kuulis ta abikaasa häält. See kostis ukselävelt.
„Mida kuradit sa nüüd oled teinud? Kas ma saan lõpuks rahu või ei?”
Sally ajas ennast sirgu ja pöördus, otsides kapilt tuge. Ta laubalt langes verenire mööda nina alla ja tilkus punaste piiskadena ta sviitrile. Läbi suitsu nägi ta mehe siluetti ukseavas.
Sally pomises süüdistusele vastuseks: „Ma ei teinud midagi.”
„Mis siin juhtus?” Liam liikus, käsi ette sirutatud, laua poole.
Sallyle tuli elu sisse, ta tõukas ennast kapist eemale ja sööstis ettepoole. „Ära tule! Ära puuduta seda!”
Liam jäi naise paanilist häält kuuldes seisma ja põrnitses jahmunult lauda.
„Pakk…” kogeles Sally. „See pakk…”
„Mis pakk?”
Selline see Liam just on! Kui ta kirjutab, ei tea ta muudest asjadest maad ega ilma. Ent võib-olla võib selle küsimuse andestada, kuna pakist polnud enam midagi järel. Kohal, kus see oli seisnud, haigutas kohutav põlenud sõõr.
Sally tundis ühtaegu nii hirmu, viha kui ka segadust. „See, milles pidi olema videokassett! Ma näitasin seda sulle vaevalt kümne minuti eest. Selle asemel, et minuga õiendada, võiksid oma paganama raamatu korraks unustada! Pakis polnud mingit kassetti! See oli kirjapomm, saad aru? Loomade õiguste eest võitlevad ekstremistid saatsid sulle kirjapommi! Need, kes su laborisse möödunud aastal sisse murdsid. Kindlasti nemad!”
Liam avas suu ja Sally oli kindel, et ta ütleb: „Jama!” Kuid Liam ei saanud eirata, et laud oli keskelt mustaks põlenud, et ümberringi oli kõrbenud paberit, plastitükke ja juhtmejuppe.
Lõpuks näis Liam ka Sallyt märkavat. „Ega sa viga ei saanud?”
„Ega vist. Ma lõin ainult pea ära.” Ta puudutas ettevaatlikult otsmikku. „Mul oli õnne, Liam. Ma hakkasin seda just avama. Taevake, ma isegi raputasin seda! Kann lülitas ennast välja ja ma tõusin laua tagant püsti. Muidu oleksin ma…” Ta jäi vait.
Liam seisis, käed lõdvalt külgedele vajunud, poisilik nägu, mis ei lasknud ta kolmekümne kaheksal eluaastal kuidagi välja paista, tõmbus umbusklikult krimpsu.
„Ei või olla,” ütles ta ilma erilise veendumuseta.
„Aga on! Sa oleksid võinud jääda pimedaks, Liam! Kes iganes selle saatis, oleks sind jubedalt vigastanud. Me peame kutsuma politsei.”
kaks
Meredith Mitchell oli olnud kaks nädalat haiguslehel ega saanud välisministeeriumis tööl käia eriti ägeda viiruselise gripi tõttu, mis oli rabanud teda novembri keskel. Ta polnud aastaid külmetushaigusi põdenud ja oli unustanud, kui laastav see on. Tööle minek ei tulnud kõne allagi. Polnud mõtet öelda, et ta oli vaktsineerimata.
„Ei,” ütles doktor Pringle heasüdamlikult, „sellest poleks teie puhul kasu olnud. See on uut tüüpi viirus. Neid esineb iga mõne aasta järel.”
Arst oli soovitanud tal voodis püsida, juua liitrite kaupa vedelikku ja haigus välja higistada. Ta oli kirjutanud pea- ja liigesevalu leevendamiseks rohtu ja sellega asi lõppes.
Meredith järgis nõuannet, ja see oli ka kõik, mida ta suutis teha. Voodis lamades oli ta vahtinud pragusid laes ja mõtisklenud, et midagi peaks ette võtma. Nurkades rippuvad ämblikuvõrgud lainetasid, kui õhk liikus. Veel üks asi, millega peaks midagi ette võtma. Voodi külge aheldatud päevade jooksul oli Meredith hakanud vihkama lakke vahtimist. See oli nagu tegemata majapidamistööde nimekiri. See ei inspireerinud millekski. Ei innustanud juurdlema elu mõtte üle. Ei mingit tähenduslikku ettekuulutust ega hoiatust läheneva ohu eest. Just see pragunenud Victoria-aegne lagi ja mõned elektrivalguses silmatorkavad vajakajäämised ärritasid teda kõige rohkem nüüd, kui ta oli kõige vähem võimeline nende vastu midagi ette võtma.
Ja viimane piisk oli olnud proua Harmeri kokakunst. Proua Harmer oli nende vikaari James Hollandi majapidajanna. Ja James, kes oli ajutiseks ära sõitnud, „laenas” haigele oma koduabilise, millest Meredith ei söandanud ära öelda.
Selle tulemusena saabus proua Harmer igal hommikul kell kaheksa, virutas välisukse pauguga kinni, trampis talvesaabastega mööda kitsast koridori kööki ja pasundas: „Ärge kartke, preili Mitchell, see olen mina!”
Siis keetis ta Meredithile teed ja putru.
„Korralik hommikusöök on kõige tähtsam. Eriti teile, kes te ainult nokite toitu. Vähemalt saate midagi tugevat kõhtu.”
Puder oli tõepoolest tugev, võib-olla paras laepragude pahteldamiseks. Aga see oli söödav ja proua Harmeri menüü parim osa. Ülejäänu oli olnud hullem kui kõik gripi sümptomid kokku.
Proua Harmeril oli toitumisest oma arvamus. „Narrused!” teatas ta põlglikult. Tema arvates vajab haige suurel hulgal keedetud kala. See mõjub hästi ajutegevusele. Ka riisipuding on kasulik. Ka pošeeritud munad – vedelad ja klaasised kahvatul röstsaial – on väga kasulikud. Aga mitte keedetud munad. „Panevad kõhu kinni,” ütles proua Harmer nende kohta.
Kohv oli keelatud, kuna see mõjub närvidele halvasti. „Puljong!” kuulutas proua Harmer, sundides teda jooma kruuside viisi toitvat loomalihapuljongit.
Proua Harmeri parimatest kavatsustest ajendatud missiooni ajal lehkas maja keedetud tursa, piimariisi ja puljongi järele. Üks hea külg asjal siiski oli – see sundis paranema nii ruttu kui võimalik. Kui jõudis kätte päev, mil proua Harmerit vajati kiriklas, tundis Meredith ennast tänamatuna, kuna tal oli selle üle hea meel.
Nüüd oli haigus taandunud. Ent selle järelkajaks oli ebameeldiv nõrkus jalgades ja täielik söögiisu puudumine – mis polnud tänu maitsetule kalale ja sunduslikule puljongile sugugi üllatav. Kõigele vaatamata oli Meredith täna juba vara üleval. Sally Caswell, kes töötas kohalikus oksjonikontoris Bailey ja Bailey, oli öelnud, et homsete pakkumiste hulgas on Victoria-aegsed veiniklaasid.
„Just niisugused, nagu sa oled endale soovinud, Meredith.”
Meredith oli tõepoolest rääkinud mõni aeg tagasi Victoria-aegsest klaasist ja Sally oli lubanud sel silm peal hoida. Üldiselt ei võimaldanud Meredithi väike maja antiigi kogumist. Ainuke sedalaadi ese oli puhvetkapp ning võib-olla see oli viinud teda mõttele sellele midagi lisada. Seega kavatses ta minna täna neid klaase vaatama ja pärast seda Sally seltsis lõunale. Isu tal veel polnud, ent taldrikutäie korraliku supi vastu poleks tal midagi.
Meredith läks üsna rõõmsal meelel alla kööki. Ta valas kannu vett ja vaatas aknast välja tagaõuele. Ilm tundus olevat külm, kuid selge. Ta pilku püüdis liikumine aia kaugemas nurgas härmatisega kaetud kasutuseta seisva söepunkri juures. See oli kass.
Kass oli hulkunud vahelduva eduga maja ümber umbes paar nädalat. See oli lahja ja võitlusarmidega noor tiigrikarva loom. Meredithile meeldisid vöödilised kassid.
Võib-olla oli kass hulkunud siin juba varem ja Meredith, kes käis iga päev tööl, polnud teda lihtsalt märganud. Alles nüüd, haiguse ajal, oli ta teda nägema hakanud. Ta ei teadnud, kas loom on hüljatud ja otsib nüüd uut ja paremat kodu või oli ta metsikuna sündinud, kuid Meredith kaldus arvama, et hoolimatu peremees on kassi halvasti kohelnud. Loom oli närviline. Ei vastanud sõbralikule kutsumisele. Kuid Meredithil oli ükskõik millist nii kõhna looma valus vaadata. Proua
