Tundmatu sildiga punase veini pudeli juures arutasid nad olukorra uuesti läbi, jõudmata ühegi järelduseni.
„Sa korjasid okka üles ja saatsid ekspertiisi!” proovis Meredith optimismi üles näidata.
„See polnud just kõige targem tegu,” tunnistas Markby.
„See oli ainus, mida sa said teha.” Meredith kummardus üle laua ja puudutas ta kätt. „Ära nukrutse! Ma tean, et sa ei saa seda unustada, kuid las Hawkins tegeleb sellega. Lõppude lõpuks ei uuri sina seda juhtumit!”
„Tänu jumalale, et ei uuri, nüüd olen ma hoopis ülekuulatava osas! See on uus ja kummaline kogemus.” Ta muigas. „Ma ei usu, et see Hawkinsile eriti meeldib. Ta arvab, et kõrgema politseiohvitseri juuresolekul ei saa kedagi mõrvata, isegi kui politseinikul on vaba päev, ja ma kaldun temaga nõustuma. Mulle jäi mulje, et ta peab mind juhtunu pärast vastutavaks.”
„Muidugi mitte! Sina ei surunud Alexile mürgisüstalt selga!”
„Kas sa arvad, et Hawkins välistab selle? Ta võib arvata, et ma olin Alexi peale armukade. Armukadedus on väga võimas mõrvamotiiv.”
„Sa ju pildistasid sel ajal, kui see juhtus.”
„Või me arvame, et see juhtus sel ajal,” täpsustas Markby. „Muidugi see tundub nii. Rahvas tungles. Teda nügiti. Ta kurtis valu. Ta tõmbas okka pintsaku küljest ja…”
Ta jäi vait ja põrnitses veiniklaasi.
„Ja viskas okka maha, kuna ei pidanud seda oluliseks!”
„Jah, ta pillas selle maha.” Alan rüüpas veini. Vaikuse katkestas naerulagin baari teisest otsast. „Aga see oli oluline. Ma oleksin pidanud kohe taipama, et teda rünnati. Ja see oli hoolikalt ette valmistatud rünnak. Mõrvar ostis näitusepileti. Ja see tuleb eelmüügist osta.”
„Seega ei tegutsenud ta huupi.” Meredith ohkas.
„Ei. Ja ta ei pruugi olla londonlane.”
Meredith vaatas talle otsa, pruunid silmad ärevad. „Kas sa arvad, et mõrvar tuli Lynstone’ist, kus Constantine’id elasid?”
„See on väga tõenäoline. Mõrva ettevalmistamine võttis aega ja nõudis täpseid teadmisi Constantine’ide käikudest. Ründaja teadis, et nad on sel õhtupoolikul lillenäitusel ja ka seda, et Alexil on olnud kerge infarkt. Kui Alexil on valu või ta tunneb ennast halvasti, pannakse see südame arvele. Constantine’id sõidaksid pigem koju, et kutsuda arst, kes tunneb Alexi tervislikku seisukorda, kui otsiksid siit abi. Ka Hawkins tuleb lõpuks selle peale. Ma ei kujuta ette, mida arvab Lynstone’i kohalik korravalve, kui pealinna politsei neile kaela sajab!”
Meredith võttis veinipudeli ja valas klaasid täis. „Igatahes ei puutu see meisse. Sa viisid neile okka ja me mõlemad oleme ütlused andnud. Hawkins käskis meil mõelda ja teatada, kui veel midagi meenub. Ja see on ka kõik. Me ei pea Racheliga kohtuma. Vähemalt mitte enne, kui juhtum on lahendatud ja toimub kohus.”
„Ära loodagi,” lausus Markby süngelt. „Kui Rachelil on probleeme, peavad kõik nendega tegelema. Ta võtab ühendust.”
viis
See polnud Rachel, kes võttis esimesena ühendust, vaid hoopis keegi teine. Kui Meredith jõudis tööle, leidis ta laualt sedeli tundmatu nime ja telefoninumbriga, mille kõrval oli teade: „Helista tagasi.”
Meredithi rong oli jäänud hiljaks ja ta jõudis tööle pool tundi hiljem. Ta pani mapi käest, võttis teate ja küsis: „Mis see on?”
Gerald, kes jagas temaga kabinetti, tõstis pilgu eriti kõmumaialt ajalehelt. Ta luges The Times’i ainult siis, kui keegi oli jätnud lehe rongivagunisse.
„Tema nimi on Foster ja ta tahab kangesti sinuga kohtuda. Palju sul neid mehi on?” Gerald irvitas ja avas uue paki nätsukomme. Ta oli loobunud suitsetamisest.
„Jäta oma napakad naljad! Mul on vastik rongisõit selja taga ja ma eelistaksin rahulikku päeva.” Meredith põrnitses paberitükki. See ei tõotanud midagi head. „Kes ta on? Kas ta ütles, mida ta tahab?”
Kommi näriv Gerald heitis talle tähendusrikka pilgu.
„Oh taevake…” Meredith ohkas. „Mida nemad tahavad?”
„Mis sa ise arvad?” küsis Gerald lõbusalt naeratades. „Kui sa sekeldad kahtlaste võõramaalastest ärimeestega.”
„Alex polnud kahtlane ja ta oli välismaalane ainult sünni poolest, ta oli aastaid briti kodanik ja ma ei sekeldanud temaga. Ma olen teda näinud ainult ühe korra, selge? Ühe korra!”
„Jäta, kindlasti oli ta suli.”
„Miks nii?” nõudis Meredith vihaselt.
„Miks muidu teda sel kombel teise ilma saadeti? Korralikud inimesed surevad voodis. Jube mõrv! See on siin kirjas.”
„Kui see on su ainus infoallikas, siis ma ei imesta, et sa teed valesid järeldusi. Ja kui see sopaleht Alexi kohta nii väidab, siis tuleks ta kohtusse kaevata.”
„Ma olin sunnitud seda lehest lugema,” kaebles Gerald, „kuna sina pole sellest midagi kõssanud. Meie, ülejäänud, elame üksluist elu ja tahaks ka päeva jubedate lugudega põnevamaks muuta. Paras sulle, kui meie oma uljas julgeolekuteenistus sind grillima hakkab. See Constantine oli ilmselt rahvavaenlane number üks.”
Meredith tõstis telefonitoru ja käskis Geraldil vait jääda. Kui ta veidi hiljem kõne lõpetas, tegi Gerald, kes oli sel ajal lehte lugenud, suu uuesti lahti. „Kas sa tahad teada, mida horoskoop ütleb?” Ta jätkas vastust ootamata: „Täna kohtud sa uue mõjuvõimsa isikuga. Nii on siin kirjas. Tuleb välja, et Foster on pikk ja tõmmu nägus välismaalane.”
„Kui sa sel kombel komme edasi vitsutad, lähed veelgi paksemaks,” informeeris Meredith Geraldit. „Ma lähen korraks välja… jah, Fosteri juurde! Ja hoia oma suu kinni, eks? Ma ei taha, et kõik sellest teada saavad.”
„Tänan, et leidsite aega,” ütles härra Foster viisakalt. „Ja et te nii kähku kohale ilmusite.”
„Ma arvasin, et on parem see rutem kaelast ära saada,” vastas Meredith siiralt.
Foster oli küll pikk, kuid mitte tõmmu ega nägus. Ta oli lohaka välimusega, halvasti lõigatud juustega ja nägi välja nii, nagu oleks tõusnud hilja, tülitsenud seejärel naisega ja pununud siis jooksujalu rongile. Tema pintsak oli õlgadele visatud ja lipsul oli salapärane tume plekk.
Kabinet oli mehele vastav. See asus ülemise korruse koridori lõpus ja sarnanes rohkem Victoria-aegse koristamisvahendite kapiga, milles on Victoria-aegset tolmu. Tema kirjutuslaud oli surutud vastu seina, jättes ainult nii palju ruumi, et Foster sai selle taha pugeda. Vastasseinas asetsesid metallriiulid toimikutega. Ülejäänud osa seinast võttis enda alla kasutamata kamin, mille ava oli kaetud vineeritükiga, kuhu olid puuritud augud, et õhk saaks korstnas ringi käia.
Foster tõi kaks tassi kohvi. „Vabandage, aga küpsiseid pole,” ütles ta, mis langetas Meredithi arvamust veel paari pügala võrra. Pealegi ei näinud ka kohv kuigi värske välja. See levitas ainult pisut auru, kui Foster laual toimikuid lappas, kuni ta leidis lõpuks ühe rasitud eksemplari.
„Ma kutsusin teid Constantine’i
