ja hilisõhtul avatud kiirsöögikohast ning sööstsid taamal asetsevate kasinalt valgustatud tänavate süngusesse.
„Muidugi,” jätkas proua Pride mõtlikult, „härra ja proua Conway – Katie ema ja isa – tahaksid minu arvates oma tütrele kedagi paremat.”
„Paremat?” küsis Meredith jahmunult.
„Te ju teate küll, mida ma silmas pean, kullake. Ta on tore poiss, see noor Josh, ja ma tean, et ajad on muutunud sestpeale, kui mina olin tüdruk. Kuid mitte kõik pole muutunud. Proua Conway, tema oli Devaux. Nad olid siin kandis kunagi tähtis perekond. Neil on siiani üht-teist tallel. Neile kuulub Park House. Nii lahke teist, et oma pildid kaasa võtsite,” lasi proua Pride kindlakäeliselt teemat vahetades edasi. „Tore näha, et linna uustulnukad kaasa löövad ja abistava käe ulatavad, ise te veel ka selline hõivatud karjäärinaine! Ma pean ütlema, et nautisin lõpmata teie väikest ettekannet! Mul polnud aimugi, et te olete olnud nii paljudes eksootilistes paikades! Kas te lähete jälle minema?”
„Kahtlen selles.” Meredith aeglustas ristmikul sõitu. „Neid inimesi, kes meretaguseid kohti soovivad, on alati rohkem kui vabu ametiposte. Praegusel ajal piirdub kogu minu reisimine igapäevase rongisõiduga Londonisse ja tagasi. Ma ei tahtnud heidutada Katie’t, kes näis olevat huvitatud sellisest karjäärist nagu minu oma, kuid niimoodi need asjad kahjuks käivadki. Mis puutub aga kogukonna abistamisse – siin ei oska ma küll kuigi palju teha. Mitte nii, nagu teie Daamide Ring. Teie näikse küll igas asjas abiks olevat!”
„Mida muud peakski ma oma ajaga peale hakkama?” küsis proua Pride lihtsalt.
Nad olid jõudnud ridamaja juurde, mis pakkus peavarju neile mõlemale – Meredithile otsmises ja proua Pride’ile tema naabermajas.
Proua Pride vaatas teraselt läbi tuuleklaasi välja. „Pealegi on teiesugustel noortel inimestel alati hulganisti muid asju teha. Arvatavasti hakkate nädalavahetusel jälle maja kallal tööle?”
„Ma tahan köögi käsile võtta. Olen otsinud köögikummutit, sellist ilusat ja vana – antiikset, kui võimalik. Igal juhul vana. Kuid praegu ei toimu siin kandis ühtegi odavat väljamüüki ja antiigipoodides pole siiani olnud mitte midagi vähegi sobivat.”
Meredithi kaaslane raputas uskumatuses pead. „Ma ei suuda kuidagi aru saada, miks tänapäeva inimesed tahavad kokku osta kõike seda vana rämpsu, mis meie aastaid tagasi välja viskasime. Praegu võib hankida endale armsaid mõõdu järgi tehtud täisvarustuses kööke, laminaatpindadega ja puha. Kui te just tingimata antiiki tahate, eks minge siis DIY kaubakeskusesse! Seal on antiikseid esemeid, mis tulevad detailidena kastidesse pakituna, kruvid kaasas ja puha, teil on vaja need ainult kokku panna. Küllap” – siinkohal heitis proua Pride Meredithile kelmika pilgu – „see teie kena politseinikust sõber teid juba aitaks.”
„Temal on samuti üsna palju tegemist,” lausus Meredith vihjet eirates.
„Oo!” lasi proua Pride oma jämedakoelise lustlikkusega edasi. „Loodame, et see pole midagi tõsist! Me ju ei taha Bamfordi mingeid vastikuid mõrvu või miskit sellist!”
kaks
„Kus teie sõbranna siis täna õhtul on?” küsis vuntsidega mees.
Ta toetas küünarnuki baariletile ja kohendas vaba käega masinlikult oma roheliseruudulise tviidpintsaku revääri. Mehe silmanähtavaks pahameeleks valis keegi, kes muretses, et sulgemisaeg läheneb ja ta polegi veel küllalt saanud, just selle hetke, et küünitada tast üle ja karjuda oma tellimus. Tüdruk, kelle poole mees oli pöördunud, lõigati ta vaateväljast ja ta ei kuulnud vastust.
Õnneks kordas tüdruk seda. „Tal oli muud tegemist!”
„Tal on peigmees, mis? Ma arvasin, et te olete alati koos.”
Tüdruk lükkas oma heledad krussis juuksed tahapoole ja vahtis meest üksisilmi. „Võib-olla ongi. Ma ei tea. Me pole Siiami kaksikud.”
„Te ei saakski kaksikud olla. Teie olete ilusam kui tema!” ütles mees galantselt. „Kas ma võin teile joogi osta?”
Tüdruk heitis pilgu üle baariruumi, kuid noorem mees, keda ta oli ennist silmitsenud, rääkis parajasti ühe teise tüdrukuga. „Hea küll,” ütles ta, „ma võtan laimiga õlle.”
Mees andis leti taha märku. „Siiapoole, baarmen!”
Kui Terry Reeves, „Hõbekellukeste” peremees, aeglaselt piki baariletti lähemale nihkus, kuulis ta oma naise sisinat: „Küsi sellelt tüdrukult, kui vana ta on!”
Reeves, kellele olid meele järele volüümikad naised, heitis neiule uuriva pilgu ja jättis ta siis sinnapaika kui tüdruku, kel pole „ei tissi ega tussi”. Tütarlapse lühike must seelik oli mähitud ümber pesulaua moodi lameda kõhu ja tema sügava väljalõikega pluus paljastas kõigest ebaküpset rinda, millel kuldkett rippus sirgelt alla. Sellele vastandiks olid tema põsed nooruslikult ümarad ja huuled meelalt täidlased. Ta jättis mulje lapsest, kes on endale selga tõmmanud vanemalt õelt laenatud rõivad.
Reeves summutas endas rahulolematuse ja heitis pilgu kellale leti kohal. Viie minuti pärast kuulutab ta, et on sulgemise aeg, ja pole mingit mõtet praegu tühjast tüli teha. Tüdruk oli olnud pubis vähemalt tund aega. Ta serveeris joogid ja võttis vastu viienaelase rahatähe, mille vuntsidega mees talle ulatas.
„Olge lahke, mu härra!” ütles ta, jättes peenraha tagasiandmise kahe silma vahele.
Naasnud naise juurde, pomises too: „Noh?”
„Ah jäta, Daph. Sulgemisaeg on peaaegu käes. Kindla peale on ta kaheksateist.”
„Ükspäev mul oli siin võmm, kes pidas mulle ärgituskõne alaealistest joodikutest! Ta jättis baari üles panemiseks plakati. Oleks ta mul ometi praegu üles kleebitud. Aga küll ma kleebin – homme!”
„Jäta ometi järele, eks!” Abikaasa kiikas kella vaadata ja hüüdis: „Palun viimased tellimused, daamid ja härrad! Viimased tellimused!”
Leti ääres tekkis sagin. Vuntsidega mees ja krussis juustega tüdruk tõmbusid rüsina eest kaugemasse nurka.
Nad ei olnud seal päris üksi. Keegi silmatorkamatu välimusega vanem mees oli tammise pingi nurgas nähtavasti unne vajunud. Ta oli raseerimata, tema hallid juuksed olid liiga pikad ja tema riided kortsus ning paikamata, olgugi et kunagi olid need olnud kvaliteetsed. Kui paarike lähemale tuli, võbelesid ta silmalaud. Vanamees turtsatas korra – mis võis ka norskamine olla – ja muutis natuke asendit.
Sealsamas kõrval tõstis keegi riiakalt häält. Temaga koos istuvad inimesed püüdsid meest vaigistada. Reeves heitis veel teisegi pilgu kellale. Oleks mõistlik sulgemine minuti või paari pärast teatavaks teha.
„On aeg!” lõugas ta üle üldise melu. „Aeg koju minna, rahvas!” Tema üleskutse tekitas küll mõne protesti, kuid baar hakkas tühjenema, inimesed valgusid omavahel hüüeldes ja naerdes uste poole. Daphne Reeves tuli oma abikaasa kõrvale seisma.
„Sa oleksid pidanud selle tüdruku käest küsima, kui vana ta on!”
„Kõik on kombes! Tema ju nagunii ei ostnud. Mees ostis. Ma ei saa takistada teda tüdrukule jooke ostmast.”
„Mees oli tast poole vanem ja hullutas teda oma jutuga! Sa ju tead, et mulle ei meeldi selline asi!”
„Sellepärast
