ja müügilaudu, kus pakuti pakikesi kuivatatud ürtidega. Nad istusid puude all murul, kus nad sõid võileibu ja kuulasid grenaderide orkestrit; nad seisid sabas, et osta leiget limonaadi. Polnud ime, et selleks ajaks, kui Meredith ja Alan kohale jõudsid, oli meeleolu pisut pingeline.
„Ah niisugune see siis ongi,” lausus Meredith pahuralt, otsekui osaleks Waterloo lahingus. Paljud külastajad olid vanemad inimesed, mõned üsna põdurad, kuid sellest hoolimata agarad. Meredithi tõugati igast küljest. Katsed seisatuda, et uurida lähemalt mõnda väljapanekut, suruti maha teiste poolt, kes olid temast kannatamatumad. Juhul, kui sa väljapanekule üldse ligi pääsesid. Kõige hullemad olid kepiga inimesed. Nad kasutasid seda täägina.
Kõigele vaatamata pidi Meredith tunnistama, et näitus oli võrratu, ja kuigi Alan oli suurem aiandushuviline kui tema, ei kahetsenud Meredith, et oli tulnud Londoni kõige kuulsamat lillenäitust vaatama. Ent samas polnud tal midagi ka lahkumise vastu.
„Ma tahan neid roose pildistada,” ütles Markby fotoaparaati võttes.
„Kas sa tahad, et mina ka pildile jään?” Loll küsimus!
„Ei. Tänan. Ma tahan, et sellele jääks nii palju roose, kui võimalik. Palun seisa veidi kõrvale.”
Meredith astus kõrvale ja jäi enda ümber sebivaid inimesi silmitsema. Alan otsis pildistamiseks õiget nurka või mida iganes. Meredith jalutas veidi eemale ja uudistas maakodu aedade väljapanekut. Ta mõtles endamisi, et ei temal ega Alanil polnud korralikku aeda. Meredithi väikesel majakesel Bamfordi lähedal oli tilluke sillutatud maalapp, kuhu mahtusid prügikonteiner ja fuksiapott. Alani Victoria-aegse villa taga olid terrass ja kasvuhoone, kus oli rohkem tegutsemisvabadust. Kuid Alanil polnud aia jaoks aega. Politseitöö oli kord juba selline. See neelas terve elu.
Meredith ohkas. Siis nägi ta enda poole tulevat naist.
Naine liikus trügimise keskel vabalt ja hoidis oma kaaslasel käest kinni. Ilmselt püüdiski just see Meredithi pilku. Paar, kes polnud enam teismelised ja mitte ka kahekümnendates eluaastates, hoidis käest kinni. Tema ja Alan ei teinud seda avalikkuse ees kunagi ja ka omavahel harva. Võib-olla oli Meredithi esimene reaktsioon heldimus, kuid ta surus selle kohe alla. Muidugi köitis tähelepanu ka kergus, millega paar liikus rahva hulgas. Inimesed astusid kõrvale, lasid nad mööda, ja kuigi ümberringi oli nii palju vaadata, pöörasid nad pead. Naine teadis seda. Ta ootas seda. Kuid ta ignoreeris pilke ja naeratas ainult mehele või osutas mõnele eriti värvilisele lillele nagu imestav laps.
Midagi selles oli Meredithile tuttavat. Naine oli keskmist kasvu ja umbes temaealine – veidi üle kolmekümne. Kuid ta oli tunduvalt paremini riietatud, soenguga ja palju silmatorkavam kui Meredith.
Meredith oli riietatud sündmusele vastavalt – tal oli seljas lihtne kleit ja jalas madala kontsaga kingad. Tema paksud pruunid juuksed olid kuklale kinnitatud ja ta oli ainult kergelt meigitud. Kuna ta oli pikka kasvu – viis jalga ja kümme tolli –, hoolitses ta alati selle eest, et ei näeks välja nagu lintidega ehitud meiupuu – nagu ta ise ennast kirjeldas. Instinkt ütles talle, et tuleb olla tagasihoidlik.
Seda mõtet ei jaganud lähenev naine. Tema nägu oli nii kaunilt alabastervalge, et seda võis saavutada ainult professionaalse kosmeetiku poolt nahale kantud kallite iluravivahenditega. Tal oli seljas lihtne, kuid kallis roosa-halli lillemustriga seelik, mis sobis kokku vesti ja mererohelise siidpluusiga. Tema õlgadeni ulatuvad lokkis juuksed olid meekarva. Mees oli pikk, tugeva kehaaehituse ja hea jumega, pisut türklase moodi. Naisel paistis olevat kallis maitse ja ta kaasa nägi välja nagu mees, kes võib talle seda luksust lubada. Paar sobis hästi kokku ja näis olevat õnnelik.
Ja siis tundis Meredith naise ära. Miski klõpsatas paika. Just nagu pilt diaprojektoris. See polnud pilt elegantsest daamist, vaid kuueteistkümneaastasest koolitüdrukust lühikeses võrkpalliseelikus, meekarva juuksed ühte ainsasse pikka patsi punutud. Tüdruk surus palli vastu rinda ja ta nägu oli pingutusest punane – kooli võrkpallinaiskonna liikme mälestustest ilmus kõige lähem ja kõige pikem võistkonnakaaslane.
„Merry!” hüüdis aastatega madalamaks muutunud hääl.
„Ray!” hüüdis Meredith vastu. „Ray Hunter!”
Ta tormas naise poole ja oleks põrganud äärepealt kokku teise näitusekülastajaga. Naisega, kellel oli peas pehme äärega, hetkel moes olev veluurkübar, mis oli ta pikkadele pruunidele lokkis juustele surutud. Naine tõstis näitusekataloogi ehmunult näo ette ja astus kõrvale. Meredith pomises midagi vabanduseks. Kaunis blondiin silmitses teda üllatunult.
„Ma ei usu oma silmi! Merry! Meredith Mitchell!”
Nad vaatasid teineteisele näost särades otsa. „Issake, Ray,” ütles Meredith, „sa näed hea välja!” See oli pehmelt öeldud.
Blondiin osutas mehele enda kõrval. „Ma pole enam Hunter. Nüüd olen ma Constantine. See on mu abikaasa Alex.”
Mees astus sammu ettepoole ja naeratas. Tema suu ja nina olid kaunilõikelised, kuid veidi lihavad, lõug hakkas juba oma joont kaotama. Ta juuksed, mis olid arvatavasti kunagi süsimustad, olid nüüd terashallid, kuid paksud ja lainelised. Ta oli ilmselt olnud – ja oli seda praegugi – väga nägus mees.
Meredith surus mehe kätt. „Teie abikaasa ja mina olime kooliõed – palju aega tagasi.”
„Mitte nii palju aega tagasi!” lisas proua Constantine kähku.
Alex ütles: „Väga armas. Rõõm teiega kohtuda… Meredith? Kas ma tohin teid nii kutsuda?”
„Jaa, muidugi!” Alex oli viisakas mees. Väljasurev liik, mõtles Meredith.
Veluurkübaraga naine möödus neist, kõõritas neid silmanurgast ja hoidis kataloogi käsivarre kaugusel, just kui kartes uut rünnakut. Meredith naeratas vabandavalt ja märkas kerge rahuldustundega, et kuigi naisterahvas oli hästi riides, oli ta käsi kare ja karmiinpunaseks lakitud küüned väga lühikeseks lõigatud. Andunud aiapidajal, kes kitkub päev päeva kõrval hoole ja armastusega rajatud lillepeenardest umbrohtu, on raske käsi korras hoida.
„Kas sa oled siin üksi?” küsis Ray Hunter-Constantine. Tema lakitud ovaalsete küüntega pehme käsi, mis Meredithi oma surus, rääkis selget keelt, et see naine pole elu seeski labidat käes hoidnud. Tema aeda – kui see olemas on –, hooldavad teised.
„Ei, mu sõber pildistab roose. Oota, ma kutsun ta siia! Ära kuskile kao!”
Meredith läks Markby juurde, kes pani parajasti fotoaparaati vutlarisse.
„Alan! Ma kohtasin just naist, kellega käisin paar aastat ühes koolis, ja tema abikaasat!” Ta muigas kergelt. „Noh, me polnud just südamesõbrad, kuid õppisime mõlemad Winstone House’is ja mängisime koos võrkpalli.” Ta haaras Alanil käest kinni.
„Ma arvasin, et sa käisid kloostrikoolis!” turtsus Markby, kui teda kaasa tiriti. „Winston House? Ma pole kunagi kuulnud, et sa oleksid seal õppinud. See…”
Meredith katkestas teda kannatamatult. „Ma käisin kloostrikoolis, kuni neljateistkümneaastaselt kiindusin liialt ususse ja isa kartis, et ma hakkan nunnaks! Ta pani mu Winstone House’i, kus ma õppisin kaks viimast aastat. Tule, sa pead temaga tutvuma! Praegu on ta Ray Constantine, ent enne oli Ray Hunter.”
„Mida?” küsis Markby jahmunult. „Hunter? Oota, Meredith…”
Meredith jättis arusaamatu protesti tähelepanuta, ja oligi liiga hilja. Nad olid juba abielupaari juures.
„See
