saadetise tagakülge. „Proua Suttonilt.”
„Aa, see on mu nõbu Maureen.” Kett võeti eest ja uks avanes. Härra Bodicote ilmus tervenisti nähtavale.
Ta võis olla kunagi pikk mees, kuid nüüd oli ta aastatega kokku kuivanud. Harjumus madalate uksepiitade all pead kummardada oli siiani säilinud. Ta tegi seda ka praegu, kuigi polnud enam vaja. Tal oli seljas kahele villasele pulloverile tõmmatud vana kuub ja peas igaks juhuks tviidmüts. Ükski riietus ei suutnud varjata ta kõhnust. Ta sirutas välja ahned küünistaolised ketendavad sõrmed, mis lõppesid kollaste küüntega.
Nõid! Hiljutine hirmuäratav minevikumeenutus oli äkitselt tagasi. Libby süda hakkas pekslema. Siis võttis ta ennast kokku ja naeratas vanamehele hädiselt.
„See on jõulukink.” Bodicote’i hääl oli nüüd palju sõbralikum. „Maureen peab mind alati meeles. Ta on hea tüdruk. Paneb jõulukingid alati õigel ajal posti, nagu soovitatakse.”
„Oleks kõik sellised!” ütles Libby kirjaalust ulatades ja pakki vanamehe käeulatusest eemal hoides. „Palun kirjutage allkiri ja selle alla oma nimi trükitähtedega.”
„Ma pean tooma prillid.” Viivituse pärast pahane, tatsas ta kuskile maja sisemusse. Selle mitme minuti jooksul, mil ta ära oli, hakkas Libby jalgu trampima ja tõdes, et postkontori antud meresinine jope pole sugugi nii soe, kui ta oli arvanud. Uksest paistis kitsas koridor, mis viis läbi maja kööki. Libby nägi vana pliiti, millel podises katel. Suur katel, liiga suur inimesele toidu keetmiseks! Nõid, nõid… Libby ninasõõrmetesse tungis kummaline kördi- ja aedviljalõhn.
„Kitsed!” pomises ta endamisi. Ta keedab kitsedele körti. Võta ennast kokku, Lib! Varsti hakkad sa juba kuradeid nägema!
„No nii.” Härra Bodicote oli tagasi ja seadis prillid ninale. Kilpkonnaluust raame oli roosa haavaplaastriga parandatud. Bodicote takseeris kviitungit ja kirjutas sellele hoolikalt oma nime. Tema käekiri oli üllatavalt selge. Ta oli õppinud kirjutama ajal, kui lastele õpetati veel kalligraafiat. Vanus oli muutnud selle pisut konarlikuks, kuid tähed olid siiani kaunilt vormitud.
„Te peate mind vabandama, kullake,” jätkas vanatoi, „et uks on päise päeva ajal lukus. Ma poleks eales arvanud, et pean seda tegema, kuid mul on tekkinud vaenlasi.”
Härra Bodicote polnud sellest ajast alates, kui Libby talle posti tõi, midagi taolist öelnud.
„Ma kuulsin siia tulles kitsede määgimist,” ütles Libby äsjast imelikku kurtmist eirates. Ta vahetas paki kviitungi vastu. „Täna on neil väljas külm.”
Bodicote oli kohkunud. „Nad pole täna väljas!” Ta võttis paki. „Peale vana soku Jasperi. Ta hakkab ust taguma, kui ma teda välja ei lase. Ma pidin ta uksele luku ette panema. Vana Jasper oskab teha lahti iga riivi või haagi, milleni ta ulatab. Aga kitsesid ma välja ei lase. Nii külm ilm mõjub neile halvasti. Kui sa tahad piima saada, tuleb nende eest hästi hoolitseda. Ma hoian neid sees ja vaatan, et neil oleks piisavalt süüa. Aga see vana sokk teeb põrgulärmi, kui ma ei lase teda õue, tulgu taevast või pussnuge.”
Bodicote kummardus lähemale. „Ma pean neil silma kõvasti peal hoidma. Teate, neid on üritatud mürgitada.”
„Oi, ei!” Libby ei tahtnud sellesse sekkuda. Tal oli terve postiring alles ees, mitu küla. Kui kitsed olidki haiged olnud, siis tõenäoliselt seetõttu, et olid näksinud mõnda sobimatut taime.
Õnneks oli härra Bodicote pakiga ametis. „Maureen saatis selle,” kordas ta. „Ja alati tähitult, et ma selle kindlasti kätte saaksin.” Seejärel sulges ta Libby nina ees ukse. Libby kuulis, kuidas kett ette pandi.
Ta hakkas minema värava poole, astudes automaatselt omaenda eelmistesse jälgedesse. Vaene vanamees hakkab jaburaks minema. Kahju. Libby pööras teise maja juurde, võttis käigu peal kummipaela kirjade ümbert ja kontrollis mõlema ümbriku aadressi.
Selles majas elati hoopis teistmoodi. Endine küün oli ehtitatud ümber kahekohaliseks garaažiks. Ka elumaja oli ühest otsast laiendatud. Juurdeehitis oli moodne, ühekorruseline, lameda katusega ja rikkus vana maja endist sümmeetriat. Ehitajatest oli jäänud järele kive, laudu ja ehitusprahti, mis oli kuhjatud küün-garaaži taha hekinurka. Hunnikut kattis valge kiht nagu kõike muudki. Libby silmitses seda veidi pahaselt. Ta teadis, kui kole see ilma härmatiselinata välja näeb ja mõtles endamisi, et nüüb jääb see sinna ilmselt kevadeni. Ta helistas uksekella.
Sally Caswell sulges parasjagu kohvitermose korki. Seda tehes vaatas ta köögiaknast välja ja nägi, et vana Bodicote oli lasknud ühe looma õue – suure pruuni-valgekirju kõverate sarvedega eluka. Hoolimata korduvatest palvetest sokk lõõga panna, uitas see õues vabalt ringi. Sally lootis, et ta ei tungi hekist läbi nende aeda. Jälle. Liam vihastaks tõsiselt, kui see taas juhtuks. Ta oli juba ähvardanud, et kaebab vanamehe peale ja Sally oli kindel, et ta teeb seda.
Alles kahe päeva eest oli sama sokk roninud läbi heki, nihutades paigast roostes plekitahvli, mis oli pandud ühe augu ette. Ta oli läinud otsemaid juurdeehitise juurde, kus asus Liami töökabinet, ja vahtinud aknast sisse. Kui vaene Liam tõstis pilgu monitorilt, nägi ta ainult mõne tolli kaugusel habeme ja sarvedega nägu, mis jõllitas teda oma valkjassiniste silmadega, pupillid nagu praod.
„See paneb hirmust kisendama,” oli Liam hiljem öelnud. Sokku nähes oli ta röögatanud nagu kurjast vaimust vaevatud, tormanud välja, haaranud ehitajate jäetud hunnikust kivi ja visanud sellega looma.
Kahjuks oli härra Bodicote seda näinud ja järgnes väga inetu stseen. Sõnavahetuse lõpus oligi Liam ähvardanud elatanud naabrimeest kohtuga.
Jonnakas ja alistamatu härra Bodicote oli selle peale kostnud: „Niisugustel linnainimestel nagu sina ja su proua pole maale asja! Kerige oma Londonisse tagasi!”
Hea võimalus, mõtles Sally veidi kibestunult.
Naasmine Londonisse või selle lähedusse oli minetatud mitte ainult nende väikese maja müügiga Fulhamis, vaid ka tädi Emily Tudori stiili ahviva poollagunenud Englefield Greeni villa müüki panekuga. Sally oli pärinud villa pärast tädi surma umbes pooleteise aasta eest ja nüüd oli tal kahju, et nad olid selle maha müünud. Kuid Liam oli tahtnud sellest lahti saada. Nad olid saanud päris korraliku pakkumise, mida oleks Liami arvates rumal tagasi lükata. Villa vajas hädasti kapitaalremonti ja kaasajastamist. Praeguse kinnisvaraturu seisu juures teist pakkumist niipea ei tuleks. Muidugi oli meeldiv saada raha, kuid Sally oli selles majas üles kasvanud. Seal oli ta olnud ilmamurede eest kaitstud, armastatud ja õnnelik. Sally tundis nüüd, et Liam oli teda liiga tagant sundinud.
Ent mis tehtud, see tehtud, ja kahetsemisel polnud mõtet. Sally võttis termose ja asutas minema Liami töökabinetti, kui uksekell helises.
„Tere hommikust, proua Caswell,” ütles Libby pakki ja kahte kirja ulatades. „Mulle tundub, et sellel on rohkem marke kui vaja. Selle asemel, et lasta pakk postkontoris üle kaaluda, on saatja arvestanud huupi. Alati on mõttekam postkontorist saata. Säästab raha.”
Sally võttis kõne all oleva paki ja kirjad. Pakil olev käekiri oli talle võõras. Ka Sally ise oli mõnikord, kui tal polnud võimalik minna Chertonis asuvasse lähimasse postkontorisse, kleepinud saadetisele lisamarke ja pannud selle postkasti.
„Te nägite täna hommikul härra Bodicote’i, eks ole?” küsis ta Libbylt. Saanud jaatava vastuse, lisas ta närviliselt: „Mis tujus ta on?”
„Normaalses,” vastas Libby. „Üsna rõõmsas. Mitte hullemas kui tavaliselt.”
Sally
