ilmast ära sekundi murdosa vältel? Miks tal endal polnud mingit sõnaõigust? Mis mängu saatus mängib? Või on reaalsus veelgi hirmuäratavam kui pahatahtlik saatus? Kas me oleme ainult väikesed tiirlevad ruletikuulid, mis lõpetavad seal, kuhu ratas neid paiskab?
Ta nõjatus istme seljatoele ja sulges silmad. Täna oli olnud pikk päev.
Rachel ja autojuht Martin olid saabunud just sel hetkel, kui Alexit kanderaamiga kiirabiautosse tõsteti. Loomulikult oli Racheli enesevalitsus asendunud hüsteeriaga. Meredithi käsivarrele toetuvat naist ümbritses peagi väike rühm kaastundlikke möödakäijaid. Valjult nuuksuv ja Vahemere äärsetele rahvastele iseloomuliku ägedusega žestikuleeriv au pair nägi, et temast pole keegi huvitatud. Ta tõstis kriimustatud hõbekandiku maast üles ja kadus nördinult tagasi majja. Aeg-ajalt liikus aknakardin, mille tagant diskreetselt välja piiluti. Kindlasti nõuab „madaam” koju jõudes täielikku aruannet.
„Alex!” karjatas Rachel. „Räägi minuga, kallis!”
„Ta ei saa!” käratas Meredith. See tundus jõhker, kuid hüsteeria, mis oli oma olemuselt kahtlemata siiras, hakkas muutuma teatraalseks. Alles natukese aja eest oli Meredith näinud, kuidas Rachel purjetas kuninglikult Grand Marqueel läbi rahvahulga – ja nüüd taoline masendus! Tundus, et Rachel on pealtvaatajatest väga hästi teadlik ja peab vajalikuks anda korralik etendus.
Keegi ei saa teda süüdistada, kuid keegi ei saa ka lohutada. Pealegi tundus Meredithile, et proua Constantine’i meeleheites on tubli annus viha. Selle pärast, et see oli juhtunud just temaga ja veel nii avalikus kohas. Just nagu oleks ta süüdistanud õnnetut Constantine’i, et too ei oodanud auto tagaismel hinge heitmisega seni, kuni nad Londonist välja jõuavad.
Viimaks vajus ta lõplikult kokku. Pärast arsti turgutamist oli ta võimeline nõrga häälega avaldama abikaasa sünniaja ja nime. Alex George Constantine, lisaks Londoni sõprade telefoninumber. Neile helistati ning peagi olid nad kohal, et avaldada sügavat kaastunnet. Nad võtsid Racheli oma hoole alla. Noorel närvilisel tumedapäise autojuhil kästi sõita Mercedesega Lynstone’i ja jätta proua Constantine kuni edasiste korraldusteni linna. Markby ja Meredith olid ka lõpuks vabad, et sõita koju, kus sai päevasündmusi uuesti rahulikult läbi arutada.
„Kohtumine Racheliga? See on üks elu halvematest naljadest.”
Säärane oli Markby vastus Meredithi äsjasele märkusele ja sisemisele võitlusele, mida ta endaga pidas. Meredith avas silmad. Alan põrnitses lõbusaid teatrikülastajaid, otsekui oleksid nemad mingil arusaamatul põhjusel süüdi kehvalt lõppenud päevas.
„Kui mina oleksin teda esimesena märganud,” jätkas Markby pahuralt, „oleksin ma lasknud sealt kähku jalga, enne kui tema mind oleks näinud!”
„Mulle ei tulnud pähegi, et Rachel võiks olla su eksnaine!” nähvas Meredith. „Sa ei räägi ju temast! Sa oled nimetanud ainult tema nime, kuid ei midagi enamat. Ma pole sinult ka kunagi küsinud, kuna arvasin, et sinu abielu on su enda asi. Ma mõtlesin, et lahutus muutis sind kibestunuks…”
„Kas see paistab välja?” Markby oli siiralt üllatunud, tema sinised silmad väljendasid imestust ja pisut solvumist.
„Jah, tähendab ei… tähendab jah! Vaata, Rachelist rääkimine oli tabu. Ma austasin seda. Ja päris kindlasti ei ole sa mulle tema neiupõlvenime maininud! Rachel on levinud eesnimi, ja pealegi moonutavad kooliplikad üksteise nimesid. Mina olin Merry – oma pattude pärast – ja tema Ray. Ka minule oli see olukord piinlik, kas tead! Ma käisin Winstone House’is ainult paar aastat ja Rachel polnud mu südamesõbranna, nagu ma juba ütlesin! Lihtsalt võrkpallimansa liige! Kui mul oleks olnud kas või õrna aimu, et ta on kuidagi sinuga seotud, oleksin ka mina teda vältinud!”
Markby vaatas talle otsa, võttis siis Meredithi käe ja pigistas seda. „Jah, muidugi. Anna andeks! See pole sinu süü. Ma ei süüdista sind, aga ma olin nagu puuga pähe saanud, juba enne, kui õnnetu Constantine… Ja kui mõelda, et Rachel elas kõik see aeg ainult tunnisõidu kaugusel Bamfordist!” Markby hääles kõlas imestus, et nad olid nii kaua kohtumist vältida suutnud.
Ta lasi Meredithi käe lahti. Isegi nüüd, mõtles Meredith, ei puuduta me teineteist avalikus kohas, isegi mitte raudteevagunis.
„Kas sa teadsid, et Rachel on uuesti abiellunud?” küsis Meredith.
„Ma olin kuulnud. Ma olin kindel, et mees peab olema rikas. Rachel ei teeks kaks korda ühte viga! Ma ei teadnud ta nime, või kui olin ka kuulnud, siis ei jätnud meelde.” Markby kortsutas kulmu. „Constantine tahtis mulle selle kohta midagi öelda. Ta käskis küsida Rachelilt, kuid ma ei leidnud sobivat võimalust.”
Meredith alustas mõtlikult: „Kui meid esitleti, turgatas mulle pähe, et see on kreekapärane nimi. Kas ta oli kreeklane? Ta ei näinud sedamoodi välja.”
„Ka mina olen sellele mõelnud. Ma ei tea, kust ta pärit oli, ent nimi tundus mulle kuidagi kunstlik. Tuletab meelde Bütsantsi. Otsekui oleks aetud näpuga järge mõne paksu idamaade impeeriume käsitleva ajalooraamatu genealoogiatabelites. Ma tahaksin teada, kui kaua ta seda nime kandis ja milline oli see varem.”
„Mis sa arvad, kas see oli ta pseudonüüm või muudetud nimi?”
„Aga sina? Ma olen päris kindel, et ta tahtis seda mulle öelda. Kuid milleks?”
Rong peatus jaamas. Mõned inimesed väljusid. Peale ei tulnud kedagi. Meredith ja Alan jätkasid vestlust.
„Ta teadis, et sa oled politseinik. Tal võis olla sekeldusi. Võibolla viibis ta riigis illegaalselt? Ta tundis, et hakkab surema ja tahtis teha asjad Rachelile kergemaks. Ja kuna sa oled politseinik, arvas ta, et sa suudad aidata.”
Markby raputas pead. „Temasugune mees? Isegi siis, kui ta oli kunagi illegaal, oleks praeguseks tal need asjad korda aetud. Ta oli ju abielus inglannaga. Ta on elanud siin juba aastaid. Tal on siin äriettevõtted. Ei, Suurbritannia pass peaks tal ammu käes olema.” Markby ohkas. „Ta ei arvanud alguses, et hakkab surema, kuid siis taipas. Talle oli järsku väga tähtis, et et keegi teaks ta õiget nime. Oh! Ma soovin, et need Racheli sõbrad poleks teda kohe minema viinud. Ma oleksin temalt küsinud.”
„Ta poleks suutnud sulle vastata. Ta oli endast väljas. Hea, et tal oli sõpru, kellele helistada. Muidu oleksime meie pidanud temaga jamama.” See kõlas jõhkralt ja Meredith lisas kohe: „Ma ei mõelnud…”
„Ma tean. Jah, ma poleks jätnud teda taolises olukorras Londonisse omapäi. Ent ma olen rõõmus, et keegi teine ta oma tiiva alla võttis.”
Meredith suunas pilgu aknast välja pimedusse. Linn oma juhuslike koduelustseenidega oli jäänud selja taha, mille üle oli tal hea meel. Nad sõitsid mööda tühja maastikku. Paremal pool, raudteega paralleelselt, jooksis maantee, kus aeg-ajalt lõhestasid pimedust autotuled. Teatrikülastajad tukkusid, igal pea isemoodi kaldus.
Meredith küsis arglikult: „Sa ütlesid, et oled rõõmus, aga siis, kui nägid teda ja Constantine’i – kas sa tundsid midagi, kas või armukadedust?” Tal polnud plaanis seda küsimust esitada, kuid see libises justkui iseenesest suust.
Markby vaatas talle otsa. Meredith tundis, et lööb õhetama, et puna levib kaelalt näole, ja ütles: „Vabandust, ei midagi isklikku.”
„Muidugi,” lausus Markby vaikselt. „Ei, ma ei tundnud armukadedust. Kui üldse midagi, siis kergendust. Ma arvasin, et ta sai lõpuks selle, mida igatses. See kustutas viimase süüsädeme, mis oli tuha all hõõgunud. Ma tundsin alati, et suudan talle vähe pakkuda. Tema oli seda mulle
