andsid väära ettekujutuse esialgsest asustusest. Kroonikates kirjutati kloostrist, kus käidi mõtisklemas, kuid mis oli samas ka kindlus, kus kaitsta ennast pimeda keskaja röövlite vastu. Kuid see ei pakkunud kaitset Henry VIII eest, kes vallutas kloostri ja kinkis selle koos metsa- ja talumaadega Parsloe-nimelisele õukondlasele.
Uus omanik oli lammutanud kloostri, jättes alles ainult kiriku ja abti maja. Ta oli lisanud kiriku nimele (St. John Jumalik) oma nime ja külast oli saanud Parsloe St. John. Parsloe oli olnud energiline ja ärivaistuga mees ning paik oli tema käe all kõvasti arenenud. Sellest edukast perioodist on pärit Tudorite stiilis külakeskus ja tihedalt peatänava äärde lükitud madalad elumajad ja poekesed, laiad kangialused avanemas nende taga asuvate tallide juurde. Viimastest olid saanud nüüd garaažid ja töökojad.
Parsloed lahkusid siit ilmast ja koos nendega kadus ka õitseng. Elu Parsloe St. Johnis läks edasi, kuid ilma suuremate ootusteta.
Wynne ja tema kaaslased rühkisid mööda järsku tõusu ajas tagasi. Kõigepealt jõudsid nad kiriku juurde, mille tugevad müürid ja kitsad aknad meenutasid kaugeid aegu. Suurel värskelt värvitud puutahvlil oli abipalve toetada kiriku torni ja katuse remonti. Selle kõrval näitas vanamoodsa kraadiklaasi taoline diagramm laekunud annetusi. Kahjuks polnud need jõudnud isegi mitte pooleni, vaid kuskile kolmandikuni, mis viitas sellele, et küla heldekäelisus ei olnud kiita. Võib-olla polnud diagrammile jõutud kanda Olivia kombekat pärandust.
Kirik ja endine abti maja seisid vastamisi. Viimast olid Parsloed laiendanud endale häärberiks – nii Wynne neile rääkis. Nüüd elas seal doktor Burnett ja enne seda oli seal olnud mõnda aega kirikla.
„Nad ostsid vikaarile uue maja,” ütles Wynne. „Imelik mees. Praktiline uue aja kirikumees. Ta kogudus on kokku kuivanud. Minu arvates pole õige osta uut kallist maja, kui kirik on kokku kukkumas, kuid vabanduseks toodi, et uus maja hoiab kokku vana kirikla remondikulud. Tom Burnett sai maja võileivahinna eest kätte.”
Meredithi see ei üllatanud, kuid ta mõtles endamisi, et kuigi doktor Burnetti maja on väga vana, on see küllalt elamiskõlblik. Ta tundis tohtrile kaasa, sest teadis, et vanade hoonete remont maksab ränka raha. Ta oli kogenud seda oma väikese Bamfordi maja juures. Kuid see siin oli veel väga kobe. Natuke värsket värvi oleks asja ära ajanud.
Wynne lasi neil ees minna, kuni nad jõudsid mahedatoonilise kenade proportsioonidega George’i-stiilis majani, mida piiravale kõrgele kivimüürile oli kinnitatud tahvel „Müüa”. Sepisvärav polnud lukus ja võimaldas juurdepääsu rohtu kasvanud kruusasele sissesõiduteele.
„Rookery House,” ütles Wynne.
Nad kogunesid värava juurde ja vaatasid maja poole, mis oli olnud Olivia Smeatoni kodu. See polegi nii suur, mõtles Meredith. Võib-olla oli see ehitatud lasteta abielupaari tarbeks. Igatahes Olivia jaoks polnud see olnud liiga suur. Aknad olid seestpoolt suletud luukidega, mis siit vaadates tundusid olevat puust ja vanaaegsed. Nagu kirik, vajas ka Rookery House parandamist. Osa katusest ilurinnatise taga oli kaetud presendiga, mis laperdas tuules.
„Katus tilgub läbi,” ütles Janine. „Ma rääkisin advokaadile. Ta ütles, et ei saa sinna midagi parata. Härra Crombie lappis seda. Häbiasi, et see vana maja lastakse ära laguneda. Vanaproua Smeaton pöörab vist hauas ringi.”
Markby lükkas värava lahti ja oli valmis maja poole minema. „Läheme ja vaatame…”
Ta häälest kostis mahasurutud õhinat, mis ei jäänud Meredithil märkamata. Ta oli üsna kindel, et see polnud Olivia traagilise saatuse pärast. Aga mille pärast siis? Meredith aimas halba.
Janine leidis kimbust õige võtme. Suurde halli viiv välisuks avanes kergelt, mis meenutas seda, kui hiljuti viimane omanik oli sellest lahkunud.
Suletud luukide tõttu oli majas hämar, kuid nende silm seletas selgesti ruudulist marmorpõrandat ja teisele korrusele viivat laia treppi. Vasakule jäi salong, mille uks oli avatud. Janine marssis sinna tuttavlikul kombel sisse ja avas lähima luugi.
„Ma teen kõik, et maja kopitama ei läheks,” ütles ta pahaselt. „Kuigi see pole enam minu töö. Mulle ei maksta selle eest palka. Ma saan ainult honorari, nagu advokaat härra Behrens seda nimetab.” Janine tundus olevat uhke, et osakab seesugust sõna kasutada. „Kompensatsiooniks vaeva eest.” Viimased sõnad kõlasid pisut pepsilt ja Meredith arvas, et tüdruk matkib härra Behrensit. Ta surus muige alla.
Valgus tungis aknast sisse, tantsitas tolmukübemeid ja tõi nähtavale stukkfriisiga ja klassikalise kaminaga kauni toa. Laiad natuke ebatasased põrandalauad tundusid olevat originaalid – ilmselt tamm. Meredith koputas ühte jalaga.
„Imelik on praegu seda vaadata,” ütles Janine. „Nii tühjana. Vanaproual oli palju ilusaid asju. Kas te olete näinud telekast „Uhkust ja eelarvamust”? Tal oli palju sihukest mööblit.”
„Kahju, et see maha müüdi,” ütles Meredith. „Ükskõik, kes selle maja lõpuks ostab, sooviks ta, et esialgne mööbel oleks säilinud.”
„Mulle endale vanad asjad eriti ei meeldi,” ütles Janine. „Kõik need nikerdised koguvad hirmus palju tolmu.” Ta libistas käe üle längnurkadega aknaluugitahveldise.
Markby silmitses seina. „Noh, see…”
„Jah, seda oleks vaja värvida,” nõustus Janine. „Jumal teab, millal seda viimati tehti.”
„Viimati?” Alan muigas. „Ma ütleksin, et seda värviti viimati George IV ajal või veidi hiljem. „Uhkuse ja eelarvamuse” ajastul, nagu te ütlesite, Janine. Seda roosakat tooni saadi seavere lisamisega valgele värvile.”
„Tõesti?” Wynne astus lähemale. „Ei osanud arvatagi!” Ta silmitses seina. „Jube mõelda,” ütles ta äkitselt. „Ma ei pea silmas seaverd, vaid seda, et uus omanik võib kõik nüüdisaegsete emulsioonvärvidega üle võõbata!”
„Ära parem räägi!” hüüatas Meredith.
„Parem oleks,” märkis Janine. „Kas te soovite näha ka teisi tube?”
„Nad soovivad näha treppi,” teatas Wynne otsustavalt ja otsekui vastuseks kostis kuskilt kaugusest ukse või luugi kolksatus.
Siis siin oli Olivia Smearton üksipäini surnud. Siin oli ta lamanud, arvatavasti teadvusetult – kuid võib-olla ka teadvusel –, võimetu liikuma, võib-olla kaks pikka päeva ja ööd, enne kui Janine ta esmaspäeva hommikul leidis.
„Just siit.” Janine osutas. „Siit ma ta leidsin.”
Nad seisid vaikides ja silmitsesid trepiesist. Marmorpõrandal oli näha veel ähmaseid kriidijälgi. Meredith väristas õlgu.
Alan vaatas üles. „Te ütlesite, et ta kukkus kuskilt ülevalt?”
Janine trampis trepist üles. „Ma näitan teile.”
Kulunud vaip oli jäetud oma kohale. „Vaip on igivana nagu terve see maja,” ütles Janine. „Seda ei vahetatud välja. Mitte et proua Smeatonil poleks raha olnud, ent ta ei pidanud seda vajalikuks. Mitte tema eas – nagu ta alati ütles.” Ta jäi seisma ja näitas sõrmega. Trepikäsipuu oli katki.
„Nad ütlesid, et ta komistas, haaras sellest kinni, see andis järele ja ta lendas uperkuuti alla.” Janine istus trepile. „Ja kõik nende vanade tuhvlite pärast! Ma käskisin tal uued osta, ta tellis need postimüügist, kuid liiga hilja! Aga säherdune ta kord juba oli. Raha jalaga segada, aga kokkuhoidlik. Ta ei tahtnud
