vaatas talle üle poolenisti söödud toidu ja kortsutatud salvrättide otsa. „See oli siis okas? Okas, millest oli valmistatud süstal?” Markby kehitas õlgu ja Meredith uuris edasi: „Kas oli süstal?”
„Ma ei tea.”
„Ja mis aine see oli? Mida sealt leiti?”
„Las nad räägivad sulle ise.” Markby vaatas kella. „Muide, Hawkins on… Aga küll sa ise näed.”
Alan võis olla äärmiselt vastik. Ja Meredith ütles talle seda.
Põhjus, miks Markby tõrkus politseiülemat kirjeldamast, selgus peagi. Hawkins oli nagu lahja ja ablas Cassius. Ta oli väga pikk ja kõik temas oli kitsas: õlad, nägu, pikk nina, lähestikku asetsevad silmad ja kondised käed, ning Meredith kahtlustas, et ka mõistus. Ta sihtis neid mõlemaid vaenuliku pilguga, mida ei suvatsenudki varjata.
„Ta siis mürgitati, jah?” urises ta, otsekui oleksid Meredith ja Alan selle teo korda saatnud. „Keegi sokutas ennast ta selja taha ja torkas talle sisse terve süstlatäie akonitiini. See okas toimis nõelana, nagu te õigesti oletasite, peainspektor.” Hawkins põrnitses Markbyt. „Süstal on meil senini leidmata.”
Alan Markby põrnitses vastu. „Olete kindel, et see on taimne mürk? Mingi ekstrakt, mis sisaldab akonitiini.”
Meredith oli oodanud šokeerivat uudist, kuid ikkagi tekitasid Hawkinsi sõnad temas õudust. „Vaene mees,” ütles ta mõeldes heale muljele, mida Alex oli kohtumisel endast jätnud.
„Vaene mees?” Hawkins pilgutas silmi. „Oodake, kuni sopalehed haisu ninna saavad!”
Tal oli õigus. Jõuka mehe mõrv Chelsea lillenäitusel ja pildid fotogeenilisest lesest tegid sündmusest leheneegrite jaoks pidupäeva. Rääkimata sellest, et see kõik toimus peainspektori aukraadis provintsipolitseiniku silma all.
„Ma soovin südamest, et saaksin öelda midagi, mis oleks abiks,” ütles Meredith vabandavalt. „Ma nägin, kuidas ta võttis okka pintsaku küljest ja selle maha pillas. Kuid ma ei mõelnud… kes oleks võinudki arvata?”
Markby niheles rahulolematult.
„Aga teie aimasite, eks ju, peainspektor?” küsis Hawkins pahaselt. „Te aimasite, et midagi on viltu, kuid ei teinud midagi, et seda vältida või võimaldada talle kohest arstiabi!”
„Ma ei teadnud, et tegemist on kuritööga!” vastas Markby ärritatult. Ilmselt oli neid süüdistusi talle varemgi mitu korda esitatud. „Ma polnud lihtsalt taolist okast varem näinud. Ma võtsin selle üles ainult selleks, et seda hiljem lähemalt uurida. Ma olen taimehuviline – lihtne ja loogiline.”
Hawkinsil oli raske kujutada ette inimest, kes korjab maast taimejäänuseid, ning „lihtne ja loogiline” ei kuulunud tema sõnavara hulka. Ta näis mõtisklevat selle üle, kumba neist esimesena liistule tõmmata. Jõudnud otsusele, suunas ta oma pika kondise sõrme Markbyle.
„Võtame kõik uuesti läbi ja vaatame, kas ma olen õigesti aru saanud! Teie, peainspektor, olite Alexis George Constantine’i nimelise ohvri naisega varem abielus. Teie, preili Mitchell…” – veel üks luine liigutus – „…olite selle daami kooliõde. Teie ja peainspektor sõitsite kõne all oleval päeval koos Londonisse ja kohtusite nende inimestega Chelsea lillenäitusel. Tõeline perekondlik koosviibimine, kas pole?”
„See oli juhus!” Hawkinsi suhtumine hakkas Meredithi vihastama. „Ja me käisime Racheliga ühes koolis ainult paar aastat. Me ei sõbrustanud.”
Hawkinsil oli juhusesse sama vähe usku nagu kõigesse muusse, mida nad ütlesid. Ta nägi enda ees naistevahetajat, kurba näidist ühiskonna põhiväärtuste eiramisest ja vastutuse puudumisest, mis muutis tema töö iga päevaga raskemaks.
„Ja teie töötate välisministeeriumis,” pöördus ta Meredithi poole, lisades rea fakte, mida oli kogunud. Ta tõstis sünge pilgu. „See Constantine. Ta sai Briti kodakondsuse mõne aasta eest. Naine ütleb, et ta tuli siia Küproselt. Mida te temast teate?”
„Mitte midagi,” vastas Meredith siiralt.
Hawkins ei uskunud seda. Tundus, et ta mängib mõttega, nagu oleks tegemist riigisaladustega, mida ta peab teadma seoses maa ühe tähtsaima sündmusega. „Ega te ei kavatse riigist lahkuda? Minna Washingtoni või Moskvasse või Pekingisse, kust ma teid kätte ei saa?
„Ei,” ütles Meredith. „Kuigi vaheldus kuluks marjaks ära. Londonis olen ma kirjutuslaua taha naelutatud. Ja Pekingit kutsutakse praegusel ajal Beijingiks.”
„Kas tõesti?” küsis Hawkins pilkavalt.
Markby sekkus kähku: „Kas te kontrollisite, kas Constantine oli ta õige nimi? Ma rääkisin teile, et ta üritas mulle selle kohta midagi öelda.”
Hawkins suunas oma kahtlustava pilgu peainspektorile. „Juhtumisi kontrollisime. Tänan meelde tuletamast, peainspektor!” Sarkastiline märkus tekitas Markby näol ärritatud tõmbluse, kuid ta ei lausunud sõnagi. Hawkins jätkas: „Härra Constantine’i endine nimi oli Wahid. Georges Wahid.”
Ta hääldas eesnime kahes silbis: „Georg-ges.”
Meredith pahvatas: „Niisiis ta muutis nime!”
„Jah, aastaid tagasi. Enne Inglismaale tulekut, Küprosel. Ma ei tea, mida ta üritas teile öelda, Markby, ent ma ei näe, kuidas võiks nimevahetus olla praegu oluline. See toimus kakskümmend viis aastat tagasi ja meie riiki elama asudes oli ta juba Constantine. Ja on esinenud siin alati selle nime all. Kas te olete kindel, et ta tahtis teile just nime kohta midagi öelda?”
„Ta oli suremas!” hüüatas Markby ärritatult. „Tal oli sõnade välja ütlemisega suuri raskusi! Ta rääkis kindlasti nimest ja käskis küsida oma naiselt.”
„Sellelt daamilt,” ütles Hawkins, „on küsitud selle kohta ja ka selle kohta, kas Constantine’il oli vaenlasi, ja palju muudki. Ent arst määras talle rahusteid ja tema vastustest pole meil siiani suurt abi olnud. See kõik on olnud talle väga masendav. Taevas hoidku, kuidas teie oma väljaõppe ja kogemuste juures ei märganud õigel ajal, mis juhtus? Te ütlesite, et mees karjatas ja kurtis valu üle!”
„Mina kuulsin,” ütles Meredith. „Ma nägin, et ta on ärevuses, ja ütlesin seda ta naisele.”
„Constantine arvas alguses, et teda hammustas mingi putukas,” kordas Markby oma meelest vist juba kuuendat korda, „ja Rach – tema naine – rääkis, et mehe süda pole päris korras. Tal oli olnud eelmisel aastal kerge infarkt.”
„Nii ta ütles,” kinnitas Meredith.
Sigines vaikus. Hawkins pani käed risti, nõjatus toolileenile ja põrnitses neile otsa. Meredith hakkas taipama, et põrnitsemises pole midagi isiklikku. Hawkins oli lihtsalt säärane inimene. „Ah nii? Igatahes ei surnud ta infarkti, ega ju? Mida tegite teie, peainspektor, sel ajal, kui kurjategija süstis talle mürki selga?”
„Pildistasin,” vastas Markby. „Oma endist naist, oma sõpra preili Mitchelli… ja lilli.”
„See kõik kõlab ajaleheveergudel väga veidralt,” märkis Hawkins.
„Ma olen nagu pesurulli vahelt läbi lastud,” ütles Meredith, kui nad viimaks väljas olid.
„No näed! Ja kuidas mina end sinu arvates tunnen? Täieliku
