jäetuina olid juba ammu kokku kukkunud, ja väikese kabeliga, mis ikka veel püsti seisis. Kabelil oli praktiline otstarve. See oli nende mausoleum, sobilik kodu surmauneks. Kabel oli ehitatud pargi kõige kaugemasse serva, nondesamade puude taha siin, rada mööda minnes umbes sada jardi või nii. Tee pealt oli kabelile vaba juurdepääs, kuna sepisrauast värav oli Teise ilmasõja ajal vanarauaks viidud ja uut polnud ette pandudki. Kuid ühtki Devaux’d polnud juba palju aastaid kabelisse maetud.
Barney vaatevälja maja ees ilmus väike tume kogu, kes traavi lastes üle avara maastiku liikus, lõugade vahel midagi poolenisti lohistades, poolenisti kandes. Rebane, kes viib õhtusööki koju.
„Looduse käed on verised!” ütles Barney valjusti külma ööõhku. „Las käia, sa vana rumal togu, ka sinul on aeg koju minna!”
End noominud, tõusis ta püsti ja valmistus edasi astuma, kuid just siis tundus talle, et ta nägi üle tee puude vahelt valgust helkimas. Täpselt seal, kus teeraja otsas seisis mausoleum.
Alguses arvas ta, et kuu teeb jälle oma trikke, paistes mausoleumi klaasidele samamoodi nagu maja akendele. Aga kui ta sinnapoole kõõritas, nägi ta seda uuesti vilkumas. See oli liikuv valgus, mitte pelgalt tardunud peegeldus. „Etskae!” ütles ta valjusti. „See nüüd küll õige asi ei ole, kohe mitte ei ole!”
Ta läks kärmesti üle tühja maantee ja peatus uuesti mausoleumi juurde viiva konarliku teeraja alguses. Ilm oli külm ja kellaaeg väga hiline ning viskist ja üleköetud baariruumist tulnud soojus oli külma käes kivil istudes hajunud. Näriv valu sööstis jalgu mööda üles-alla. Ta peaks edasi minema, tema majani on ikkagi veel pikk tee. Ta teeks tassi teed, kui kohale jõuab.
Hoolimata iseendale loetud epistlist jäi ta sinna, kus oli, ja kuulatas. Keegi viibis vanas kabelis ja oli seal valguse süüdanud. See kumas läbi tinaraamides klaaside. Mõni hulgus vahest?
Barney hakkas otsusekindlalt mööda rada astuma. Kui ta lähemale jõudis, kerkis massiivne ehitis ümbritsevate puude seast esile. Ta nägi nüüd kaht väikest teravatipulist tornikest, mis peaukse kohalt öötaevasse sirutusid.
Äkitselt kustutati akna iluvõrele kuma heitnud tuli. Barney leidis end ümbritsevate puude all pimedas. Ta aeglustas sammu ja hiilis väga ettevaatlikult astudes ukse poole.
Siis kuulis ta seda: vaikset krigisevat heli ja keti kõlksumist. Barney tardus kohkunult paigale. Ta surus end vastu kabeliseina, tema ennistine asjalik uudishimu asendus hetke jooksul hoopis ürgsema hirmuga.
Ta võitles selle vastu, öeldes endale, et ta pole ebausklik inimene. Ta ei uskunud kummitusi. Viski ei olnud tema aju nii pehmeks teinud, et ta näeks või kuuleks asju, mida ei ole olemas! Neid hääli tekitas läbi müüriprao või lagunenud katusel paigast nihkunud kivide vahelt puhuv tuul. Nii lihtne see oligi.
Ta oli vaevu jõudnud end selle äärmiselt mõistliku seletusega trööstida, kui kostis veel valjem ja veelgi kraapivam krigin, just nagu hõõrduks miski vastu kivi. Oma õuduseks taipas ta, et kabeli uks avaneb. Kaine mõistus käskis tal jooksu pista. Kuid tema jalad näisid olevat maa külge tinutatud ja ta ei suutnud muud kui õudusest lummatult aeglaselt laienevat pragu vahtida. Ukse tagant kostis kähedat hingamist ja lohisevat heli, justkui veaks miski end vaevaliselt välja, värske õhu poole. Barney ninasõõrmetesse immitses lehkav segu niiskusest ja kõdunemisest, muistsete haudade ja aastaid häirimatult seisnud tolmu hais.
Surnuaialõhn sulatas halvatuse ta jalgadest. Käed-jalad värisemas ja higi vaatamata külmale ilmale näolt voolamas, pööras ta ringi ja põgenes. Rinnavalu tuli piinavate krampidena tagasi, kui ta jooksis, nagu polnud jooksnud kakskümmend aastat või enamgi, kuid ta jätkas, sööstes hingetuna allamäge, kuni lendas – hingeldav ja valust vaevatud – uperkuuti omaenda eesuksest sisse.
Ta keeras ukse lukku. Siis tegi ta kiirustades majale ringi peale, kontrollides närvlike sõrmedega aknaid ja piiludes läbi tolmuste klaaside välja öhe, arvates, et nägi midagi, ja siis jälle rahustades ennast, et ei näinud, ei saanud näha! Kui ta oli kindel, et kõik on korralikult kinni, läks ta kapi juurde ja tõmbas pudeli välja. Tänane öö polnud tee joomiseks. Tänane öö oli hea kange napsi jaoks!
kolm
Katie Conway lükkas ettevaatlikult õlaga ema magamistoa ukse lahti ja lipsas hommikusöögikandikuga vaikselt sisse. „Hommikust, emps! Kuidas sa ennast täna tunned? Kas ma avan akna?”
Ta pani kandiku maha ja läks vastust ootamata raskeid kardinaid eest ära tõmbama. Hele kahvatu talvepäike tulvas tuppa ja leidis tolmukihi katmas 19. sajandi keskpaiga mööblit ja pruuni lakki õlimaalidel, millel kujutatud laste täiskasvanud luud nüüd kõik koos pargi servas mausoleumis põrmuks kõdunesid.
End istuvasse asendisse ponnistades häiris Adeline Conway voodijalutsis kerra tõmbunud musta karvapatja. Kass Sam tõusis istuma ja haigutas, näidates teravaid valgeid hambaid ja kaardus roosat keelt. Ta ringutas kõigepealt oma esimest poolt ja siis tagumisi jalgu, surudes nõelteravad küüned lillemustrilisse päevatekki. Lõpuks lipsas ta mütsatades põrandale ja sörkis toast välja – kööki.
„Tõesti, kallis, sa ju tead, et ma ei talu tuuletõmbust!”
„Okei siis.” Katie jättis akna kinni, kloppis padja ema selja taga kohevaks, asetas kandiku talle sülle ja suudles lõpuks ema kahvatut põske. Nahk ta huulte vastas tundus nagu õhuke pabertaskurätt. „Kas uni oli okei?”
„Ma soovin tõesti,” ütles Adeline pirtsakalt, „et sa ei ütleks muudkui „okei”!”
„Okei… see tähendab… hea küll.”
„Võta istet.” Adeline patsutas päevatekile. „Ma tahan sinuga rääkida.”
Katie seadis end kuulekalt ema voodiservale istuma ja vedas sõrmeotsaga üle kattest välja turritavate niidiotste. „Sam rikub selle hullusti ära! Kas me võiksime rääkida pärast hommikusööki? Ma pole ise veel söönud ja ma pean varsti minema tormama.”
„Sa võid minu röstsaia ära süüa. Ning jah, me peame seda tegema praegu. Ma olen nagunii juba oodanud. Ma ei öelnud midagi eile õhtul, kui sa sellest kohutavast noorteklubist koju tulid!”
„See pole üldsegi kohutav! Eilne õhtu oleks sulle meeldinud. Keegi Meredith Mitchell käis meile oma reisidest rääkimas. Ta tõi slaide kaasa. Ta oli väga tore ja lõbus ja see oli suurepärane!”
„Jah, reisimine!” võttis Adeline sõnast tuld ja tütar vaatas teda kartliku pilguga, hammustades kahetsevalt huulde, just nagu adudes, et ta on teinud vale käigu. „Pariisist rääkides…!”
„Me oleme sellest korduvalt rääkinud! Ma ei taha minna!” segas Katie vahele. „Ma olen ju sulle öelnud. Miks sa ei kuula? Ka issi ei taha, et ma lähen.”
„Sinu isa tahtmine ei loe! Mida tema sellest ka teab?” Adeline’i hääl tõusis juba tuttavate näuguvate nootideni. Tema käsi värises ja kohvitass lõgises vastu alustassi. „Ma süüdistan selles kõiges sinu isa!”
„Mis kõiges, emps? Mida on see vaene vana issi siis teinud?”
„Ära ole ninakas!” Adeline ohkas ja tõukas ärritunult kandikut. „Vii see asi juba minema! Ma ei taha seda!”
„Sa peaksid midagi sööma.” Katie nägu läks murest pilve. „Sa kuivad kokku.”
„Ma tunnen end suurepäraselt! Lihtsalt ulata mulle mu tabletid.”
„Ma
