teda. Anna talle ta käitumine andeks. Ta ei mõelnud halvasti.”
„Saan aru.” Niipalju kui Meredith teab, oli Liami tänane käitumine ainult õige pisut hullem kui tavaliselt.
Sally tõstis brändiklaasi. „Kas sa soovid midagi juua? Vabanda, et varem ei küsinud. Ma olen täna kehv võõrustaja.”
„Ei, aitäh. Kas soovid veel klaasikese?”
„Ma ei julge. Ma üritan hoida pea selge, kui see politseiülem tuleb. Tavaliselt ma ei tarvita alkoholi. See ajab mind luksuma.”
„Kas ta on Bamfordi politseist?” Meredithi teadmist mööda polnud Bamfordis pärast Alani edutamist ja lahkumist inspektorist kõrgema auastmega politseinikku.
Sally raputas ettevaatamatult pead, mis sundis teda võpatama ja plaastrit puudutama. „Ei, piirkonna peakorterist.”
Meredithil jooksis värin mööda selga alla. See ei tähenda veel, et see on Alan. Aga kui on? Alanile ei meeldiks, et ma siin olen. Ta hakkaks jälle politseiasjadesse sekkumise pärast epistlit lugema. Ent Sally sõbrana tuleb tal siia jääda.
„Kas nad ütlesid ta nime?” küsis ta nii ükskõikselt kui suutis.
„Ei vist. Ma loodan, et Liam käitub viisakalt. Ma ütlesin talle, et me peame politseile kõigest rääkima.”
Meredith nõjatus ettepoole. „Sa mainisid äsja muid muresid. Milliseid?”
Sally oli õnnetu. „Pahandused naabriga. Ja need vastikud postisaadetised. Mitte plahvatavad pakid, aga kirjad. Ma ei teadnud neist. Liam rääkis mulle neist alles praegu… pärast plahvatust. Ta on saanud väga solvavaid kirju. Ta ei näidanud neid mulle, sest ei tahtnud mind ärritada. Tundub, et keegi kannab vaese Liami peale viha.”
Neid, keda Liam Caswell on aastate jooksul solvanud, on kindlasti terve leegion, mõtles Meredith. Ent kirjapommi saatmine eeldab vaenu, milleks jääb isegi Liami tavalisest jämedast käitumisest väheks.
„Ma arvan, et see on nende koerte pärast,” ütles Sally ebamääraselt.
Väljast oli kuulda veel ühe auto saabumist ja ukse paukumist. Kruusateel krudisesid lähenevad sammud ja köögist kostis rääkimist. Siis Liami häält. Ta tuli tagasi elutuppa, keegi kannul.
„Siin on see mees piirkonna politseist,” esitles Liam külalist ilmse vastumeelsusega. „Politseiülem Maltby.”
Caswelli järel astus tuppa pikk ja kõhetu heledate juustega mees.
„Markby,” parandas ta Liamit. „Tere päevast, proua Caswell.”
Tema pilk siirdus teisele naisele. Ta kulm kerkis ja siniste silmade pilk muutus teravaks. „Meredith?”
„Tere, Alan,” ütles Meredith.
kolm
Meredith tahtis lahkuda, kuid Sally ütles: „Ma soovin, et Meredith jääb. Ma olen siis rahulikum.”
Alan oli sellega olude sunnil nõustunud. Viimased kriminalistid olid läinud, viies kaasa kilekottide kaupa prahti, ning nüüd istusid nad neljakesi sündmuskohale langenud vaikuses. Meredith oli toonud elektrikannu tuppa ja keetnud kõigile teed. Sally oli jälle ilmselt närvis ja Liami tugitoolis konutavas sünges kogus polnud ka midagi julgustavat.
„Proua Caswell, kas teie otsmikku ei peaks ravima?” küsis Alan.
„Liam vaatas selle üle ja pani plaastri peale,” ütles Sally ja kordas sama, mida oli öelnud Meredithile varem: „Mul vedas.”
Meredith mõtles natuke piinlikkust tundes, et alati kiputakse unustama, et Liam on hariduselt arst, kuigi – ja võib-olla just seetõttu – on juba aastaid pühendunud teadustööle ning tegelenud katseklaaside, mitte inimestega.
Ent näinud vett tuues köögis valitsevat kaost, nõustus ta Sallyga täielikult: „See oli rohkem kui vedamine. See oli lausa ime! See pomm oli väga julm tegu.”
Liam pomises midagi ja vajus sügavamale tooli. Markby heitis talle küsiva pilgu, kuid Liam ei reageerinud.
„Kas teie suudate juba minuga rääkida?” küsis Markby Sallylt, rõhutades kergelt sõna „teie”.
„Jah, aga mul pole suurt midagi öelda. See oli tavaline postipakk.”
„Nagu ma aru sain, oli see adresseeritud teile mõlemale.” Taas pilk Liamile, mida too ignoreeris.
Sally noogutas, võpatas taas ja vastas rutakalt: „Sellel polnud „härra ja proua”. Oli ainult perekonnanimi, aadress ja sõna „video”, kõik suurte tähtedega.”
„Kas te ootasite kuskilt videokassetti?”
„Ei. Liam arvas, et see on jõulukink.”
„Kas käekiri oli teile tuttav?”
„Seal olid ainult trükitähed. Ma ei tundnud seda. Pakil oli Londoni tempel, vist peapostkontori. Ma panin selle lauale ja tahtsin just avada…” Sally hääl katkes. „Vesi hakkas keema ja ma tõusin püsti.” Ta langetas pilgu ja lisas vaevukuuldavalt: „Siis see plahvatas. Nad viisid minema kõik, mis sellest järele oli jäänud.”
Markby pöördus Liam Caswelli poole: „Ja teie, doktor Caswell? Kas te nägite käekirja?”
Liam, kes soostus lõpuks vestluses osalema, raputas pead ja vastas lühidalt: „Ei.”
„Ja teil pole aimugi, kes võis selle saata?”
Liam vastas vihaselt: „Ei!”
„Loomakaitseaktivistid, Liam,” sekkus ta naine.
Liam jõllitas talle otsa. „Ilmselt. Seda võis teha ükskõik kes. Aga see, kes need on, on politsei asi välja selgitada, eks ole?”
Tuppa sigines kohmetu vaikus. Merdith nägi, kuidas Alan mõõdab pilguga Liamit ja kaalub, kuidas tõrksat tunnistajat korrale kutsuda.
„Saage aru, doktor Caswell, ma olen piirkonna politseikeskusest. Meid informeeriti seetõttu, et möödunud aastal, nagu ma aru sain, ründas grupp aktiviste teie laboratooriumi. Muidugi me oleme mures, et loomade õiguste eest võitlejate radikaalsem osa võib alustada uut kampaaniat. Nad võivad saata samasuguseid saadetisi ka teie kolleegidele. Me peame teisi hoiatama, et nad oleksid ettevaatlikud. Ent kuna teie olete esimene sihtmärk, siis me sooviksime teada, kas see oli juhus või on olemas mingi põhjus, miks just teid esimeseks valiti.”
Liam vastas väsinult: „Nad on napakad. Neile pole põhjust vaja.”
Meredithi arvates esitas Alan järgmise küsimuse väga viisakalt. „Kuid te kasutate oma uurimistöö juures katseloomi, eks ole?”
Liamile viisakus ei mõjunud ja ta kähvas: „Viimasel ajal mitte!”
Alani hääl oli rahulik, kuid tungiv. „Võib-olla te alustasite hiljuti mingit uut tööd, mis köitis uuesti sama grupi tähelepanu? Või mõnda uut projekti, millele on vastustajaid?”
Liam niheles ja pobises: „Ma olen saanud mõne kirja. Selge jamps. Ei midagi tõsist.”
Alan
