ja paberilehte teises käes. „Noor naisterahvas vanuses neliteist kuni kuusteist. Tõenäoliselt lähemal alumisele vanusepiirile. Kas tead, kes ta on?”
„Veel mitte. Millal ta suri?”
„Väliste märkide järgi eile õhtul või täna hommikul kella kümne ja ühe vahel. Ütleme, kella üheteistkümne ja kesköö vahel. Ma ei saa täpsemalt öelda, tead ju küll. Võiks arvata,” lisas Fuller, kel olid tütred, „et keegi märkas selles vanuses tüdruku puudumist, kui too eile õhtul koju ei tulnud ega helistanud. Mina küll oleksin märganud.”
„See võib sind üllatada, aga mõned vanemad vaevalt küsivadki, kus nende lapsed on olnud.”
Kõneldes tundis Markby endas tuttavat tuima viha küdevat. Seal väljas on ju džungel, kas mitte keegi neist ei mõista seda? Ei noored ega nende vanemad? Kes iganes see tüdruk ka oli ja mis asjaoludel suri, ei olnud tal – tol lapsel seal plaadi peal – mingit võimalust. Kuid siis vaidles kaine mõistus vastu, et Bamford on väikelinn, mitte mõni kihav suurlinna geto. Enamikul siin elavatest peredest olid ikkagi kohalikud juured. Miks peaksidki nad kartma ohtu nii tuttavas ümbruskonnas? Miks ei peaks nende lapsed kasvama üles nii, nagu olid kasvanud nemad – võrdlemisi turvaliselt? Kas olid linn ja maailm väljaspool seda nii palju muutunud?
Fuller oli silmanähtavalt innukas asja kallale asuma. „Kas tõesti? Nagu sa näed,” jätkas ta, „tabas teda meelekohta hoop, üsna tugev löök, mis rebestas naha ja tekitas koljusse kaunis suure augu. See on juba esialgse läbivaatuse põhjal selge.” Ta osutas pastapliiatsiga osavõtmatult purustatud luu poole. „Seda tegi mingisugune üpris suur ese.”
„Jah, ma märkasin!” pomises Markby hapult. „Näib, nagu oleks kasutatud tarbetult suurt jõudu. Talle oleks ka poolest piisanud.” Ta kallutas end ettepoole. „Mis see on?”
Fuller kummardus laiba kohale ja pani prillid ninale, et silmitseda punast joont tüdruku kõril. „See pole nöörist, kui sa seda mõtled. See on lihtsalt kriimustus, mille põhjustas mingi selline asi nagu kaelakee või vahest ka peenike kett.”
„Tema riiete hulgas ei olnud midagi sellist.”
Fuller pööras lina teise otsa tagasi ja paljastas tüdruku katmata jalad. Ta tõstis üht, nii et Markby nägi kanda, ja siis teist. Mõlemal kannal oli nahk maha hõõrutud. Vaikselt laotas ta lina uuesti üle varvaste.
„Oh neetud küll,” ütles Markby väsinult. „See teeb asja kohe kõvasti keerulisemaks!”
Vigastus viitas laiba jõulisele, jõhkrale kohtlemisele. See omakorda viis mõttele, et tüdruk oli tapetud mujal ja laip visati sinna, kust preili Rissington selle leidis. Tõepoolest hirmus kahju, et preili ja Tiiger olid trampinud üle kõikide jälgede kahutanud rohul. Kõik, mis tallamata jäi, on praeguseks päikese käes ära sulanud. Kas olekski mõni neist piisavalt kaua vastu pidanud, et fotograafidele kasulik olla?
„Kas tahad minu kabinetti minna?” küsis Fuller lahkelt.
Varustatud tassi üsna vastiku lahustuva kohviga, ei tundnud Markby end sugugi paremini. Ta ei sallinud seda läbitungivat imalat vina, mis mattus tugevasse antiseptiku lõhna, ega valge kahhelkivi ja roostevaba terase sära ega ümbritseva ebaloomulikku puhtust. Rääkimata võimalusest sattuda ootamatult millelegi vastikule mõnes purgis.
„Ma arvan,” lausus Fuller delikaatselt, „et hiljuti, viimase kahekümne nelja tunni sees, toimus mingi seksuaalne tegevus.”
„Vägistamine?”
„Siiani ei ole ma leidnud mingit märki liigse jõu kasutamise kohta, kuid lahang võib tuua ilmsiks paljutki, mida väline vaatlus ei anna.”
„Puhtalt huvi pärast,” küsis talt Markby, „kas see töö sinus mõnikord masendust ei tekita?”
„Iga töö võib masendada,” märkis Fuller. „Kas sinu omaga on teisiti?”
„Ma üritan mõelda pigem meie õnnestumistele kui läbikukkumistele.”
„Minuga on sama lugu. Vaata sellele niimoodi,” naeratas Fuller talle säravalt, „tegelikult ei oota minult keegi, et ma oma patsiente raviksin. Nad kõik on surnud.”
Markby loobus kolkuvast kohvist ja vestlusest. „Hea küll! Ma tulen tagasi, kui sa teda lahti lõikad. Mind oodatakse kümne minuti pärast osakonna peakorteris.”
„Me hoiame teda jahedas.” Fuller, endiselt rõõmsameelne, lisas ootamatult: „Mul on hea meel, et minu tütred…” Ta jäi vait.
„Hea meel, et su tütred – misasja?” Markby silmitses teda uudishimulikult. Fuller näitas harva laibaga seoses mingeid emotsioone välja ega paistnud surnut isegi isiksuseks pidavat. Kuid see siin oli talle mõjunud.
„Hea meel, et nad on korralikud tüdrukud,” ütles Fuller kohmetult. „Mitte väikesed lipakad, nagu too nähtavasti oli!”
„Alati ei ole võimalik inimesi sedaviisi lahterdada,” lausus Markby pahuralt.
Ta oleks võinud juhtida Fulleri tähelepanu sellele, et liigagi sageli langesid ohvriks süütud, mitte rikutud. Mängureeglite tundmine aitas vahel. Kuigi mõnikord viis see lihtsalt saatusliku, liigse enesekindluseni.
Igal juhul oli ta kohtunud Fulleri tütardega, kes olid murettekitavalt intelligentsed ja tasakaalukad ning olid jätnud talle alati mulje kui oma aastate kohta rabavalt võimekad tüdrukud. Teda ei üllataks, kui üks neist lõpetaks riigijuhina.
Fuller saatis teda patoloogiaosakonna ukseni, mööda lahkamislauast ja selle asukast. Parajasti siis kostis kurjakuulutavat kahinat. Markby pööras täpselt õigel ajal pead, nägemaks, kuidas lina nihkus paigast, kui jalad, mida Fuller oli puudutanud, omapead liikusid.
„Koolnukangestus süveneb,” ütles Fuller. „Lihaskramp. Ta ajab – nagu kõlab populaarne ütlus – sussid püsti! Ära tee nii ehmatanud nägu, peainspektor. Ta ei tõuse üles ega kõnni minema!”
Sel tähtsusetul, kuid õudsel elamusel läks korda ta murelikuks muuta. Markby sisenes osakonna peakorteri askeetlikku hoonesse ahistava tundega, et kuidagimoodi olid asjad hakanud kõvasti viltu minema.
Laip ei ole kunagi heaks endeks, kuid seesinane näis tervet ebaõnne perioodi kuulutavat. Mitte et ta oleks uskunud „tähti” või mis tahes süsteemi järgi tuleviku ennustamist. Tal oli tädi, kes oli olnud veendunud teetassi meetodi kindluses. Kuid Markby oli kaotanud sellesse usu juba varases nooruses, kui tädi talle teatas, et süsteem toimib ainult „siis, kui sul on suured teelehed”. Iga süsteem, mis näis töötavat ainult seesugustes kitsastes raamides, polnudki mingi õige süsteem, kõigest iseäralik komplekt tingimusi.
Sellele vaatamata oli tal mõnikord tunne, et sündmused on otsustanud teda tublisti vintsutada. Tal oli peaaegu kiusatus revideerida oma tõrjuvat hoiakut tähtede asjus. Ta tunnetas õhus selget harmoonia puudumist. Valet sorti lehti.
Ta hakkas trepist üles ronima, aga enne kui jõudis politseiülema kabinetini, kuulis ta end hõigatavat. Üles vaadates nägi ta Norrist, kes seisis tema kohal trepimademel. Norrise taga seisis väga lühikeseks pöetud juuste ja pineva ilmega noor naine.
„Kas on uudiseid?” küsis Norris ametlikult, kui Markby oli tema tervitusele vastanud ja nendega ühinenud. Tema suu liikus, kuid mitte ainsamgi lihas ülejäänud näos. Natuke sedamoodi nagu need varbad lahkamislaual, mõtles Markby.
„Ma
