tähelepanu puudumist. „Kõigile uurimisasutele, kus tegeldakse loomadega, samuti selle ala juhtivatele teadlastele on saadetud hoiatused. Pommisaatjad – kes iganes nad on – ei pruugi järgmine kord siin rünnata. Meie segadusse ajamiseks võivad nad valida teise sihtmärgi. See ei tähenda veel, et Caswell ja tema naine pole enam ohus. Ma saadan Castle Darcysse kellegi, kes näitab neile, kuidas avastada autost lõhkeseadeldist. Auto võib olla järgmine, mida nad üritavad.”
Markby hääl vaibus, ta pööras pead ja silmitses aknast paistvat tinast taevast. „Räpane töö ja porine ilm. Kahju. Lumekirme muudaks paigad natuke talutavamaks.”
„Kas keegi on küsinud, kuidas proua Caswell ennast täna tunneb?” Pearce tahtis kangesti näidata, et tema mõtted on töö juures.
„Meredith helistas varahommikul. Tähendab, preili Mitchell. Kas sa mäletad teda?” Markby vaatas inspektorile küsivalt otsa.
Pearce’i nägu muutus rõõmsaks. „Muidugi! Jah, ma mäletan teda.”
Markby pilk oli kahtlustav. Ta teadis väga hästi, et siis, kui ta töötas Bamfordis, vedasid tema alluvad kihla, millal tema ja Meredith oma kihluse välja kuulutavad. Kuid seda ei juhtunud. Meredith soovis, et nende suhted püsivad sellisena, nagu need on. Markby pole kaotanud lootust, et ühel päeval suudab ta veenda Meredithi ümber mõtlema, kuigi ta kartis, et selleks kulub veel tükk aega.
„Meredith tunneb proua Caswelli kaua aastaid,” jätkas ta elavalt. „Pärast Castle Darcysse helistamist helistas ta mulle. Ta oli mures. Sally Caswell kavatseb täna tööle minna. Ta töötab Bailey ja Bailey oksjonikorraldaja juures. Täna on müügipäev ja Sally tunneb kohustust kohal olla. Meredith lootis, et ma suudan teda ümber veenda. Ma ei teinud seda, sest omavahel öeldes on parem, kui Sally on siin, mitte seal kauges külas. Ma tean vähemalt, et ta on turvalises kohas. Jääb üle muretseda ainult doktor Caswelli pärast.” Markby vaatas kella. „Sally peaks juba tööl olema.”
Pearce’i kohv oli jahtunud. Ta eiras vapralt tumedat laiku ja jõi vedeliku nägu krimpsutades ära.
„Paistab, et sa ei tunne sellest joogist erilist naudingut,” tähendas Markby. „Miks sa ise termosega kaasa ei võta? Paljud teevad seda.”
„Küll ma ära harjun,” vastas Pearce suuremeelselt. „Me ei saa doktor Caswelli ööd ja päevad valvata.”
„Ei. Ta peab ise võtma tarvitusele kõikvõimalikud ettevaatusabinõud. Ma ütlesin talle, et ta võtaks ühendust niipea, kui juhtub midagi iseäralikku või kui ta saab kirju – olgu siis anonüümseid või mitte –, mis puudutavad tema tööd. Ma loodan, et ta teeb seda.” Markby ohkas nördinult. „Ta on imelik tüüp. Ta saab ähvarduskirju ja ei teata sellest. Ta ei salli, et teda küsimustega tülitatakse! Ta ei salli politseinikke. Ta ei salli midagi, mis võiks tema tööd segada.”
Pearce lausus venitades: „Kui olla aus, söör, ei meeldi mulle, mis nende vaeste loomadega laborites tehakse. Ma armastan loomi. Meil on kodus väike kutsikas. Ma ei kujuta ette, et keegi lõiguks teda või nakataks meelega mõnda haigusesse.”
„Mina samuti, ja enamik meist arvab nii. Aga Caswelli töö on täiesti legaalne ja tema sõnutsi loomad ei kannatanud. Ma tean, et need on ainult tema sõnad. Ent olgu meie arvamus temast milline tahes, on me kohus leida, kes saadab Inglismaa Kuningliku Posti kaudu pomme. Sellele tegevusele pole mingit vabandust.”
Koputus uksele teatas seersant Prescotti saabumisest. Tema sisenemine mõjus pisut dramaatiliselt, kuna ta silm oli sinine, mis rikkus veidi ta nooruslikku välimust.
„Ma näen, et sa kuulud ikka veel rägbimeeskonda,” märkis Markby. „Laupäevane matš oli täitsa äge, eks ole?”
„Jah, söör. Me tegime Bamfordi pihuks ja põrmuks!” Prescott puudutas uhkelt haiget kohta ja lisas: „See oli pisut karm heitlus, kuid kedagi ei kantud minema. Kõik lahkusid väljakult omal jalal.”
„Vaata, et sa konte ei murra,” hoiatas Markby. „See on kõik, mida ma sinult palun. Meil on niigi vähe inimesi. Kas see on loomade vabastajate toimik?”
Prescott asetas toimiku Markby lauale. „Ninamees oli Michael Whelani nimeline mees. Kui ta laborisse tungimise pärast vahistati, oli ta juba varem karistatud. Ta sai kuus kuud. Nüüd peaks ta väljas olema. Toimikus on tema aadress. Ta elab Chertoni lähedal Spring Farmis.”
Markby ja Pearce oigasid kooris. Pearce lisas: „Ei või olla!”
„Tore, et see sulle meeldib.” Markby pöördus mõlema poole: „Sest te lähete teda küsitlema. Kui ta sai Caswelli laborisse tungimise eest vanglakaristuse, võib ta kanda Caswelli vastu isiklikku viha, millel pole loomadega mingit pistmist.”
„Õigus!” Pearce tõusis püsti ja viskas tühja kohvitopsi paberikorvi. Ta otsustas, et teel Whelandi juurde teeb ta kuskil peatuse ja joob tassi korralikku kohvi.
„Sinna pole mõtet üksi minna.” Markby osutas peaga Prescotti poole. „Võta meie spordikangelane kaasa. See sinikas võib Whelanile mõju avaldada.” Ta lajatas toimikuga lauale. „Mis puutub minusse, siis ma pean rääkima preili Libby Hancockiga.”
Teistele ei öelnud see nimi midagi.
„Preili Hancock,” selgitas Markby, „kannab Castle Darcysse posti. Keegi peab temaga rääkima. Kui ma lähen ise, säästan sellega inimesi ja pealegi tahan ma siit kabinetist välja pääseda.”
„Ta pole muutunud,” tunnistas Pearce Prescottile, kui nad läksid Whelanit otsima.
Prescott vaatas teda uudishimulikult. „Politseiülem? Sina tundsid teda juba varem, eks ole? Nii räägitakse.”
„Markbyt? Ta oli Bamfordis minu ülemus.” Pearce naeratas neid aegu meenutades. „Talle ei meeldinud laua taga istuda. Talle meeldib ringi liikuda ja inimestega rääkida.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
