tühjusest. Kappkell tiksus vaikselt nurgas. Aeg, mida ta maailmale näitas, oli vale. Kell võinuks seista seal terve selle maja sümbolina – oma ajast maas, vale ja mitte kunagi õigeks keeratav. Vähemalt niimoodi sai tema sellest aru.
Matthew heitis pilgu vasakule. Õigupoolest oli maja nüüdsel ajal osadeks jagatud. Koridori tõkestas kaleviga üle löödud uks. Selle paigaldamine oli tähendanud nädalatepikkust vaidlemist Addyga, mida katkestasid tema hüsteeriahood. Kuid lõpuks oli ta nõustunud, sest ukse taga paiknesid kontoriruumid, kus Matthew oma äriasju ajas. Adeline’i oli häirinud pidev telefonihelin ja printeri ragin, kuid kõige rohkem mehe igava äriilma ebameeldiv lähedus, reaalsuse hingus. Ta oli nõustunud uksega hirmu pärast.
Kuid ka Matthew peitis end. Ta peitis end selle ukse taha koduste probleemide eest, sukeldudes oma isikliku assistendi, Marla Lewise abil töösse. Marla elas kolmandal korrusel eraldi sissekäiguga korteris. Ta ei tulnud Adeline’ile ligilähedalegi.
Matthew jooksis laiast trepist üles ja peatus üleval esimese ukse juures. Selle taga oli veel üks komplekt eraruume, kuigi majast vähem eraldatud kui Marla korter. Nendest tubadest oli juurdepääs pererahva tubadele vajalik. Praegu kostis ukse tagant telemängu nõrka heli, naeru ja aplausi. Ta koputas.
„Prue? Proua Conway läheb nüüd magama!”
Teleshow vaikis järsult. Ta kuulis kedagi teisel pool liikumas ja asjalik hääl hüüdis vastu: „Just nii!”
„Ma lähen nüüd Bamfordi, tütrele järele!”
Uks avanes ta nina ees ja Matthew põrkas ehmatusest tagasi.
Nähtavale ilmus käsitsi kootud kardiganis ja tviidseelikus tüüakas, tegusa väljanägemisega naine.
„Hakake siis minema,” ütles ta. „Ärge muretsege, ma saan hakkama.”
„Tänan teid, Prue.” Ta vaikis ja lisas siis: „Ma tõesti tänan teid. Ilma teieta ei saaks ma, ei saaks me…”
„Jaa-jah, minge aga!” lõikas Prue tõtakalt mehe jutu katki.
Kui Matthew mantlit selga tõmmates ja oma higistaval näol külma karget ööõhku nautides eesuksest väljus, kuulis ta selja taga Prue Wilcoxi elutoa ust avamas ja ütlemas: „Oleme valmis puust mäele ronima, eks ole, kullake?” – justkui räägiks ta lapsega.
Matthew tõmbas eesukse kinni ja sammus võtmete järele kobades auto poole. Nii ei võinud see enam endistviisi edasi minna. Ta ei suutnud seda enam kannatada.
Higi ta nahal muutus öises tuulehoos ebameeldivalt jahedaks. Ta hõõrus laiade kämmaldega oma nägu ja tundis end ühtäkki vanana, kuigi oli kõigest neljakümne kaheksane. Oma parimais aastais, kurat võtku. Ja siiski, kui asjad lähevad pidurdamatult edasi oma ettearvataval moel, ei ole tema elus midagi: minevikuõnnestumised on vaid ta kaotatud optimismi meenutajad, ta tulevik on möödapääsmatult Adeline’i külge aheldatud.
Ta oli üles kasvanud Londoni agulis kolme magamistoaga ridaelamuboksis ja oli ise endale omal jõul, oma mõistuse ja andega elus teed sillutanud. Ta oli selle üle uhke. Adeline’iga oli ta kohtunud päris juhuslikult kellegi peol, mingil kogunemisel, kus ta oli olnud täielik võõrkeha, kohmetu ja ujedusest sõjakas. Ka Adeline oli olnud pelglik, hoolimata sellest, et tema kuulus sinna ja oli sõprade hulgas. Nad olid omaette hoidnud. Vahest oli Adeline’il temast kahju. Tema oli pidanud tüdrukut lihtsalt kõige ilusamaks olevuseks, keda ta iial näinud. Nende abielu oli paistnud talle kõigi tema ambitsioonide kulminatsioonina. Ja kui Katie sündis, oli see mõistagi rosinaks kringlis.
Ometi oli sellest ajast alates kõik allamäge läinud.
Nii nagu paljusid teisi õnnetuid paare oli neidki kaua aega sidunud vaid laps. Kuid isegi Katie suhtes ei olnud nad ühel nõul.
Adeline’i arusaam Katie ettevalmistamisest täiskasvanueluks oli saata ta aastaks Pariisi, kui ta suvel kooli lõpetab. Matthew jälestas seda lolli plaani, mille ta naine ja tolle prantsuse sõbranna Mireille olid välja haudunud, ning ta ei seedinud mõtetki sellest, kuidas tema väikese tüdruku eest hoolitseb too kiskjalik prantslanna, kes kahtlemata nägi Katie’s sobivat partiid oma äpardunud pojale. Kuid ükski tema vastuväide ei jõudnud Adeline’ini. Katie saadetakse ära vastu ta enese ja isa tahtmist. Ja Matthew? Tema jäetakse Adeline’i seltsi. See väljavaade oli painajalik, väljakannatamatu.
Miks mitte lihtsalt ära minna? küsis ta endalt. Miks mitte temast lahutada või lasta tal endast lahutada? Adeline ei teeks seda. Ta oli klammerduv viinapuu või mürgine luuderohi – just, pigem see! Ka ei saaks ta naist tema seisukorras maha jätta. Adeline oli nüüd juba aastaid piiri peal balansseerinud. Pole vaja kuigi palju, et teda vaimsesse kaosesse tõugata. Matthew oli lõksus.
Otsekui suskamaks tema krussis närve, pääses pimedusest ta selja taga valla kiunatus.
Matthew kortsutas pahaselt kulmu. Kui ta ainult saaks nendest vastikutest sigadest lahti! Mõtteisse vajunud, pani ta võimsa auto mürinal mööda sissesõiduteed liikuma, suundudes Bamfordi viiva maantee poole, et tuua ära oma ainus laps.
„Heakene küll, püsige nüüd kõik paigal!” hüüdis isa Holland.
Lärm kirikus kestis vaibumata edasi. Illustratsioonidega rikastatud ettekande ajal oli neid vaos hoitud. Nüüd, kui tuled jälle põlesid, vabanes kuulajaskond oma harjumatust liikumatusest. Toolid kriiksusid ja kiledad hääled rääkisid üksteisest üle. Laua juures, kus roosaruudulises kitlis proua Pride üritas mingisugusegi korra järgi jagada plasttopsides apelsinimehu, käis rüselus. Valik koduseid kooke, mille oli annetanud tema Daamide Ring, oli juba kadunud, himukate käte poolt sekunditega minema pühitud.
„Vait!” müristas isa Holland.
Vaikus peaaegu et saabuski. Jõuk pööras tema poole, ilmutades – nagu Meredith Mitchell mõtles – vähe poolehoidu tekitavaid omadusi. Ta leidis, et nende nooruslikkus on korraga ülbe ja nõme, esitades ebaviisaka väljakutse mis tahes autoriteedile. Kogu tema ettekande kestel olid nad itsitanud, nihelenud ja kommipaberitega krabistanud. Aga vahest oli ta ebaõiglane. Ta kaevas välja ähmase mälestuse omaenda puberteediaastatest kõikide nende kehaliste ja hingeliste heitlustega. Mäherdune armetu värk – see suurekskasvamine. Hormoonid teevad su elu põrguks ja sa ei tea, mida sa tahad, tead ainult – ja seda kirgliku veendumusega –, mida sa ei taha.
„Niisiis!” Vikaari hääl muutus kähedaks. „Kindlasti oleme me kõik väga tänulikud Meredithile selle eest, et ta pühendas täna õhtul oma väärtuslikku aega noorteklubile ja tõi kaasa huvitavaid slaide oma reisidest. Kuidas oleks, kui väljendaksime oma lugupidamist ühe korraliku aplausiga?”
Aplaus puhkes kuulekalt valla ja saali tagumisest otsast tuli paar kergelt iroonilist, kohmetut tervitushüüdu.
„Tänan teid!” karjus Meredith üle häältesumina. „See oli… See oli väga meeldiv.” Sisimas oli ta juba otsustanud: „Ei iial enam!”
Kaks noort tulid lähemale, mõlemad umbes kuueteistkümnesed – aasta või paari võrra vanemad kui ülejäänud publik. Üks neist, tõsine, nohiku välimusega nooruk, terasraamidega prillid ninal, hakkas ettevaatlikult projektori juhet kokku keerama. Meredithi pilku tabades naeratas ta ujedalt ja pahvatas siis: „Teie ettekanne meeldis neile!”
„Ma ei ole selles kindel!” ütles Meredith ja – kuna ta teadis, kui kergesti noored solvuvad ja tal polnud mingit soovi paista ebasõbralik – lükkas tagasi oma paksud tumepruunid juuksed ning lisas: „Tänan teid mõlemat abi eest. Ma poleks muidu kuidagi hakkama saanud.”
Noormees
