oli eesukse juures ja tal oli just õnnestunud uks avada ning see keegi astus parajasti korterisse.
Kostis just nagu mingi raske eseme põrandale maandumise mütsatus ja mehe häälepominat. Kell oli kaheksa nelikümmend viis laupäeva hommikul. Kas see murdvaras tõesti arvas, et korter on tühi?
Meredith tõusis ettevaatlikult püsti, varbad toasusse jalga kobamas, sel ajal kui ta ise hommikumantlit selga tõmbas. Telefon oli esikus. Oli ebatõenäoline, et talle antaks piisavalt aega selle kasutamiseks, isegi kui ta telefonini jõuaks. Kõige asjalikum tegutsemisviis oleks püüda korterist ülepea välja saada ja välismaailma turvalises rüpes abi otsida.
Vaikus teisel pool ust osutas, et sissetungija oli liikunud korteri teistesse ruumidesse ja oli ainult mõne hetke küsimus, millal ta tuleb magamistuba üle vaatama. Meredith tõmbas ukse lahti. Jah, esik oli tühi, kuigi põrandal lebas suur purjeriidest reisikott. Kott paistis olevat juba täis topitud – see oli veider. Elutoa uks oli poikvel ning keegi kuuldus seal ringi liikuvat ja üha pomisevat. Süda tagumas, astus Meredith reisikotist mööda ja sirutas käe välisukse lingi poole. Samal ajal paiskus elutoa uks ristseliti lahti ja tume kuju täitis ukseava. Meredith leidis end seismas vastamisi räpasevõitu, higise noormehega, kel seljas nahkjakk, jalas teksased ja jooksukingad ning näol kolmepäevane habe.
Meredith tõi kuuldavale kileda karjatuse. Siis langesid ta käed küljele rippu, ta süda kukkus kurgust tagasi oma õigesse kohta ning hääle nördinud huilgeks tõustes nõudis ta: „Mida pagana päralt sina siin teed? Sa peaksid Lõuna-Ameerikas olema!”
„See on minu korter,” lausus Toby lihtsalt. Ta hiivas purjeriidest koti üles ja heitis selle enda ees elutuppa. „Mind saadeti koju, persona non gratana.”
„See sa oledki!” ütles Meredith alistunult.
Ta järgnes mehele elutuppa. Too oli oma jaki seljast maha ajanud ja astus parajasti tossudest välja. Toby viskas end sohvale pikali, toetades paari räpaseid sokke käetoele, ja kuulutas: „Ma olen omadega läbi. Pidin Pariisi kaudu tulema, see oli ainus lend, mis mul õnnestus saada. Nad streikisid.” Ta sulges silmad. „See pole minu süü. Mingi järjekordne diplomaatiline jant. Välisministeerium saatis ühe nende omadest koju, niisiis viskasid nemad välja ühe meie omadest ning minu nimi jäi esimesena näppu.” Ta avas silmad. „Kas kohvi on?”
„Ei! Ma olin voodis! Sa ehmatasid mu poolsurnuks! Sa oleksid võinud vähemalt kella helistada!”
„A milleks? Mul on oma võti. Ma tahaks tõesti tassi kohvi.”
Meredith tõrjus tagasi kihu vastu sähvata, et kuna mees oli nii agarasti rõhutanud, et see tema korter on, võiks ta ka ise kohvi teha. Toby oli arvatavasti teekonnast tõeliselt läbi. Meredith läks haavunult kööki. Kui kohv hakkas mulinal klaaskannu tilkuma ja täitis õhu oma aroomiga, torkas Meredithile pähe ebameeldiv mõte. „Sa ei mõtle ometi siia jääda, ega ju? Sa üürisid selle korteri mulle!”
„Siis ma ju ei teadnud, et mul seda endal vaja läheb, eks ole?” Tobyl oli õnnestunud ennast sohva pealt köögilaua äärde lohistada ja ta istus nüüd seal, nägu lootusrikas.
Meredithis kääris viha, kui Toby end õnnelikul ilmel tohutust helbekausist läbi näris. „Toby, sa ei saa siia jääda. Mul on järgmine nädal vaba, mul oli nii palju plaanis…”
„Ma pean jääma, kuhu mujale mul minna on? Mul on vaja välisministeeriumis esmaspäeva hommikul aru anda. Sina lase aga käia. Mina tee peal ees ei ole,” jätkas ta optimistlikult. „Sa võid voodit edasi kasutada ja ma panen elutuppa välivoodi. Ma olen ikka veel näljane nagu hunt. Äkki saaks keedetud muna?”
„Keeda endale ise!” Igal asjal on piirid.
Vannitoas määndus tilkuva külmaveekraani all vaikselt kuhi käkras sokke ja aluspükse. Meredith läks tagasi kööki. „Nii see ei lähe, Toby. Sa oled räpane ja lohakas! Sa oled pannud musta pesu vanni, aga mina kavatsesin just vanni minna. See korter on meie mõlema jaoks liiga väike.”
„Küll me hakkama saame. Ma viin mingil ajal pesu selvepesulasse.”
Hiljem, kui Meredith parasjagu riidesse pani, ründas tema kõrvu rokkmuusika tümakas. Telefon helises ja Meredith kuulis Tobyt seda vastu võtvat.
„Mida? Keda?” karjus mees üle lärmi, enne kui lõugas: „See on sulle!”
Meredith väljus toast ning kahmas Toby käest toru. „Halloo?”
„Mis pagana päralt seal toimub?” prahvatas Alan Markby hääl talle kõrva. „Kes see oli?”
„Oh, Alan, oota väheke! Toby! Keera muusika vaiksemaks, ma ei kuule sõnakestki!” Kuid Toby oli end vannituppa lukustanud ja ta pidi seda ise tegema. Maad võttis õnnistatud vaikus. Ta läks tagasi telefoni juurde ja selgitas lühidalt probleemi olemust.
„Sa ei taha mulle ometi öelda, et ta jääb sinna elama?”
„Ta sunniti lähetusest lahkuma ja ta on mõneks ajaks tagasi Londonis ning tal polnud aega oma asju korraldada.” Telefonitoru peopesaga varjates sosistas Meredith: „Nuhtlus muidugi, kuid see on tema korter ja ta kolis sisse! Ma ei saa teda välja visata, nii et mida ma veel teha saan?”
„Käsi tal minna ja otsida mõni odav hommikusöögiga öömaja, vaat seda! Ja samal ajal võta talt võti ära. Ta kirjutas üürilepingule alla! Sa maksad talle kenakest üüri ja kohe kindlasti mitte ei kaasne rendilepinguga korteri jagamist temaga! Ta pidagu sellest kinni! Ei ole sinu süü, et ta kinga sai.”
„Aga ma ei saa teda minema ajada, kui ta ise ei lähe. Noh, ma mõtlen, seda ei saa talle süüks panna.”
„Meredith!” lausus Markby hääl sõjakalt. „Ära arva, et ma olen armukade või kahtlustav või midagi taolist. Kuid ta kasutab ära sinu head iseloomu. Sa veel kahetsed, kui lased tal sinna jääda!”
Toby paiskas vannitoa ukse lahti ja – voolav vesi saateks – ilmus nähtavale, käterätt ümber kere heidetud. „Ega sa ei pahanda, kui ma sinu seepi kasutan? Ma mõtlesin, et nüüd, kus ma tagasi olen, võiksime helistada ja mõned sõbrad kutsuda ning täna õhtul väheke pidu panna!”
Meredithi
