ongi parem koju minna, nagu mu abikaasa ütleb.” Constantine saatis naisele virila naeratuse. „Aga palun!” Ta sirutas käe Alani ja Meredithi poole. „Ma ei taha teile tüli teha.”
„Püha taevas, te ei tee tüli! Meile kõigile on parem, kui sellest saginast pääseme!” Markby pühkis taskurätikuga nägu. „Siin on liiga palav.”
Nad liikusid aeglaselt näituseplatsilt Royal Hospital Roadile ja sealt tumepunastest tellistest majade poole.
Poole tee peal hakkas Constantine ilmutama väsimuse märke, tema hingamine muutus raskeks. Rachel oli mures, kuid Meredithile tundus, et abikaasa seisund tekitab temas pigem pahameelt. Just nagu oleks tal midagi plaanis olnud ja nüüd on Alex selle tuksi keeranud.
Nende auto oli igav kullakarva Mercedes. Toretsevad Constantine’id sobisid sellesse hästi, kuid Meredith leidis, et nii tema kui ka Alan näeksid taolises autos kohatud välja.
Nad aitasid Constantine’i tagaistmele.
„Me jääme ootama,” ütles murelik Meredith.
Constantine higistas, võib-olla palavusest, võib-olla lühikesest pingutusest näituseväljakult autoni. Ta võttis rinnataskust taskurätiku ning kuivatas otsaesist ja suud.
„Palun, ärge tehke endale tüli…”
„Rachel!” sosistas Meredith tungivalt. „Mine, otsi autojuht üles! Me oleme seniks siin.”
„Võib-olla ma peaksin tema juurde jääma.” ütles Rachel ärevalt. „Ta tahab, et ma olen läheduses, kui tal on halb.”
Constantine ütles: „Mul pole midagi tõsist.” Tema hääl kõlas veidi kummaliselt.
Kaks inimest möödusid neist, üks vahtis uudishimulikult nende poole. Meredith ütles Rachelile: „Mine, otsi autojuht üles! Sul on tükk tegemist näituseplatsile tagasi pääsemisega.”
„Nad peavad mu sisse laskma!” Rachel hammustas huult. Hoolimata kindlast veendumusest, et tavalised reeglid tema kohta ei kehti, polnud ta enam nii enesekindel. Ta pööras ringi ja tõttas peaaegu joostes minema.
„Talle peaks juua andma,” ütles Markby autouksest eemale astudes. „Ent me ei tohi teda üksi jätta. Mulle ei meeldi ta seisund mitte üks põrm. Neetud Rachel, me oleksime pidanud ta esmaabisse viima. Nad oleksid kutsunud kiirabi. Ma märkasin, et autos on telefon. Võib-olla peaksime siit abi kutsuma.”
„Ta on väga kahvatu.” Meredith heitis pilgu lähima maja poole. „Ma helistan kella ja palun vett.”
Ta tõttas trepist üles ukse juurde. Selle avas võõramaise välimusega noor pahur naine, kes rääkis aktsendiga – ilmselt au pair.
„Madaam ei kodus!” teatas ta Meredithile halvustavat pilku heites.
„Ma ei otsi… madaami. Seal on härra, tal hakkas halb… haige… paha olla…” Meredith osutas käega auto ja selles konutava Constantine’i poole. „Kas te saate aru?”
Tüdruk vaatas üle Meredithi õla. Ilmselt avaldas kuldne Mercedes talle muljet. Kahtlustav näoilme kadus. Ta muutus rõõmsamaks. „Teie soovib telefon?” Ta imiteeris nimetissõrmega numbrivalimist.
Meredith kõhkles.
„Paluksin klaasi vett.”
„Ah, mina toob… teie ootab.”
Uks sulgus. Meredith laskus trepist alla ja läks Markby juurde. „Kuidas tal on?”
„Näib tukkuvat.”
Constantine istus kössivajunult nurgas, silmad suletud.
Markby avas ukse ja kummardus sisse. Pead uuesti autost välja tõmmates ja end sirgu ajades ütles ta: „Hingab katkendlikult. Ma kutsun kiirabi. Ma ei usu, et teda võib koju sõidutada, mis iganes Abbey see ka oli.”
Majauks avanes ja tüdruk astus ettevaatlikult trepist alla, klaas vett väikesel hõbekandikul.
„Palun.” Ta piilus uudishimulikult autosse. „Kas magab?”
„Ma ei tea.” Markby kummardas taas sisse ja sakutas Alexit käisest.
„Soovite vett? Constantine, kas te kuulete mind?” Ta lükkas mehe varruka üles ja katsus pulssi.
Constantine avas äkitselt silmad. Tal oli raske keskenduda kolmele teda silmitsevale ärevale näole. „K-kus ta on?” Tal oli raskusi ka sõnade välja ütlemisega.
„Rachel läks autojuhti otsima,” ütles Markby. „Ärge muretsege, ta ei jää kauaks.”
Constantine’i värisev käsi tõusis ja puudutas nägu, mida nüüd paistsid krambid valdavat. Ta tegi kohmaka kutsuva liigutuse. Markby kummardus alla, et paremini kuulda. Constantine pingutas, et vaevukuuldavat häält sõnadeks vormida. „Te ütlesite… politseist?”
„Jah, kuid ärge üritage praegu rääkida, vanapoiss. Olge rahulik,” palus Markby.
Constantine vehkis peaga, ise üleni higine. „Ei-ei!” Ta suunurgast nirises sülge. „K-kuulake! Mu nimi…” Otsekui tundes, et ei suuda lauset lõpetada, ahmis ta õhku ja lisas: „Küsige temalt!”
Ta näole ilmus õudne grimass. Tema suu loksatas lahti ja lõug vajus alla nagu kõhurääkija nukul. Kurgust kostis kohutav korin ja ta silmad läksid pungi. Ta sirutas harali sõrmedega käed avatud autoukse poole.
Au pair kiljatas. Kandik kukkus tänavale, purunenud klaasi killud ja vesi paiskusid laiali ning lömmis kandik veeres rentslisse.
Constantine vajus ettepoole, ta pea toetus vastu juhiistme seljatuge.
„Ta sai südamerabanduse!” hüüdis Meredith hirmunult.
Markby haaras lõtvunud mehest kinni ja asetas ta ettevaatlikult istme seljatoe najale. Alexi pungis silmades oli tühi pilk ja ta suu oli lahti. Markby katsus ta kaela ja otsis uuesti randmelt pulssi.
Hetke pärast lasi ta Constantine’i käe lahti. „Aidake ta autost välja tõsta! Kui me asetame ta pikali, proovin ma ta südant elustada!”
Constantine oli kogukas mees ja isegi hüsteerilise tütarlapse abiga kulus neil mitu minutit, et teda autost välja saada. Kuid see osutus asjatuks. Kõik elustamiskatsed olid tulutud. Kui Meredithi poolt autotelefoni teel kutsutud kiirabi sireenide huilates saabus, ajas Markby ennast püsti.
Tema nägu oli sünge. „Ta on surnud,” teatas ta lühidalt.
kolm
„Mulle ei mahu see ikka veel pähe,” ütles Meredith.
Rong loksus aeglaselt Paddingtoni jaamast välja. Hea veel, et nad peale jõudsid. Rong oli päeva viimane ja see õnnestus neil ainult tänu kiirele sprindile üle ajutiselt jaama perroone ühendavate laudiste. Peale nende oli vagunis grupp teatrist koju sõitvaid inimesi, kes jagasid kaugemas nurgas muljeid etendusest. Hämarat linna valgustasid tänavalaternate read. Suurte kortermajade kardinateta aknad võimaldasid heita pilku kodudesse. Need igapäevased pildikesed – kaetud laud, teleekraani vilkumine – tekitasid Meredithis õõvastava tunde. Täna oled sa olemas,
