viskus ta sohvale ja tegi valjul häälel teatavaks: „Ma EI kavatse seda taluda!”
Vähemalt oli ta Toby laupäevaõhtuse peo koha pealt ümber rääkinud, kuid mõte sai lihtsalt edasi lükatud. Tema sõbrad, oli mees rõhutanud, ootavad seda pidu. Ilmselgelt oli sõnum Toby naasmisest terves metropolis levinud ja telefon oli teda kutsudes täna päev otsa helisenud.
Isegi nüüd, kui Meredith sellest mõtles, helises see jälle. Selle läbilõikavat ja nõudlikku kisa oli võimatu ignoreerida. Meredith kahmas toru ja urises: „Teda pole siin! Ta läks pubisse.”
„Meredith? Kas Meredith Mitchell? Ma loodan, et ma sind voodist välja ei ajanud. Ursula Gretton siin.”
Meredith muutus hetkega erksaks. „Oi vabandust, Sula. Kas sa oled Londonis? Ma arvasin, et sul oli plaanis sel kuul mingisugustele väljakaevamistele minna.”
„Mul oligi, mul on… Ma helistan praegu kodunt. Kaevamisega on probleeme ja minuga niisamuti. Meredith, kas sul on endiselt sõbralikud suhted tolle peainspektoriga Bamfordis? Ma tean, et ta on endiselt seal.”
„Jah, Alan Markby. Aga me oleme ainult sõbrad!” Meredith tegi pausi, meenutades viimast teravat sõnavahetust telefonis laupäeva hommikul. „Vähemalt arvan ma, et ta siiski veel räägib minuga!”
„Kas temaga on lihtne rääkida? Kas ta kuulab ära või hüppab peale ja hakkab lõputuid küsimusi esitama?”
„Mis lahti on?” küsis Meredith otse.
Kuid sellega oli ta Ursula kaitseasendisse sundinud. „Ei midagi! Noh, jah, vahest siiski midagi. Ma pole kindel. Ma tahaks nõu küsida ja ma mõtlesin sinu Bamfordi sõbra peale. Ian on juba temaga väljakaevamistel toimuva jama pärast ühendust võtnud ja ma mõtlesin, et võib-olla saaksin mina asja mitteametlikult arutada. Ma tahan lihtsalt, noh, et mu kahtlused hajutataks, vist.”
„Kes on Ian? Ja mis jamad?”
„Ian Jackson, Bamfordi muuseumi kuraator ja väljakaevamiste juhataja. Me oleme sel suvel seal nii kõvasti töötanud ja nüüd on kõik ohus.” Meredith kuulis, kuidas Ursula ohkas. „Ma lubasin homme öösel seal töövagunis magada. Me teeme seda kordamööda nii kaua, kui vaja. Jumal teab, kui kaua see kestab! Kõige tipuks on kohustus öid tolles haagises veeta viimane asi, mida ma vajan. Ma kavatsen paluda mõnel minuga seda kohustust jagada, kuid keegi pole sellest eriti huvitatud.”
„Pea kinni!” Meredithile kargas üks mõte pähe. „Haagis? Sa ööbid haagiselamus ja tahad kedagi seltsiks? Mina olen käsi!”
„Oh ei!” Ursula hääles kõlas masendus. „Ma ei tahtnud, et mu jutt selliselt välja kukub! Sul on oma töö ja probleemid.”
„Mul on töölt vaba nädal, kuid mul tõepoolest on probleeme, usu mind! Mõte nad mõneks päevaks maha jätta on imetore!”
„Seal ei ole just imetore. Asjaolud on üsna ebameeldivad ja tegemist pole mingi korraliku puhkuseks mõeldud haagiselamuga. See on vana räpane vagun, meie tööasju täis.”
„Praegusel hetkel,” lausus Meredith süngelt, „kaalun ma võimalust magada pargipingil!”
neljas peatükk
„Veel kohvi?” pakkus Ursula. „Likööri või piisake brändit?”
„Suur tänu, kuid ei. Ma jään magama.”
Meredithi hirm tukkuma jääda oli vägagi põhjendatud. Toby oli kesköö paiku koju tagasi tulnud ja kella üheni oma rokkmuusikat mänginud. Meredith oli vara tõusnud, et siia sõita. Praetud tall piparmündikastmes ja vahukoorega marjapuding olid ta oimetuks teinud. Nüüd istus ta koos Ursulaga perekonna meeldivas aias ning soe päike mõjus kui uimasti. Meredith tegi uuesti katset kõne all oleva probleemiga tegeleda.
„Ma võiksin sulle kutsumata külalistest üht-teist rääkida!” poetas ta.
„Mitte sellistest nagu meie New Age’i kamp! Neid on väga raske paigast liigutada. Seadused on nii keerulised. Nad on eravalduses, selles on asi. Muidugi on see loata sissetung, kuid see on tsiviilasi ja politsei ei ole huvitatud siin liiga karmi käega tegutsemisest. Karavanis on ka väikesi lapsi ja olukord võib vägivaldseks muutuda. Kuid nende viibimisest kaevekohale nii lähedal võib tekkida lausa katastroof.”
„Ma tunnen tõesti kaasa, usu mind!” Meredith nägi vaimus pilti Tobyst, kes magab siruli välivoodis, tühjad õllepurgid prügikastis. Ta rääkis Ursulale Tobyst. „Kuigi see pole päris seesama. Kuid ta on seal ja ilmselt kavatseb ta sinna ka jääda.”
„Ma vean kihla, et sinu politseinikule see ei meeldi!”
„Minule ei meeldi! Muuseas, Alan ei ole „minu” politseinik! Ja Toby mulle täitsa meeldib. Ta on lihtsalt uskumatult lohakas ja lärmakas.”
„Siis on ju meil mõlemal probleeme.” Ursula vaikis hetke ja keerutas lusikat näppude vahel. „Ma poleks pidanud sind oma jamaga tülitama ja sind kaugelt Londonist siia kupatama. Ma ütlesin kõigile, et kirjutan täna oma märkmeid ümber. Ma ei suudaks teistega koos olla, eriti mitte Daniga.”
„Selleks sõbrad ongi.” Meredith silmitses Ursulat. „Mul oli hädasti vaja korterist välja pääseda, nii et see külaskäik on päästerõngas! Aga kui sa oled selle teise asja rääkimise koha pealt meelt muutnud… sest midagi on lahti, on ju? Ja see on sulle tähtsam kui too eelmine?”
„Jah,” lausus Ursula vaevukuuldavalt. „Ma pole meelt muutnud. Ma pean kellelegi rääkima, pigemini siis sulle.” Ta raputas õnnetu näoga pead. „Ma olen ikka täielik lollpea olnud.”
„Seda on ennegi paaril korral öeldud! Kui see on mingi südameasi, siis anna aga aega. See on ainuke ravi.”
„See pole midagi sellist. Aeg võib siin oluline olla.”
Meredith kuulas, kui sõbranna talle oma loo jutustas.
„Võib-olla sa praed ennast olematu asja pärast, Sula,” ütles ta, kui Ursula oli loo lõpus kohmetunult takerduma jäänud. „Abielupaarid tõepoolest tülitsevad ning üks või teine võib kas ajutiseks või ka igaveseks minema kõndida. See on piinlik ja inimesed esitavad küsimusi, niisiis mõtleb teine vabanduse välja. Dan ütles, et ta naine sõitis Bamfordi oma ema juurde. Tõsiasi, mille sa tuvastasid – et ta seda ei teinud –, ei pruugi tingimata midagi kurjakuulutavat tähendada.”
„Ma tean! Kuid nüüd on ta juba mitu päeva ära, ja kui see oli tema käekott, mida ma nägin, siis ei ole tal ei krediitkaarte ega autovõtmeid. Ja ära unusta korrektuurpoognaid! Ükskõik kui logisev nende abielu ongi, Dan ja Natalie on mõlemad oma elukutsele pühendunud. Natalie ei veaks oma kirjastajat alt.” Ta vakatas hetkeks. „Kas sa ei saaks oma politseinikuga sellest lihtsalt rääkida?”
„See ei kuulu tema piirkonda. Ta on ju miilide kaugusel Bamfordis. See pole tema asi.”
„Ta võiks ju midagi soovitada!”
„Ta pole mingi tädi, kelle õla najal nutta!” ütles Meredith Alani reaktsioonile mõeldes ärritunult. „Ma arvan, et sa peaksid kõigepealt proovima uuesti Daniga rääkida. Ütle talle, et sa oled mures. Naermine on halvim, mida ta teha võib.”
„Ega ta naerakski. Ta läheks endast välja. Ta ei või kannatada, kui ma Natalie nimegi mainin.
