korras, võib see aastaringselt koplis elada ka väga külmade ilmadega, kui teda tekiga katta. Jaanimardikas polnud Olivia esimene poni, kuigi viimane. Kõik tema eelkäijad olid olnud sama hea tervise juures nagu temagi – Olivia tegi kiire rehkenduse – kaheteistkümne aasta jooksul, mil ta oli teda pidanud.
Jaanimardikas oli olnud tal kaua aega ning kujutanud endast enamat kui teenrit või lemmiklooma – ta oli sõber. Igal hommikul enne sööki oli Olivia läinud läbi aia, üle peenramaa väravast välja koplisse. Jaanimardikas kuulis ta samme ja kepi kopsimist tükk aega enne, kui Olivia nähtavale ilmus. Ta jooksis Oliviale vastu tere ütlema, kastemärg karv auramas, silmad säramas, pehme ülamokk ootusest värisemas. Mõnikord ulatas Olivia talle õuna või porgandi. Hobusele meeldis ka maiustada. Eriti maitsesid talle glasuuriga kaetud šokolaadinööbid, kuid Olivia oli nendega ettevaatlik. Kui Jaanimardikas oleks alatoidetud, oleks Olivia seda märganud. Armitage oleks regulaarsete arstlike läbivaatuste ajal sellele tähelepanu pööranud. Mees, kes käis poni kapju lõikamas, oleks seda öelnud…
Aga poni oli kannatanud vaikselt, nii et keegi polnud midagi märganud, kuni oli juba liiga hilja. Olivia igatses taga igahommikusi rituaale. Koos Jaanimardikaga oli lahkunud ka osa temast. Ent Olivia teadis, et varem või hiljem tuleb tal kõigest lahkuda.
Sellele vaatamata tundus poni kaotus pigem ebaõiglase röövimise kui surmana. Olivia tagus jõuetus raevus rusikatega vastu põlvi.
„Milline õelus!” lausus ta sosinal tühjale toale. „Milline õelus, ja maailm on seda täis!” Seda esines igasugusel kujul. Ja ma oleksin pidanud teadma, lisas ta mõttes.
Seejärel võttis võimust väsimus, mida viha oli siiani vaos hoidnud. Ta tõusis toolilt kepi abiga püsti. Ta oli majas üksi. Janine oli tööpäeva lõpetanud. Koduabiline tuli talle meelde, kui toasussi lahtine tald astudes laperdas.
Janine oli sellepärast ta kallal nääkunud, kuni Olivia täitis kauplusest saadud kupongi mingile postimüügifirmale, mis turustas lambanahkseid toasusse. Saadetis pidi saabuma lähipäevil.
Janine oli hea tüdruk. Noh, mitte küll korralik, mõtles Olivia küüniliselt muiates. Ta tunneb lipaka kohe ära. Aga hea töötegija, nagu Ernie Berry, ainult veel parem, kuna tal on hea süda. Olivia mängis sõnadega otsekui pingpongipallidega. Hea töötegija. Hea südamega. Heasüdamlik lipakas. Kas nii on kombeks öelda?
Olivia oli jõudnud koridori, vältides kulunud kohta põrandakattes. Parem karta kui kahetseda. Kaks nädalat tagasi oli ta selle otsa komistanud, kukkunud käpuli ja kepp oli libisenud käeulatusest välja.
Ta polnud oma õnnetusest kellelegi rääkinud. See oli juhtunud pärast Janine’i lahkumist, kui kedagi polnud nägemas ega kuulmas. Ta oli põlve pahasti ära löönud ja olnud tükk aega liikumatult selles vääritus poosis. Jahmatusest toibunud, rabas teda veel hullem ehmatus. Ta ei saanud enam püsti. Seal ta siis oli neljakäpukil, nõrk ja kange. Ta oli põrnitsenud heitunult ja imestunult Türgi vaiba kulunud mustrit, mille pleekinud punaseid ja siniseid geomeetrilisi kujundeid polnud ta kunagi nii lähedalt uurinud. Milline tobe muster, mõtles ta. Kes selle on välja mõelnud? Need veidrad kujundid.
Tal oleks olnud vaja abistavat kätt, aga seda ei olnud. „Jumal aitab neid, kes ennast ise aitavad!” kinnitas ta endale. Ta roomas lähima magamistoa ukseni, haaras mõlema käega kinni selle vanamoodsast vasklingist ja upitas ennast jalule.
Ta ei lausunud sellest sõnagi Janine’ile ega ka Tom Burnettile, kui too läbi astus. Miks? Häbenes – vaat, miks. Piinlik on olla säärane hädine ja jõetu, sa vana tobu, noomis ta ennast, justkui oleks selles midagi häbiväärset.
Kahju, et Janine on täna koju läinud. Tass teed tõstaks tuju ja ta ei peaks ise alla minema seda keetma. Sellele mõeldes kuulis Olivia puidu kriiksatust. Võib-olla on koduabiline veel siin?
„Janine? Kas see oled sina?” hüüdis ta lootusrikkalt.
Ei mingit vastust, küllap see oli vana puit, mis vahel õhtuti iseenesest naksus. Majas polnud kedagi. Ta oli üksi ja käes oli reede õhtu. Härra Behrens on võtnud hingamispäeva sisse pere keskel. Ent Oliviale tähendas reede üksindust kuni esmaspäeva hommikuni, kuna Janine ei käinud nädalavahetustel.
Olivia jätkas teekonda ja peatus trepimademel. Ta vaatas üle käsipuu alla. Malelauana laotud põrandaplaadid olid puhtaks küüritud, kuid tuhmid. Polnud mõtet paluda Janine’il neid läikima lüüa, sest Janine oleks öelnud, et see oleks ohtlik. Tegelikult ta ilmselt ei viitsinud. Olivia mäletas aegu, mil põrandad läikisid ning mustas kleidis toatüdruk, valge põll ees, oli igas seda masti majas tavaline nähtus. Nüüd enam mitte. Ja Janine ei nõustuks eales kandma taolist riietust. Sõna „teenija” oli muutunud tabuks. Töötaja ja tööandja suhted olid tundmatuseni muutunud. Janine kohtles Oliviat, just nagu oleks oleks too mingi vana jonnakas tädi. Mõnikord tegi see Oliviale natuke nalja, mõnikord pani ta seda vägagi pahaks.
Kuid nii või naa, pidi ta sellega leppima. Ta sõltus Janine’ist. Võib-olla nüüdisaja tüdrukud lihtsalt teavad oma väärtust.
Kahesaja viiekümne aastane maja oigas taas, kuid Olivia ei teinud sellest välja ja jätkas trepist laskumist.
Rory vaatas tol õhtul magamistoa aknast välja, hõõrus marraskil peopesadele salvi ja mõtles, milline ebameeldiv protseduur kogu see matmine oli olnud. Tänu jumalale, et see on möödas.
Ta ütles abikaasale: „Ma unustasin Maxilt küsida, kas nad leidsid oma koplist ohtlikke taimi. Nii me ei saagi sellele saladusele iial jälile.”
Gill pomises midagi uniselt, kui Rory ta kõrvale voodisse puges. Tal oli olnud raske päev ja ta vajus kohe sügavasse unne.
Rookery House’i trepijalamil lamav Olivia Smeaton oli olnud juba mõned tunnid meelemärkusetu ja vajumas igavesse unne.
kaks
Kui jaoskonnas enam tööd pole, Ei politseinik siis rahul ole!
„Ma ei saa salata,” ütles Alan Markby kahetsevalt. „Ma olen politseinik.”
„No näete,” ütles Wynne Carter, „ja räägitakse, et kokkusattumisi pole olemas. Just siis, kui ma mõtlesin, et peaks rääkima mõne võmmiga. Mitteametlikult, saate aru.”
Ükskõik, kuidas sellele vaadata, oli see pahaendeline märkus.
Alan heitis Meredith Mitchellile pahase pilgu. Meredith istus toa teises otsas sügavas orvas asuva akna laual, põlved lõua all. Aknalaual oli tekk ja selle tavaline asukas püüdis kuskil põllul hiiri. Õhtu hakkas kätte jõudma. Üksik punakas sügispäikese kiir tungis aknast sisse ja lisas Meredithi paksudele tumepruunidele juustele pronksikarva varjundi. Tal olid jalas teksapüksid, seljas puuvillane särk ja tikitud vest. Alani meelest oli Wynne’i leedrilikööri limpsiv Meredith otsekui rahul ja rõõmus kooliplika. Taolistel puhkudel oli ka Alan ise rahul ja rõõmus.
Ent Wynne’i äsjase teate tõttu polnud ta enam nii rahulik kui viie minuti eest. Iga ametimees teab, et inimesed tahavad su oskusi ära kasutada. Eriti siis, kui sa tahad mõnusasti aega veeta, ja enamasti siis, kui sa oled puhkusel, nagu tema praegu. Ta pöördus Wynne’i poole pilguga, mille lootis olevat teravalt ametliku, ja ütles: „Ma pole tööl.”
Wynne naeratas säravalt. „Ma tean, Alan. Mulle ei tuleks pähegi sind puhkuse ajal tülitada.”
Hoo-hoo-hoo! Kas tõesti? mõtles Alan. „Hoo-hoo-hoo” oli väljend, mida endisaegsed
