koguda! Varsti viskan ma iga laaberdise välja. Sellegipoolest, ega nendegi raha ei haise!”
„Isegi mitte tema oma?” torkas Daphne.
Baar oli tühjenenud, välja arvatud üks nurk, mis oli veel hõivatud. „Barney Crouch!” nentis Terry. „Viimane nagu alati!”
„Magama jäänd teine, mis?” Daphne võttis klaasidega kandiku ja läks köögipoolele.
Terry kõndis raskel sammul baariruumi nurka ja kummardus külili konutava kogu kohale. „Kas sa kuuled mind, Barney?” Ta haaras jaki viledast õlast. „Kas sa kuuled mind, sa vana rumal tolgus? Ärka üles! Sa pead koju minema.”
Kogu liigahtas ja avas ühe silma. „Ma kuulen sind, Terence! Sul ei tarvitse mulle kõrva karjuda. Ma ei maganud. Ma juurdlesin parajasti inimliku lolluse üle. Mõtlesin järele meeste ja ka naiste kõlbelise nõrkuse üle.”
„Heakene küll, mine ja tee seda kusagil mujal! Pubi on tühi. Kõik on läinud ja meie Daphnega tahame kinni panna. Meilgi on vaja tervistavat und.”
„Räägi iseenda eest!” hüüdis naishääl silma eest varjatud valdustest.
Barney liigutas ja ajas end istuli. „Eks ma hakka siis astuma, Terence, mu poiss! Ma lähen… koju.” Ta kibrutas laupa.
„Sul on ju meeles, kus see asub, eks ole?” küsis majaperemees sarkastiliselt.
„On küll meeles! Sa ära räägi minuga sellisel toonil!” Barney ajas end püsti ja jäi kõikudes seisma. Siis tõmbas ta näruse nokkmütsi oma kasimata hallide lokkide lasule ja luukas ukse poole.
Daphne ilmus baari tagaruumidest välja. „Terry? Oled sa kindel, et see vaene vanamees on ikka päris terve? Võib-olla peaksid sa auto välja ajama ja ta koju küütima. Ta elab ju miilide kaugusel ja väljas on käre külm.”
„Mitte mingil juhul!” ütles ta abikaasa järsult. „Paar inimest tegid mulle täna joogi välja. Oletame, et mind peetakse kinni ja lastakse puhuda? Ilmselt oleks mu näit positiivne ja kuidas see välja paistaks? Sa võid ta ise koju sõidutada, kui tahad.”
Naine lõi pea selga. „Mina? Mõelda vaid! Sõita koos selle vana põrgulisega? Ma ei usu, et tal isegi tema praeguses seisukorras käed paigal püsiks! Igal juhul on hilja ja ma peaksin omapead tagasi tulema. Mulle ei meeldi öisel ajal üksi läbi maakohtade sõita. Me võiksime talle takso kutsuda.”
„Kes selle eest maksab? Ta jõuab kenasti koju,” vastas abikaasa. „Ta on juba aastaid igal õhtul sellest pubist koju kõndinud. Temaga pole veel midagi juhtunud.”
Barney Crouch läks aeglaselt ja tuikudes mööda maanteed, linnatuled seljataha jäänud, ilma ühegi kaaslaseta peale omaenda sammukaja ja teeveert palistavate hobukastanite okstes sahiseva tuule.
„Hõbekellukeste” pubi asus kaugel Bamfordi kaubalinna idapiiril ja oli olnud kaua aega Barney kodukõrts. Ta elas umbes kaks miili linnast väljas maal. See on igaühe jaoks pikk teekond – ka parimates tingimustes – ja tema vanuses ja säärasel öisel ajal – aastaajast rääkimata – veel eriti. Lisanduvad aastad ja alkoholist tingitud üldine nõtrus tähendasid, et viimasel ajal võttis see tal rohkem aega kui varemalt. Tõepoolest, mõnikord tundus talle, et iga korraga läheb sellega natuke kauem. Kuid ta ei olnud veel valmis loobuma sellest, mida ta pidas oma päeva seltskondlikuks osaks.
Viimase veerandmiili laskus kitsas tee järsult allamäge. Barney maja oli punastest tellistest Edwardi-aegne kahepereelamu, mis asetses nõlvaku all. Maja oli ehitanud sellesse eraldatud paika keegi kohalik farmer oma abielus pojale, kes ei soovinud oma pruuti vanemate katuse alla tuua. Barney oli kolinud majja üle kahekümne aasta tagasi. Tol ajal olid nii tema kui ka maja üsna esindusliku väljanägemisega. Joomine ei olnud veel probleemiks muutunud ja ta oli muusikaliste kujunduste tegemisega elatist teeninud. Ta ise – ja enamasti ka teised – oli pidanud ennast härrasmehelikult boheemlaslikuks tegelaseks, andekaks ja haritud meheks, kel on mõned üksikud, kõigile vastuvõetavad veidrused. Nendeks olid olnud kaks kindlasti natuke skandaalset, kuid mõistetavat nõrkust – noorte näitlejannade ja küpse viski vastu.
Enne kui viski muutus tähtsamaks kui seks, oli ta tüdrukuid majja toonud.
Kuid ükski polnud pikemaks jäänud. Tol ajal oli maja olnud veelgi eraldatum. Linnalähedased elamurajoonid, kus viimastel aastatel seenel käidi, olid veel täis ehitamata, ja pubi – kunagine peatuspaik villavankritele, mis siia kanti nii palju õnne olid toonud – seisis üksinda tee ääres. Kõikidele tüdrukutele – mõni isegi päris kenake, kuigi Barney ei suutnud meenutada neist ühegi nime – oli meeldinud mõte maamajast. Kuid punasest tellisest maja polnud ei eriskummaline ega vanaaegne. See oli lihtsalt üksildane ja ebamugav ning mõne päeva pärast sai neil kõrini. Mis Barneysse puutus, siis tegi viski neist ilmajäämise rohkem kui tasa.
Esitulede valgus lõhestas hämaruse ja suur auto pühkis tast mööda. Barney oli sunnitud kõrvale hüppama ja oleks äärepealt kraavi kukkunud. Ta vandus mahlakalt. Ühel päeval leiavad nad ta hommikul tee pealt surnuna, maha niidetuna! Kuigi siin oli kottpime, ei võtnud ükski autojuht seda iial arvesse.
Ta asus jälle minekule ja kui ta oli maha rahunenud, avastas ta oma nördimuseks, et mõtleb jälle tüdrukule pubis ja poolenisti unustatud mälestustele, mille too oli üles keerutanud. Erinevalt majaperemehest polnud Barney tüdruku tõenäolise vanusega mööda pannud. Kuusteist ja mitte päevagi rohkem. Tõtt öelda võib ta olla ka kõigest viieteistkümnene või veelgi noorem. Tänapäeval krussitavad ja värvivad nad kõik oma juukseid ja maalivad nägu. Koolitüdrukud kannavad sedasorti kostüüme, mida tema noorusajal ainult Sohos näha sai.
Miks on nii, arutles Barney natuke uudishimulikult, et väikesed, umbes kümne- või kaheteistaastased tüdrukud muutuvad äkitselt naisteks – lihtsalt niisama, üleöö? Aastaid tagasi oli olemas vahepealne seisund, kui nad olid pikakoivalised ja kohmakad ja itsitasid. Siis, kui nad eksperimenteerisid kahvaturoosa huulepulgaga, mille pesid enne kojuminekut maha. Siis, kui nad läksid näost erepunaseks, kui poiss neile otsa vaatas. Nüüd astusid nad ühe hüppega lapselikust süütusest hämmastavasse elutarkusesse ja poisid – nii palju kui Barney oskas hinnata – tundsid nende ees kabuhirmu!
Ta peatus, et hinge tõmmata, ja istus ühele astmeks seatud kivitahukale. Peale selle tüütuse, et hinge mattis, oli tal mõnikord pitsitav valu rinnus, mille ta pani süüks liiga rohkele gaasile õlles. Kuid nüüd juba üsna varsti ei saa ta selle pika jalutuskäiguga enam hakkama. Ta ei hakanud mõtlemagi, mida see tähendaks. Siin oli külm istuda, alkohol oli ta vere vedelaks teinud. Ta värises ja hõõrus käsi kokku. Seda tehes tabas ta kõrv kauge seakisa moodi kiljumise ja ta krimpsutas nägu.
Üle tee sellest kohast, kus ta istus, oli puudereas vahe ja ta nägi selle kaudu taamal laiuvat maastikku. Külmas novembriöös särasid tähed taevas nagu kristallpiisad ja täiskuu heitis kõigele heledat pleegitavat valgust. Ta nägi hekke, väravaid ja puid – kõik terava siluetiga, just nagu paberist lõigatud.
Kõik see kokku oli Park House’i krunt. Ta nägi seal kaugel isegi maja ennast, mis oli nagu Vana-Kreeka miniatuur oma portikusega, mille sambad sarnanesid hõbedases valguses kahvatute asparaagusevartega. Terve maja nägi välja nagu teisest maailmast, justkui oleks see võluväel kusagilt mujalt ühes tükis üles tõstetud ja siia rustikaalsesse ümbrusesse maha pandud. Kuu mängis son et lumière trikke. Valgus peegeldus ülemistelt akendelt ja paistis, nagu oleksid need valgustatud. Aga kui seal põleski valgus, oli see peidetud raskete kardinate taha.
Alguses, kui Barney siia kanti tuli, huvitas teda kohalik ajalugu. Ta oli veeretanud mõtet kirjutada kuuldemäng Devaux’de perekonnast,
