juurdluse vältimatu osa, meeldib see Markbyle või mitte. „Kas te mäletate, härra Bodicote, mis ajal see oli?”
„Hommikusöögi paiku, ja Jasper polnud kuigi kaua õues olnud. Kitsesid ma külma ilma tõttu välja ei lasknud. Kitsesid tuleb hästi hoida. Mitte nii, nagu mõned inimesed arvavad. Aga Jasperile ei meeldi terve päev sees olla. Kui te tahate teada täpset kellaaega, ei oska ma seda öelda. Aga see juhtus varsti pärast seda, kui postiljon käis. Väga armas tütarlaps, see meie postiljon. Umbes veerand tunni või kahekümne minuti pärast kuulsin ma kärgatust ja puruneva klaasi klirinat.”
„Te läksite seejärel välja vaatama, kas sokuga on kõik korras, aga edasi?”
Bodicote niheles toolil. Ta võttis käed põlvedelt ja hakkas roobiga tuld kohendama. Söed vajusid laiali, praksusid ja pildusid sädemeid. „Tehke ka midagi kasulikku,” ütles ta. „Võtke tangid ja pange oma jalgade juures olevast söeämbrist paar kamakat tulle.”
Markby tegi, nagu paluti. Kui ta uuesti istus, oli Bodicote ennast kogunud ja käed sülle asetanud. Selle lühikese manöövri jooksul oli ta jõudnud mõelda välja sobiva vastuse. Nii Markby tõdes. Ta oli pahane, et vanamees oli initsiatiivi nii kergesti enda kätte haaranud.
„Ma nägin, et sokuga on kõik korras, ja hakkasin tagasi sisse tulema. Siis mõtlesin, et peaks minema ja vaatama, mis naabrite juures juhtus. Aga ma polnud kindel, kas see meeldib neile. Te ju nägite, kuidas nad mind vastu võtsid. Kukkusid sõimama. Hekis on auk, mille ma ära parandsin. Panin sinna ette vana messingist voodiotsa. See on justkui värav, kui nii võib öelda. Ma võtsin selle eest ja läksin nende tagaaeda. Ma nägin, et köögiaken on katki ja seest tuleb suitsu.”
Bodicote jäi korraks vait. „Ma ei näinud sisse. Kõik oli pime. Ma läksin juurdeehituse juurde. Ma vaatasin aknast sisse ja nägin laual pabereid ja muid asju. Meest ennast ei olnud. See teleri moodi asjandus oli sisse lülitatud, ekraanil oli mingi tekst. Siis kuulsin ma, kuidas ta naise peale karjus ja naine karjus tema peale.”
„Kus nad olid?”
„Kuulmise järgi köögis, kuid ma ei näinud neid läbi suitsu. Kui nad suutsid teineteise peale nii kõvasti röökida, siis polnud neil ilmselt midagi häda. Siis tuli mees oma töökabinetti tagasi. Ta ei näinud mind. Ta süütas sigareti ja ma ehmatasin ära, sest kartsin, et tegemist on gaasiga. Kui gaas lekib, ei tohi ju süüdata sigaretti, ega ju? Ent kuna ta seda tegi, sain ma aru, et tegemist pole gaasiga ja ma ohkasin kergendatult, seda ma teile ütlen! Sest kui see oleks olnud gaasileke, oleksin ma pidanud selle parandamise ajaks oma majast välja kolima.”
Vanamees on nii tähelepanelik kui ka nutikas, mõtles Markby. Ta on parem tunnistaja, kui oleks võinud loota. Oletades muidugi, et ta räägib tõtt.
„Ja siis hakkas Caswell jälle tegelema selle teleka moodi asjandusega…”
„Arvutiga?” küsis Markby.
„Nii nad seda kutsuvad jah. Ta istus ja hakkas klahve vajutama.”
Markby oli jahmunud. „Ta hakkas taas tööle? Kui köök on suitsu täis, aken katki ja naine šokis?”
Bodicote jäi mõtlema. „Võib-olla oli tal mingi väga tähtis asi lõpetada? Kõige tähtsamad asjad tehakse ju kõigepealt ära, eks ole? Mina jooksin ka kõigepealt Jasperit vaatama. Caswell läks ja tegi selle arvutimasinaga, mis oli vaja teha.”
Võis olla, et Liam salvestas tähtsaid andmeid. Ent ikkagi häiris Markbyt, et ta pidas taolisel ajal tööd tähtsamaks kui miskit muud. Või näitas Bodicote oma lihtsal moel, milline on inimpsüühika põhiolemus?
Midagi liigutas Markby mälusopis ja ta soris seal, kuni lausus kuuldavalt meelde tulnud tsitaadi: „Abielunaine päästab kõigepealt oma lapse, vallaline ehtekarbi.”
Bodicote’i nägu tõmbus muigele. „Sherlock Holmes!” lausus ta ootamatult. „„Skandaal Böömimaal”. Mulle see eriti ei meeldinud. Minu lemmik on „Nelja märk”.”
Paistis, et vanapapi oskab olukorda enda kasuks pöörata. „Kas teile meeldivad head raamatud, härra Bodicote?”
„Oh,” vastas Bodicote rahulolevalt. „Mulle meeldivad head lood. Aga tänapäeval ei kirjutata neid enam – mitte sääraseid raamatuid, mida mina nooruses lugesin. Sexton Blake’i lood olid huvitavad. Ja doktor Fu Manchu omad. Naabrimees arvab, et ta kirjutab raamatuid! Ma olen kindel, et ta ei saa hakkama ühegagi, mis pääseks „Kolmekümne üheksale sammule” või „Liivaluidete mõistatusele” kas või ligilähedale! Mul on kõik need riiulis olemas.”
Ta nookas peaga toa kaugema seina poole, kus seisis tugitooliga pooleldi varjatud riiul auväärsete köidetega.
Markby oleks neid meelsasti lähemalt uurinud, kuid sundis oma mõtted tagasi käesoleva juhtumi juurde.
„Ma sain nii aru, et doktor Caswell ei kirjuta ilukirjandust. Need on tööalased kirjapanekud. Kas te ei teadnud seda?”
„Ta ei tee mingit tööd,” ütles Bodicote. „Ta on terved päevad kodus ja piinab seda masinavärki. Tema naine sõidab autoga tööle. Mitte iga päev. Ta töötab vist poole kohaga.”
„Seega pole teil aimugi, millise tööga doktor Caswell tegeleb?”
„Ma ütlesin teile, et ta ei tee tööd! Kutsub ennast doktoriks! Mis doktor ta on, kui tal pole ühtegi patsienti!”
„Ta pole niisugune doktor.”
„Mis doktoreid siis veel on?” Bodicote jõllitas külalisele sõjakalt otsa.
Kas Bodicote ei teadnud tõepoolest, milline on Liam Caswelli elukutse, või mängis ta lolli?
„Teile ei meeldi doktor Caswell?”
„Ei.” Bodicote jõllitas oma luitunud pilguga külalisele otsa. „Aga ükski seadus ei ütle, et see mees peaks mulle meeldima, ega ju?”
Markby hülgas selle küsitlusliini Bodicote’ile südamelähedasema teema kasuks.
„Teil on naabritega kitsede pärast tülisid,” alustas ta.
Bodicote selitas kurku. „Võib-olla nende poolt. Minu poolt mitte. Mina pole ühtegi tüli alustanud. Mina elasin siin enne neid, eks ole? Mina ja kitsed. Vanaprouat, kes selles majas enne neid elas, kitsed ei häirinud. Kui Caswellid siia kolisid, olin ma nende vastu väga viisakas. Aga kurjadele inimestele on see nagu hane selga vesi. Ja kui ma läksin vaatama ja küsima, kas neil on midagi halvasti, siis – pange tähele – kumbki neist ei tulnud minult küsima, kas minuga on kõik korras!”
Markby oli sunnitud nõustuma. „Kuri inimene” oli õiglane kirjeldus Liam Caswelli kohta, niipalju kui Markby põgusa jutuajamise põhjal võis järeldada.
„Doktor Caswell kaebab, et loomad tungivad läbi tara nende aeda.”
„Seda on juhtunud kõige rohkem paar korda,” märkis Bodicote tõredalt. „Kitsed armastavad ringi kolada. See on nende loomuses. Nad ei tee mingit kurja. Söövad pisut rohtu ja näksivad lehti. Ja oleks Caswell siis lõpmata usin aednik! Ma pole teda näinud seal lillegi liigutamas. Proua teeb kõik ära. Ja pole minu süü, et ta kasvatab seal taimi, mis kitsedele meeldivad.”
„Milliseid taimi?” küsis Markby.
„Köögivilja, ürte ja taolisi asju. Proua
