oli vähe ruumi ja suur männipuust voodi võttis enda alla peaaegu terve põrandapinna. Tualettlaud ei sobinud toa stiiliga, kuid oli seal seetõttu, et mööblitükk meeldis Sallyle. See oli kuulunud tädi Emilyle, kujundatud kolmekümnendatele aastatele omase ekstravagantsusega: kolm ovaalset peeglit, rida väikesi pärlmutriga kaunistatud sahtleid. Lauapind oli poleeritud pähklivineerist.
Selle ees istudes oli Sallyl tunne nagu Hollywoodi hiilgeaegade filmitähel. Nagu oleks tal seljas luigesulgedega ääristatud siidnegližee ja laual seisaksid lihvitud kristallist lõhnaõlipihustid ja suured puudritupsud. Tegelikult istus ta selle ees alati froteest hommikumantlis ning laual olid ainult hädavajalikud meigivahendid ja esemed, mis ei tohiks seal üldse olla: kirjad ja memod, kirjaklambrid ja kummipaelad. Aga unistada võib ikka!
Ent täna hommikul mitte. Täna pole fantaseerimiseks aega. Voodi oli tegemata. Kui ta selle praegu tegemata jätab, on see koju tulles samasuguses seisukorras. Liamile ei tuleks pähegi seda korda teha.
Sally tõmbas päevateki sirgeks ja lõi padjad kohevaks. Tagumine tegi ta tuju pisut paremaks.
Niipalju siis voodist. Oleks tore, kui iga probleem laheneks nii kergesti – lihtsa jõu kasutamisega! Sally mõistis inimesi, kes dilemma ees seistes otsisid vastust vägivallast. Hoop, hoop, hoop! Sally langetas käed süütundes. See ei õigusta neid, kes saatsid kirjapommi. Sellisele teole ei leidu vabandust. See oli jälk reaalelu-, mitte fantaasiavägivald. Nagu froteehommikumantel õrna negližee asemel.
Patjade kloppimine oli naha märjaks võtnud ja kui Sally ennast ovaalsest peeglist vaatas, nägi ta, et tema põsed õhetasid. Ta tupsutas läikivale ninale puudrit ja värvis kergelt huuli. Ta surus huuled kokku ja leidis tulemust silmitsedes, et nii on pisut parem.
Ta avas väikese sahtli, kus olid hiljuti hetkelise impulsi ajel ostetud ripsmetušš ja kulmupliiats. „Kelle jaoks ma ennast mukin?” küsis ta eneselt. „Austini jaoks?”
Kui nii, siis on see vale samm. Ta tõmbas käe eemale. Ent ta jäi peegli ette ja silmitses sahtlirivi. Tahtmatult, justkui mingi võõra jõu sunnil, sirutas ta käe uuesti välja, ent seekord vasakpoolse sahtli poole, kus Liam hoidis oma pudi-padi.
See oli Liami isiklik sahtel, ent Sally teadis, mida see sisaldab. Liam arvas, et ta ei tea. Sally polnud talle oma avastusest rääkinud. Liam oleks saanud pahaseks ja tahtnud teada, miks Sally ta sahtlis sorib. Sally oli selle avastanud juhuslikult umbes kuu aega tagasi. Ta oli ostnud äsja uue tagasikeeratavate kätistega pluusi ja mõelnud, et mehe mansetinööbid sobivad sellega hästi. Liam ei kasutanud neid muidu kui ametlikel puhkudel, kuid tal oli neid kaks või kolm paari. Neid otsides leidis ta marokäännahast karbist lipsunõela.
Sally tõmbas sahtli lahti ja võttis karbi. Lipsunõel oli ikka karbis. Ta võttis selle siidpaberist välja ja asetas koos sametalusega peopesale. Nõel oli kullast – selles polnud kahtlust –, kuid pelutav. See kujutas endast rubiinist silmadega madu.
Sally sõrmeots järgis ussi looklevat keha ja ta lubas endale lõbu ehet kritiseerida. „Liiga toretsev,” kõlas tema otsus. Kuid samas tundis ta rahuldust, et teab sellest, kuigi Liam seda ei kahtlusta. Ta asetas lipsunõela oma kohale.
Sally läks trepist alla, võttis esiku varnast jope ja käsi käistesse toppides pistis pea Liami töötoa ukse vahelt sisse.
„Ma tulen umbes nelja paiku,” lubas ta.
Liam, kes istus arvuti ees, selg Sally poole, pomises: „Nägemiseni.” Ta ei pööranud pead, vaid tippis klahve ja tekst monitoril aina kasvas.
Sally tahtis öelda, et mees võiks viisakusest korraks tema poole vaadata. Ta astus isegi sammu ettepoole ja sirutas käe, kuid mõtles siis ümber. Mida ta peab tegema? Klaviatuuri põrandale virutama? Ekraani sisse lööma? Taolised meeleavaldused polnud talle omased.
Ta käsi vajus tagasi küljele. Viha taandus alateadvusesse nagu metsloom puuri.
Liam polnud sellest liigutusest isegi teadlik. Sally pomises: „Nägemiseni” ja väljus majast.
Dave Pearce’i inspektoriks edutamine lasus nagu koorem ta õlgadel (mida kattis täna tutt-uus jope). Korrakaitsejõududega ühinemisest saadik polnud Pearce’il ambitsioonidest kunagi puudu tulnud. Alguses kriminaaljälitus, seejärel ülespoole ja edasi pürgides. Kui palju ülespoole ja kui kaugele, seda ta ei teadnud. Ta pidas oma komistuskiviks erialase hariduse puudumist ja maamehelikku kõnemaneeri, mis võis olla takistuseks karjääriredelil.
„Kõik on nii kuradi haritud,” oli ta kurtnud oma uuele naisele Tessale. „Mis lootust mul nende ülikoolipoiste vastu on?”
Kuid ta oli kangekaelselt öösiti üleval istunud, sooritanud eksamid ja siin ta nüüd oli – inspektori auastmes uurija. Tessa oli käskinud tal kohe uue jope osta. Teine proua Pearce – Dave’i ema – oli külastanud, helistanud või kirjutanud (Austraalias elava õepoja puhul) kõikidele tuttavatele, et teatada rõõmsat uudist oma poja edutamisest. Dave kahtlustas, et kui proua Pearce-vanem oleks võimeline veenma vikaari, laseks ta helistada kirikukelli, et seda sündmust tervele maakonnale kuulutada.
Nüüd, kui uus ametikoht käes, peab ta sellega toime tulema. Kas kõik või mitte midagi, nagu öeldakse. Ta ei tohi proua Pearce’e alt vedada. Nende usk temasse on vankumatu. Samuti ei tohi ta vedada alt ennast, kuigi tema usk endasse polnud nii vankumatu kui naistel. Ta ei tohi alt vedada oma Bamfordi vana ülemust ja õpetajat – peainspektorit ja nüüdseks politseiülemat Markbyt, kellega ta taas koos töötab. Tal oli hea meel (tegelikult oli ta isegi meelitatud), et on uuesti Markby meeskonnas. Kuid see muutis nähtamatu koorma veelgi raskemaks. Ta ei tahtnud Markby ees käpardina näida.
Tänane hommik oli äärmiselt jahe, kuid halla polnud maas. Selle asemel valitses niiskus, taevas oli lauspilves ja lubas vihma või isegi lörtsi. Õhk oli kleepuv, külm tungis läbi Pearce’i uue jope ja talle tundus, et isegi paberid, mis ta peab Markbyle viima, on rõsked.
Hall taevas süvendas Pearce’i halba meeleolu. Ta lasi koridoris asuvast automaadist endale plasttopsitäie kohvi, rüüpas seda teel Markby kabineti poole ja põletas keele. „Raisk!” vandus ta endamisi.
„Mis on?” Politseiülem, kes lehitses närviliselt ekspertiisiraporteid, ei tõstnud pilku.
Pearce vastas: „Prescott otsib materjale sissemurdmise kohta, mis pandi Caswelli laboris toime möödunud aastal. Ma palusin, et ta tooks toimiku kohe siia, kui selle üles leiab.”
„Väga hea.” Markby ladus paberid hunnikusse, koputas hunniku vastu lauda ühtlaseks ja pani selle lauanurgale. Rahul, et plats on puhas, toetas ta käed lauale.
„Eksperdid arvavad, et hoolimata selle lõhkejõust oli pakk amatööride valmistatud. Ebakindel, kuna see niimoodi lõhkes. Lõhkeaine oli vana, ilmselt halvasti hoitud. See oli saadus ilmselt asjatundmatult isikult. Pomm oleks võinud lõhkeda iga kell, ammu enne Caswellideni jõudmist. Isegi valmistaja enda käes.”
Pearce noogutas ja kirtsutas nägu, kuid mitte pommivalmistaja lohakuse üle. Kohv oli kohutav, see oli kibe ja ilma õige maitseta. Seda peaks jooma väga kuumalt, kuid siis oli risk ennast põletada. „Kui valmistajal oli see esimene pomm,” märkis ta, „võis ta mitte teada, et see on nii võimas.”
Markby kehitas õlgu. „Võimalik. Või ta lihtsalt ei hoolinud. See viitaks erilisele fanaatikule. Võib-olla grupile, kellest me pole senini kuulnud. Loomakaitseliikumises on igasuguseid omaette tegutsevaid rühmitusi. Need võivad koosneda ühest või kahest inimesest, kellest ühel on lõhkeseadeldistest mõningaid teadmisi, kuid mitte piisavalt, et valmistada korralikku pommi.”
