andis infot. Paistab, et tüdruk oli kohalik. Ja siis võib tapja veel meie hulgas viibida, kas sa ei arva?”
„Ei, kui tal vähegi mõistust on,” ütles vikaar. „Ilmselt on ta juba ammu sääred teinud.”
„Kuid paljud inimesed pidid seda tüdrukut tundma.”
„Jah, aga kas nad ennast näole annavad? Instinkt mitte sekkuda on väga tugev. Kuid loodame, et Alan jõuab selle asjaga peagi lõpule. Ma olen mures. Ma tahan, et politsei ja uudishimulikud läheksid kirikuaiast minema.”
Kui Meredith kiriklast lahkus – lubanud enne preili Merrilli vaatama minna –, oli väljas juba pime. Ta lootis, et teda koduteel kinni ei peeta, sest nad olid joonud kahe peale terve pudeli veini. Ta astus väravast välja ja võttis taskust autovõtmed.
Ta kuulis samme. Ja vaatas ringi.
Kaks inimest ilmus tänavalaterna valgussõõri. Nad jäid liikumatult seisma ja silmitsesid Meredithi. Nad olid hämmastavalt sarnased, mõlemad tööriietes ja kootud mütsiga. Nende näod olid tuimad, kuid silmad särasid nagu metsloomal. Nad uurisid Meredithi üksisilmi, avaldamata midagi endast. See kõik oli uskumatult pahaendeline.
Issand jumal, mõtles Meredith. Nüüd röövivad nad mu paljaks! Ta avas juba suu ütlemaks, et tal pole raha, kuid üks meestest jõudis temast ette.
„Õhtast, preili!”
Maamehelik hääl rahustas Meredithi. Nüüd ta teadis, kes need on.
„Denny ja Gordon!” hüüatas ta. „Hauakaevajad, eks ole?”
„Meie neh, preili.”
„Mida te nii hilja siin teete?” Ta vaatas neile kordamööda otsa, seekord vastas teine, otsekui oleks küsimus isiklikult temale määratud.
„Me tulime vaatama, kas kirikaias on kõik kombes ja rahulik. Greshami platsi ümber käis hirmus sebimine.”
„Jah?”
„Me tulime seda vikaarile ütlema.”
Nad astusid väravast sisse ja seadsid sammud kirikla poole. „Head õhtut, preili!”
„Head õhtut!” vastas Meredith. Ta ei kadestanud vikaari veidrate külaliste pärast.
Piirkondliku politsei peakorteri kuritegude uurimise osakond oli ümbritsevas pimeduses heledalt valgustatud. Majas valitses vaikus. Päevane sagimine oli raugenud ning tühjades koridorides ja kabinettides kajas ainult üksikuid samme ja hääli.
Markby uks avanes ja sisenes Louise Bryce, nägu õhetav ja võidurõõmus.
„Käes! Bamford saatis selle ära!” Ta lehvitas hiirekõrvul toimikut. „Kaksteist aastat tagasi, peaaegu täpselt!”
„Suurepärane! Vaatame!” Markby sirutas käe.
Bryce’i ümar põselohukestega nägu lõi toimikut ulatades särama.
Louise oli tugevakasvuline tedretähniline noor naine, tal olid punakad lokkis juuksed ja südamlik nägu, mida isegi amet polnud jõudnud rikkuda. Markby mõtles heatahtlikult, et Bryce sarnaneb pagaritütre Kuklikesega „Õnneliku perekonna” kaardimängust. Seejuures ei alahinnanud Markby inspektori tarkust ja visadust.
„Kimberley Oates,” luges Markby toimiku kaanelt.
„Jah, söör. Tema vanaema Joan Oates teatas ta kadumisest. Ma käin kohe hommikul kohalikud hambaarstid läbi ja kontrollin hambakaarte. Hakkab tunduma, et teie härra Frenchil oli õigus.”
„Ta pole minu!” ütles Markby. „Ta on korralik kodanik, kes andis infot.”
Bryce heitis talle uudishimuliku pilgu, kuid ei lausunud midagi.
Markby avas toimiku. Kõige peal olid fotod. Ta võttis neist esimese ja tema huulilt vallandus tahtmatult imestushüüd.
Kondid said endale liha ja vere. Stuudiofotol oli kena trullakas teismeline, lai naeratus näol. Vahe kahe esihamba vahel oli selgesti nähtav ja väga armas. French oli nimetanud teda võluvaks ja isa Holland oli mõtisklenud selle üle, kas tüdruk oli olnud ilus. Nüüd on vastus käes. Kimberley oli olnud väga ilus. Võib-olla õnnetuseks liiga ilus.
Markby silmitses teisi fotosid. Üks oli suvine ülesvõte samast tüdrukust, võib-olla umbes aasta nooremana, seismas tagasihoidliku maja aias, kassipoeg süles. Teine oli hoopis erinev ja poseeritud foto.
Sellel oli pidulikult kaetud laud külmade suupistetega. Laual leidus terve pošeeritud lõhe, mis oli kurgist „soomustega” kaunilt kujundatud, küüslauguga pikitud sink tarrendis ja mitut sorti salateid. Laua ääres seisid kaks tüdrukut – üks neist Kimberley – ja noormees, kelles võis tunda ära noorema, saledama ja värskema näoga Simon Frenchi. Kõik kolm naeratasid otsekui käsu peale. Simonil oli seljas vest ja ees kikilips. Tüdrukutel oli must seelik, valge pluus ja kaeluses must lehv.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
