ümber tehtud. Ta pidi ümber kirjutama oma märkmed väljakaevamistel leitud skeleti kohta, kuid ta istus akna all kirjutuslaua taga ja vahtis tühja pilguga aeda.
Ta oli olnud täiesti võimetu muutma olematuks seda hirmutavat mõtet, mis talle üleeile pähe kargas. See oli ju lihtsalt liiga õudne? Kuidas ta küll suutis isegi mõelda, et Dan võiks millekski selliseks võimeline olla? Sellepärast, ütles ta endale, et tema kahtluse taga on näriv isiklik süütunne, mis kutsus esile vältimatu katastroofi.
Ursula oli pannud end lausvalesse olukorda, ajanud end nurka, kust polnud mingit väljapääsu. Ta toppis puhta lehe kirjutusmasinasse. Sellistel hetkedel ta paanitses, olles lõksu aetud, süümepiinades, vihates ennast, vihates Dani, igatsedes olla vaba. Vihates kõige rohkem tegevusetust, soovides kõige sellega midagi ette võtta. Kuid mida?
Tol ajal oli see paistnud nii teistmoodi ja ta polnud oma tegude õigsuses põrmugi kahelnud. Oli teada, et Dani ja Natalie maruline abielu käib üle kivide ja kändude ning on kõrvalseisjate jaoks paras mõistatus. Nii nagu nende kodu poolenisti möbleeritud olek, paistis ka nende abielu ebatäielik ja hooletusse jäetud. Ometigi võisid mõlemad olla pedantsed, Natalie oma raamatutes ja Dan oma töös. Ursulat ei üllatanud, et Dan oli õnnetu, ja – järele mõeldes – ta oli võib-olla meelitatud, et mees oli valinud just tema oma pihiisaks. Nüüd nägi ta oma suhtumises omamoodi edevust. Natalie oli Dani alt vedanud, kuid tema, Ursula, ravitseb haavad.
Ta avastas oma vea üsna varsti. Nagu peatselt paistma hakkas, osutus Dani pidev nurisemine oskuslikuks emotsionaalse väljapressimise vormiks, mis oli täiuslikkuseni lihvitud Dani suhtlemises oma naisega ja mis nüüd pöördus Ursula poole. Mees tahtis kogu tema aega ja tähelepanu, oli ühtaegu armukade ja omastamishimuline ning – nagu Ursula kahtlustas – mitte alati täiesti aus. Õigemini oli tal võime näha asju sellisel viisil, et tema ise paistis alati parimas valguses. Üheski tülis polnud Dan iial süüdi, alati oli süüdi teine isik. Hilinemise põhjuseks oli alati see, et teised pidasid Dani kinni. Sedeldamisel juhtus eksitus sellepärast, et töövagunis oli vähe valgust ja Ursula käekiri loetamatu. Nii see muudkui käis.
Kahtlemata praktiseeris Natalie samalaadset emotsionaalset survet Dani peal ja kumbki neist eksisteeris vastastikku piina tekitavas suhtes. Ursula avastas liiga hilja, et ükskõik mida välise mulje põhjal ka arvata võiks, ei tea mitte keegi ühe abielu kohta täit tõtt, välja arvatud need kaks inimest, keda see seob.
Sel hetkel oli Ursula otsustanud, et tema enam kaasa mängida ei taha. Danist eemalepääsemine oli siiski – kuna nad töötasid koos – iseasi.
Ursula kriipseldas hajameelselt oma märkmikku. Natalie. Kas Dan rääkis tõtt? Või oli talle ette söödetud järjekordne versioon sündmustest, mis on läbinud Dani reaalsust enese jaoks sobivaks kohandava filtri? Isegi praegu üritas Ursula ausalt mängida ja tõendeid mehe kasuks pöörata. Natalie ema tõepoolest elas Bamfordis. Ursula oli tema majagi näinud. Amy Salter oli mõnikord haige ja teadupärast helistas ta kiiremas korras oma tütrele, et too appi tuleks. Kõlas loogiliselt.
Kuid loogikat polnud lõpetamata korrektuurpoognates. Ka mitte krediitkaarditaskus ega autovõtmetes.
Ja mida oli mees öelda tahtnud? Ta võib asjaolusid muuta? Oli see lihtsalt Dani jutt või oli ta juba midagi teinud, kas ta teadis, et miski on muutunud?
Vaadakem tõele näkku: Ursula ei suutnud töötamist isegi mitte teeselda. Ta koristas oma paberid kokku ja läks alumisele korrusele, et pista pea isa kabineti ukse vahelt sisse. „Isa?”
„Mis on, kullake?” pomises oma tööga hõivatud isa.
„Mul on vaja paariks tunniks välja minna. Kas sobib, kui ma auto võtan? Sul ei lähe seda ju täna õhtul vaja, ega?”
„Autot?” Isa tõstis pea, pöördus ja tuiutas hajameelsel pilgul tütart. „Ah jaa, auto… muidugi võta auto.”
„Ma ei jää hilja peale.”
Juba oli isa taas oma raamatute taha kadunud. Nende akadeemiline pere oli olnud suur ja õnnelik. Kuid Ursula ema oli surnud ja tema õed abiellunud. Kuidagimoodi oli Ursula lihtsalt edasi kulgenud, elades kodus, kus oli nii mugav ja lihtne, odavam ka, eksisteerides mõnusas suhtes oma isaga ja võib-olla – hoolimata oma kahekümne üheksast eluaastast ja muljetavaldavast haridusest – tegelikult kunagi täiskasvanuks saamata.
Nii rääkis Ursula iseendale, kui ta autoga välja tagurdas ja Bamfordi poole teele asus. Ta oli ettevaatlik autojuht ja sõiduks kulus tal terve tund, kuigi enamik teekonnast kulges kiirteed mööda. Bamford oli pühapäevaõhtuse vaikuse paik. Kell kutsus palvetajaid õhtupalvusele ning inimesed ruttasid üksi või paarikaupa kiriku või kabeli poole. Pubid polnud veel avatud.
Ursula parkis auto tühjale kõrvaltänavale, mitu jardi Amy Salteri majast eemale, ja jäi paika silmas pidades istuma, teadmata, mida edasi teha. Siin olid väikesed ridaelamud, esiküljed otse vastu kõnniteed, mida märgistasid korralikult puhtaks küüritud kivist uksepakud. Kõik majad olid kenad ja hoolitsetud, värskelt värvitud uste ja säravaks poleeritud vaskkaunistustega. Majadel olid pitskardinad. Puuvilja- või lillekausid olid sätitud pitsi ja klaasi vahele, täpselt esimese korruse tänavapoolsete akende keskpaika. Need majad olid vanamoodsa korralikkuse kehastused. Vaevalt küll, et Ursula võiks minna ja koputada uksele ja pärida otsesõnu Natalie asupaiga järele, põhjustades sellega võib-olla tarbetut ärevust ja andes võimaluse süüdistada ennast õelas keelepeksu levitamises. Ja mis siis, kui Natalie ongi seal? Avaks isegi ukse? Mida ta siis öelda võiks? Kuidas Ursula talle otsa vaataks?
Ta trummeldas närviliselt vastu rooliratast. Siis avanes äkitselt Salteri maja uks. Nähtavale ilmus Amy Salter, kenasti riides ja ilmselgelt täie tervise juures, sehkendas oma käekoti kallal ja sulges siis enda järel ukse. Ta hakkas kärmel sammul piki tänavat minema. Ta ei olnud – pani Ursula tähele – enne lahkumist mitte kellelegi majas midagi hõiganud.
Kui Amy oli ümber nurga pööranud ja silmist kadunud, hüppas Ursula autost välja ning kõndis otsustaval sammul roheliseks värvitud ukse poole ja koputas rebasepeakujulise vaskse koputiga. Heli kajas sees just nii nagu siis, kui maja on tühi. Sellele vaatamata proovis ta uuesti ja kergitas isegi postipilu luuki, kummardus ja hüüdis läbi avause: „Natalie!” Ei midagi. Ursula läks tänavapoolse akna juurde, surudes nina vastu aknaklaasi lapikuks, kuid pitsiline pimedus varjas toa enda taga.
Järsku lendas kõrvalmaja teise korruse lükandaken lahti ja nähtavale ilmus kellegi naise pea. „Kas te soovite proua Salterit, kullake?”
„Ee, jah…” Ursula vaatas käega silmi varjates üles.
„Ta läks õhtusele teenistusele, Kõikide Pühakute kirikusse. Ta teeb seda alati, iga kord – nagu kellavärk, välja arvatud siis, kui ta terve pole.”
„Ah nii, selge siis. Ee… proua Woollard, see tähendab proua Salteri tütar, tema nähtavasti ei ela praegu siin? Mul oleks teda tõesti vaja.”
„Te mõtlete Natalie’d? Oi ei, kullake. Ma olen kindel, et teda siin ei ole. Ma ei mäletagi õieti, millal ma teda viimati nägin.”
„Selge. Tänan.”
Aken prantsatas kinni. Ursula taganes auto juurde. Kui sa tahad mõnele salasepitsusele jälile jõuda, ei ole just tark seda niimoodi tänava peal teha, kus naabrid ilmselt iga su liigutust jälgivad.
Kuid kas see oli üldse mingi salasepitsus? Ja kui oligi, mida peaks tema sellega ette võtma?
Ja siis, koju sõites, tuli talle nagu välk selgest taevast pähe mõte: „Meredith! Loomulikult!”
Meredith
