üür oleks käinud mulle üle jõu, kuid korter kuulus ühele mu kolleegile. Ta ise läks paariks aastaks välislähetusse ja soovis, et korter poleks sel ajal tühi. Talle sobis, et seal elab lühiajaliselt keegi teine riigiteenistuja, ja üüris selle mulle mõistliku hinna eest välja.”
Isuäratav lõhn teatas karriga vürtsitatud lambaprae saabumisest. Vestlusse tekis taas paus.
„Liam ja Sally elasid esimesel korrusel. Nad polnud kuigi kaua abielus olnud. Liam oli arst ja töötas ühes Londoni haiglas, kuid ta tahtis pühenduda uurimistööle. Issake, on see alles vürtsine!” Soovides kompenseerida jahedat suhtumist eelrooga, oli Meredith ampsanud suure suutäie.
„Mulle meeldib,” ütles Alan äraolevalt. „Kas see korter polnud ka noorele rahatule arstile liiga kallis?”
„Sallyl oli raha. Ma ei ütle, et Liamil pole… ei olnud. Ma ei tea, milline on tema rahaline olukord praegu. Aga Sally vanemad olid rikkad.” Ta jäi vait. „Ma pean tõesti vett tellima.”
„Vesi teeb asja veelgi hullemaks.”
„Midagi pole parata. Palu, et nad toovad Eviani, enne kui ma hakkan tuld sülgama.”
Muigav kelner tõi vee kohale. Meredith jõi pika sõõmu. „Oi! Palju parem! Mina ja Sally olime mõlemad eakamate vanemate ainukesed lapsed,” jätkas ta. „Kui me leidsime, et meil on palju ühist, hakkasime sõbrustama. Ta rääkis mulle oma perekonnast. Tema olukord erines minu omast, kuna ta ema suri, kui Sally oli väike, ja tema isa kurvastas see väga. Isal polnud kavatsust uuesti abielluda, kuid ta soovis, et tema väikesel tütrel oleks alaliseks seltsiliseks naissoost sugulane – midagi ema aseaine taolist. Niisiis müüs isa maja maha ja nad kolisid tema õe juurde. Tädi Emily oli vennast veelgi vanem. Ta oli vanatüdruk ja elas oma vanemate – Sally vanavanemate – majas. Maja asus Surreys ja oli üsna suur, nii et seal leidus rohkesti ruumi nii Sallyle kui ka tema isale.”
„Kadestusväärne varandus,” märkis Markby.
„Ma ju ütlesin, et nad olid rikkad. Kui Sally isa suri, jäi Sally tädi Emily juurde elama. Ta oli vanadaami väga kiindunud ja nad said hästi läbi, kuid nende vanusevahe oli liiga suur. Küllap sellepärast Sally abielluski nii noorelt – üheksateistkümneaastaselt. Tädil polnud Liami vastu midagi, kuna too oli nägus noor tohter, keda tädi generatsioon pidas „perspektiivikaks” partiiks.”
„Ma oletan, et Liam suutis olla tädikese vastu viisakas?”
„Liam pole kellegi vastu jõhker!” leidis Meredith ennast Liamit kaitsmas, mis asetas ta valele poolele. Ta pani noa ja kahvli käest, et nendega mitte vehkida. „Kui pöörduda tagasi Holland Parki päevadesse, pean ma ütlema, et nad olid väga õnnelikud ja Liam väga viisakas – vähemalt minu vastu. Aga saad aru, Liam on geenius. Ära tee säärast nägu! Ta oli üks nendest andekatest lastest, kellele ennustati juba tudengipõlves hiilgavat karjääri. Pole ime, et ta on pisut upsakas.”
„Mõned palju andekamad inimesed, keda ma olen kohanud,” ütles Alan sõjakalt, „on väga tagasihoidlikud.”
„Liam pole tagasihoidlik. Oleks tore, kui ta oleks, aga ta pole seda kunagi olnud. Lapsepõlvest peale on talle alati räägitud, et ta on eriline. Ta lihtsalt usub, et on teistsugune. Talle on alati nii öeldud. Mõnede inimeste puhul tasakaalustab seda kaasasündinud taktitunne. Kahjuks peab ütlema, et see Liamil puudub.”
„Niisiis käib ta nina püsti ja käitub nagu mats?”
Oli selge, et Alanile Liam ei meeldi. Ja ka see, et ta peab Caswelli kaitseks välja astuma. See on tõenäoliselt raske, mõtles Meredith.
„Öelgem nii,” püüdis ta selgitada. „Mõned meist on teiste vastu viisakad seetõttu, et me oleme kenad inimesed.”
„Nagu antud seltskond,” märkis Alan viisakalt.
Meredith jätkas visalt: „Mõned on viisakad seetõttu, kuna loodavad, et siis ollakse ka nende vastu viisakas. See on moodus ühiskonnas edasi liikumiseks.”
„Käitu teistega nii, nagu sa soovid, et sinuga käitutakse.”
„Täpselt. Aga Liami-taolistel on ükskõik, kas ta meeldib teistele või ei. Tema on eriliselt andekas. Tavalised ühiskonnanormid tema kohta ei kehti. Vähemalt ta ise arvab nii.”
„Kas sa mõtled tõsiselt, et tal on õigus käia ringi ja solvata kõiki, keda soovib?” Meredithile otsa vaadates kõlas ta hääles siiras imestus.
„Ei! Muidugi mitte! Ma püüan sulle selgitada selle mehe olemust. Talle ei lähe see üldse korda, kui ta teised rööpast välja viib. Paljud peavad teda ekstsentriliseks. Või et tema käitumine on äärmiselt terava mõistuse tundemärk. Mina sellega ei nõustu. Ausalt öeldes ajab ta mind marru. Kuigi ma pean kordama, et minu vastu on ta alati viisakas. Kuid ma tean ka seda, et tema ülbus on aastate jooksul süvenenud ja seda ei saa vabandada enam nooruse uljusega. Noorte puhul antakse halb käitumine andeks, vanemate inimeste puhul mitte. See on elutõde. Liam on võimutsev ja ta ei salli vasturääkimist.”
Meredith muigas. „Liami karjääri on saatnud ägedad tülid kõigiga: kolleegidega, ametiasutustega, erialaajakirjade toimetajatega, taksojuhtidega – kellega iganes! Kõik need aastad, kui me elasime Holland Parkis, käis üks igavene jagelemine parkimiskoha pärast. Teised inimesed olid valmis kompromissiks, kuid Liam pidi saama oma tahtmist.”
„Ka siin, Castle Darcys, on ta naabriga tülis, eks ole?” märkis Alan.
„Selle vana Bodicote’iga?” Meredith jäi mõtlema. „Kas sa arvad, et tema võis saata anonüümkirju?” Siis raputas ta pead. „Aga pommi ei saatnud ta päris kindlasti.”
„Ma ei usu, et ta oskab lõhkeseadeldist kokku panna. Aga sõimukirju kirjutada? Jah, seda küll. Selleks on paljud võimelised. Halvad suhted naabrite vahel on ennegi viinud alatute tegudeni. Ja me ei saa oletada, et üks ja sama isik saatis kirjad ja tänase plahvatava paki.”
Alan naeratas. „Imelik vanamees, see Bodicote. Mõnes mõttes natuke üllatav. Ma tsiteerisin talle Conan Doyle’i ja ta haaras sellest kohe kinni. Ta on suur heade lugude austaja – nagu ta ise neid nimetab. Ta arvas, et Liam kirjutab romaani.”
„Kas Liam ei öelnud midagi taolist. et külarahvas peab teda romaanikirjanikuks? Ilmselt ei tea Bodicote Liami tööst midagi.”
„Või ei taha seda tunnistada.”
Kelner tuli taldrikuid ära korjama. Nad ei soovinud järelrooga ja piirdusid kohviga. Teine kätepaar asetas nende ette kuumad salvrätikud väikestes portselannõudes.
„Tead,” ütles Meredith enda oma hügieenilisest pakendist vabastades, „mulle meeldib siin süüa, kuid ma pean iga kord pärast seda juukseid pesema. Mul on tunne, et karri lõhn jääb nendele külge.”
„Lõhn jääb külge…” Alan mõtted triivisid kuskile eemale. Märgates, et Meredith silmitseb teda, lausus ta vabandavalt: „Anna andeks, ma jäin mõttesse. Vana Bodicote’i elutoas oli mingi imelik lehk. Viis mu mõtted hobustele.”
„Ta peab kitsi.”
„Ma tean. Ma ei taha öelda, et see oli hobuse lõhn. Lihtsalt midagi, mis seostub hobustega.”
„Mingi salv? Maainimesed määrivad kummaliste asjadega oma kangeid liigeseid. Sadulaseep? Võib-olla puhastab Bodicote sellega oma saapaid?”
„Rohkem
