laskmata. Kass oli kindlasti hea põhjus.
Meredith võttis külmkapist plastkarbi keedetud kalaga, avas tagaukse ja astus külma tuule kätte. Ta kraapis kala alustassile ja kutsus kassi. Kuid too ei kuuletunud, vaid putkas üle aia minema. Meredith jättis kala sinna ja läks sisse. Küllap tuleb kass tagasi nagu varemgi. Mitte ainult see, vaid ka kõik teised ümbruskonna kassid.
Pool tundi hiljem sisenes Meredith linna oksjonimaja parklasse. Ta lukustas auto ja suundus üle korrapäratu kujuga õue vana luitunud kivimaja avatud ukse poole. Maja arhitektuur lubas oletada, et kunagi ammu võis see olla hobusetall. Kuid nüüd rippus selle tammepuust ukse kohal tahvel – arvatavasti kaks sugupõlve vana –, millelt võis lugeda:
Seinale naelutatud teadetetahvlil oli kuulutus eeloleva jõulumüügi kohta. Ettevalmistused olid käimas. Oksjoniruumi sissepääsu tõkestas kumera esiküljega pähklipuust kummut. Selle tänavapoolse otsa juures seisis turd mees, käed puusas, paksust riidest põll ees. Ruumist seest paistsid kummuti tagant ainult kahvatu noore mehe rind ja pesapallimütsiga kaetud pea.
„Me peame selle teistpidi pöörama, Ronnie,” ütles turd mees.
„Sahtlid välja võtma,” arvas Pesapallimüts.
„Pole vaja, tuleb ainult köis ümber tõmmata, et need välja ei kukuks.”
„Püha taevas!” hüüdis keegi seest. „Võtke sahtlid välja! Ja olge nurkadega ettevaatlik! See on varasest Victoria-ajast pärit mööbliese!”
„Ärge muretsege, härra Bailey,” ütles esimene mees. „Jätke see minu ja Ronnie hooleks.”
Pähklipuust kummut hakkas, külg ees, kahele poole kõikuma.
„Just! Kergita oma otsa, Ted!” hüüdis Pesapallimüts.
„Jälgige sahtleid!” kostis nähtamatu omaniku hääl.
„Me tõmbame talle köie ümber!” hüüdis Pesapallimüts vastu.
„Mitte teile, tibuke!” lisas ta Meredithile, kes seisis kõrval nagu huvitatud vaatleja. Noormees pilgutas silma ja nihutas mütsi, et pead kratsida. Nüüd nägi Meredith, et mees oli vanem kui alguses paistis. Nooruslik müts oli varjanud kiilaks muutuvat pealage.
Kui mööblitükk oli tollhaaval ja turvaliselt uksest sisse pukseeritud, astus ka Meredith sisse.
See oli suur ja madal ruum. Kui ta silmad harjusid hämara valgusega, nägi ta ümberringi virnade viisi igasugust mööblit, kila-kola, maale, raamatuid ja salapäraseid kaste tundmatu sisuga. Ronnie ja Ted olid vinnanud oma koorma kaugemasse nurka, kus kolmanda hääle omanik seda nüüd hoolega silmitses.
See oli pikk kiitsakas mees, kellele kuldraamiga prillid ja hallid õlgadeni juuksed andsid õpetlase välimuse. Tal oli seljas vanamoodsa lõikega ruuduline pintsak, millega moodustas terava kontrasti moekas kikilips. Meredith teadis, et mees on Austin Bailey, sest hoolimata sildist ukse kohal oli Austin ainus Bailey, kes selle äriga praegu tegeleb. Ja päris kindlasti oli tal palju tegemist.
Meredith jättis ta kummutit vaatlema ja suundus mööblitükkide ning portselani ja klaasesemetega kaetud laudade vahelt väikese kontori poole, heites mõne juhusliku pilgu tuhmunud maalile või niiskusest plekiliseks tõmbunud graafilisele lehele.
Kontoris polnud kedagi. Meredith oli lootnud leida eest Sally Caswelli. Küllap on ta korraks välja läinud, kuigi tema väikese pühamu õhk oli läppunud, just nagu poleks seda hommikul tuulutatud. Ka polnud näha ühtegi isiklikku asja – mantlit varnas, isegi mitte Sally termost. Arvuti oli tumm ja külm. See kõik oli väga kummaline.
Laual lebas kaks virna trükitud paberilehti. Meredith võttis esimesest virnast pealmise.
See kordas väljas seinal rippuvat kuulutust jõulumüügi kohta, millele lisandus loetelu eriti huvipakkuvatest esemetest, alates mööblist ja raamatutest ning lõpetades aiaskulptuuridega. Ka pähklipuust kummut, mille sisse toimetamisele oli Meredith tunnistajaks olnud, seisis nimekirjas. Ta võttis järgmise lehe. Sellel olid kõikide homme müügile tulevate esemete numbrid. Meredith ajas näpuga järge, kuni jõudis talle huvi pakkuvate klaasideni. Number 124. Kuus Victoria-aegset veiniklaasi. Ta läks tagasi oksjonisaali.
Austin Bailey oli nüüd üksi ja pühkis suure täpilise taskurätikuga laupa. Ilmselt polnud kummut kannatada saanud. Ronnie ja Ted olid läinud muid asju ajama. Austin tõstis pilgu ja nägi Meredithi.
„Oi, Meredith! Anna andeks, et ma ei märganud! Kuidas tervis on?” Ta toppis taskurätiku taskusse ja sirutas Meredithile oma tolmuse käe. Järsku ta taipas ja tõmbas käe kohe tagasi, enne kui Meredith jõudis seda suruda.
„Vabandust,” ütles ta. „Ma liigutasin siin neid asju.”
„Kas kõik esemed on juba kohal?” Meredith viipas käega ümberringi. Oli raske uskuda, et siia veel midagi mahuks.
„Ma arvan küll. Ma ootasin veel ühte komplekti toole…” Austin kortsutas kulmu. „See naine lubas, et toob need täna. Ma ütlesin, et kui ta tahab need homme müüki panna…” Ta heitis Meredithile terava pilgu. „Need on seal kirjas.”
Meredith taipas, et Austin peab silmas kataloogi, mida ta käes hoidis. „Mind huvitavad pigem veiniklaasid,” ütles ta. „Kus need on?”
Austin juhatas ta suurest raamil rippuvast Benarese vaskgongist mööda laua juurde, kuhu oli laotud terve hulk mitmesuguseid klaasesemeid ja kummalisi joogitarbeid. Tinast peekreid, savist kruuse, paar kaanega Baieri õllekannu, puidust veinijahutaja.
Paar või kolm inimest olid vahepeal sisenenud ja vaatasid väljapanekuid. Nende hulgas oli ka lambanahkses jopes habemega mees, kes uuris asjatundliku pilguga väikest kirjutuslauda, otsekui võltsingut kahtlustades. Austin Bailey heitis mehele äreva pilgu.
„Kas sa rohelise blanketi võtsid?” küsis Austin Meredithilt, meeled hajevil. „Sa võid kirjutada sellele oma pakkumise, siis pole sul vaja homme tulla. Kui sul muidugi pole kahju kogu lõbust ilma jääda. Pealegi on olemas risk, et sind üle pakutakse. Ära unusta kümmet protsenti lisaks minimaalhinnale.”
„Jah, ma teen seda enne lahkumist. Tegelikult tahtsin ma Sallyt näha. Kas teda pole täna tööl?”
Lambanahkne mees oli läinud söögilauda uurima. Teised – abielupaar – seisid kõhklevalt nikerdatud raami surutud vanadusest kollaseks tõmbunud maali ees, mis kujutas nümfe metsalagendikul.
„See on meie salongi jaoks liiga suur, Frank,” arvas naisterahvas.
„Seda paremini pääseb mõjule.” ütles Frank.
„Ma ei tea, kas ma tahan kamina kohale paljaid naisi, Frank. See pole eriti kombekas.”
„See on kunst,” kinnitas Frank – asjatundja.
Austin Bailey ohkas. Ta hõõrus tolmuseid käsi, silmitses neid arusaamatuses, just nagu imestades, et tolm pole neilt iseenesest kadunud.
„Me pidime Sallyga koos lõunale minema,” jätkas Meredith oma rida. „Ma lootsin temaga siin kohtuda.”
„Oh heldeke.” Austini murelik ilme süvenes. „Ma ei usu, et ta täna tuleb. See on pahasti… Eeltutvumine kestab poole
