iseloomus on midagi saatuslikult köitvat ja maailm on täis naisi, kes võivad seda tunnistada.
„See asi, mis mul Daniga oli,” lausus Ursula, „siis kui see kestis, oli… kuidas seda seletada?”
„Tõeline tulevärk,” pakkus Meredith. „Palju kirglikke leppimisi ja vahepeal hõljumine seitsmendas taevas. Sa ei pea seda seletama, Ursula. Me kõik oleme seda teinud. Ainus häda pilvedel hõljumisega on see, et nad on nii kuradi kõrgel. Kui maha kukud, siis on valus.”
Ursula nõjatus ettepoole. „Aga Dan on endiselt oma pilve peal, kui sa aru saad, mida ma mõtlen! Ta väidab järjekindlalt, et armastab mind ikka veel, ning ükskõik, mida ma talle ka ütlen, jääb ta kindlaks oma usule, et tegelikult ma armastan teda ja et ma tahan lõppu teha ainult Natalie pärast. See ajab hirmu peale. Ta on nii jõuline. Ja mul on nii paha tunne tema süüdistamise pärast…”
Kui tema jutt katkes, küsis Meredith leebelt: „Milles süüdistamise pärast?”
Meredith nägi sõbranna nägu tontlikult hallikasvalgeks muutuvat ja tundis, et on julm. Aga kui minna Alanilt nõu küsima, tuleb talle rääkida, mis täpselt on Ursula arvates juhtunud. Kui see tähendaks ka Ursula sundimist tunnistama üles oma kahtlustusi, millele ta isegi vaevalt mõelda julgeb, siis olgu nii.
Ursula tõstis närvilise liigutusega mõlemad käed, et juukseid laubalt tagasi lükata. „Ma ei tea! Aga ma arvan, et tean, millal Dan valet räägib, ja just praegu ta valetabki! Temaga rääkimisest pole kasu! Ma olen selle üritamisest juba peaaegu hullumas! Muidugi ei arva ma, et ta Natalie’le meelega viga tegi! Ma mõtlesin pigem tülile, mingile kogemata juhtunud õnnetusele. Võib-olla teen ma ennast praegu veel lollimaks, kui ma juba paistan.” Ta hüppas püsti ja hakkas kohvitasse kokku korjama.
„Noh, see on kindlasti üks võimalus,” sõnas Meredith rahulikult. „Kuid see on ikkagi see, millest ma sinu arvates peaksin Alan Markbyle rääkima? Et Dan on võib-olla oma naisele häda teinud?”
„Jah! Ei! Meredith, ma ei tea, mida teha. Ma mõtlesin, et kui ma paluksin sinul Markbyga rääkida, oleks see nagu mitteametlik, tegelikult isegi ei ütleks, et midagi on juhtunud, lihtsalt võib-olla!”
„Sula!” ütles Meredith teravalt. Sõbranna tardus paigale, kandik käes. „Kui ma räägin sellest Alanile, siis tähendab see politseile rääkimist. Sest just seda Alan ongi – politseinik. Tal ei lähe see kunagi meelest ja ta ei unusta seda ka nüüd. Ähmaste süüdistuste esitamine oleks tema aja raiskamine. Ta nõuab kindlasti mingeid üksikasju. Ja kui sa esitad konkreetse süüdistuse, on see ühel või teisel viisil kohe ka üldiselt teada! Nii et enne, kui ma temaga räägin, oled sa ikka kindlasti seda meelt, et ma peaksin seda tegema?”
Ursula lõug võbises, kuid ta ütles kindlalt: „Jah.”
„Isegi kui me võib-olla peaksime rääkima mõrvast? Sest kui peaks olema juhtunud kõige hullem, siis just sellest me räägimegi, ja teesklemine, justkui oleks asi milleski muus, tähendab põgenemist reaalsuse eest!”
Peaaegu kuuldamatult tuli Ursula suust: „Ma tean.”
Tekkis vaikus. „Hea küll siis,” lausus Meredith. „Ma räägin temaga.”
Ursula hakkas kandikuga ära minema. Ta vaatas tagasi, hale naeratus näol. „Ma tean kindlasti, et kui Danil oleks paljas kahtluski, et ma sinuga niimoodi rääkinud olen, ei andestaks ta mulle iialgi.”
Alan Markby, kummaski käes ääreni täis klaas, tegi endale ettevaatlikult teed varasel õhtupoolikul „Viinamarjakobara” lounge-baaris tunglevate inimkehade vahel.
„Korras!” ütles ta õnnelikult pärale jõudnult ja asetas klaasid sõõrikujuliste plekkidega lauale. „Üks vaadisiider. No nii, mis on siis sellise äkilise arheoloogiahuvi põhjustanud, või värbab Ursula vabatahtlikke?”
Meredith tõstis tänades siidri ja alustas oma hoolikalt ette valmistatud seletust Ursula dilemma kohta. Hilisel pärastlõunal pikka teed Bamfordi sõites oli tal olnud aega nuputada, mida öelda, ning siis oli see kõlanud küllaltki mõistlikult. Nüüd polnud ta enam nii kindel ja Alan näis umbusklik, kortsutades kulmu laubale langevate heledate juuste all, kõhn nurgeline keha küürutamas toolil haigettegevalt tuttavlikus skeptilises poosis.
Meredith tundis seda pistet südames ja võbinat kõhus, mis on poolenisti piinav ja mida, teadis ta, ei saa ravida düspepsiapilliga. Ta küsis endalt juba mustmiljonendat korda, kas ta on ikka täie mõistuse juures. Mitte ainult Ursula üritusega tegelemise pärast, vaid ka siiatulemise ja uuesti Alaniga kohtumise pärast. Oli liigagi lihtne lasta vanadel headel inimlikel tungidel end kaasa viia. Aga kui sa oled kord juba seksist lahti saanud, mis siis? Selles oligi asi.
Vahest oli hea, et ta kellegi teisega rääkida sai. Pealegi oli ta üsna kindel, et Alan võtab jutuks sellise väikese asja nagu Toby korteris, ja et kui saaks ta Ursula jamadega kõrvale suunata, siis seda parem.
„Ursula olukord on natuke keerulisem,” ütles Meredith.
Alan oli ninapidi õlleklaasis, nii et ta ei saanud ühtki kommentaari öelda – mis oli ilmselt üsna hea. Kuid tema kulmud jõnksatasid murettekitavalt ning ta tulistas üle klaasi serva Meredithi suunas väga terava pilgu. Meredith sööstis oma looga edasi, enne kui teine hingatagi jõudis.
„Vaat sihuke lugu,” ütles Meredith, kui oli seletanud Natalie Woollardi kadumist. „Ta arvab, et mees valetab, ja ta on mures.”
Alan oli vaikides kuulanud. Nüüd keris ta ennast oma küürus poosist lahti, sirutas selga ja küsis: „Tahad mu professionaalset nõuannet kuulda? Ära sega end sellesse!” Ta nägi naise näol protesteerivat ilmet tekkimas ja tõstis rahustavalt käe. „Minu jaoks on selge, et Woollarditel oli mingi ilmatu suur tüli, arvatavasti mehe ja Ursula vahekorra üle. Naine, kes tundub olevat bravuurika iseloomuga, pani uksest välja ja otsustas oma abikaasa maapakku mineku abil põlvili suruda. See olukord pole sugugi nii ebatavaline, nagu sina ja Ursula nähtavasti arvate. Ma tean palju sääraseid juhtumeid, kus naine on minema marssinud, jah, isegi ilma käekotita. Mehel on nüüd piinlik ja ta tunneb end süüdi ning püüab asja summutada, rääkides inimestele, et ta naine läks Bamfordi oma elatanud ema vaatama. Proua Woollard tuleb koju, kui ta selleks valmis on. Või nõuab naine kauge maa tagant kohtu kaudu lahutust ja tema abikaasa saab sellest naise advokaatidelt teada.”
„Minu arvates on see ikkagi veider!” jäi Meredith kindlaks. „Hea küll, ma ütlesingi juba Ursulale midagi taolist. Kuid kus iganes Natalie ka poleks, on ta seal ilma isiklike asjadeta ja ta jättis pakilise töö lõpetamata oma kirjutuslauale.”
„Mis asi on pakiline? Kas su töö või su abielu? Normaalses olukorras poleks ta oma tööd jätnud, kuid olukord ei ole ju normaalne, eks ole? Ta polnud kainelt kaalutlev, kui ta lahkus. Võid kihla vedada, et ta läks pimedast vihast lõõmates ja kättemaksuhimust põledes! Ütle mulle, kui Ursula avastab märke sellest, et põrandalauad on üles võetud või et Woollard hakkab keset ööd maja üle värvima!”
„Alan!” hoiatas Meredith. „Kas sa võtad seda ikka tõsiselt?”
Üks mööduja müksas vastu Markby selga ning vabandas. Peainspektor nihutas oma tooli lauale lähemale.
„Kuula nüüd,” jätkas mees ja ta häälde sugenes kerge ärritusenoot. „Ma olen selle kõik ise läbi teinud! Mitte et ma – olgu kohe öeldud – oleksin ringi tõmmanud nagu Woollard! Kuid Rachel tormas alalõpmata minema ja tuli siis mõne päeva pärast jälle tormates tagasi. Ta tavatses minna ja sõbrannade pool peatuda. Vanade koolisidemete naiselik variant. Mõned esimesed
