mu lapsepõlve peamine teatrirepertuaar. Politseinik Ernest küsis alati nime ja aadressi, tavaliselt lammas Larrylt ja tema sõbralt jahikoeralt, kelle nime ma olen unustanud.”
„Dennis,” ütles Meredith abivalmilt. „Jahikoer Dennis.”
„Oi, ei midagi taolist,” ütles Wynne. „Ma ei palu, et sa kedagi vahistaksid. Isegi uurimist teostada on raske. Ma tean seda, kuna olen proovinud, ja nüüd on sellega seotud isik pealegi surnud.”
Kõik see oli väga ahvatlev, kuid Alan keeldus sekkumast.
Ent nagu võis arvata, oli Meredithiga vastupidi. „Kes on surnud?” küsis ta huvitatult. Alan jõllitas talle otsa.
Nende võõrustaja kohendas halli juuksesalku, mis oli natuke korratust šinjoonist valla pääsenud. Juuksekrunnist turritas välja nõelamets, mis meenutas Markbyle siili või Cromwelli odameeste kaitseringi. Sellele nõelehitisele tegi tõsist kahju Wynne’i harjumus aeg-ajalt pead hõõruda – ilmselt selleks, et ergutada ajurakke. Niipea, kui üks juuksekahl sai tagasi oma kohale, pääses teine lahti. Markby lausa ootas seda ning nii see juhtuski. Ta tundis kerget rahuldust.
Ta langetas pilgu oma põldmarjaveini klaasile. Võib-olla tulenes rahuldus pigem Wynne’i suurepärastest kodujookidest. Põldmarjavein oli sarved soojaks teinud. Tal oli hea meel, et pole õhtul vaja kuskile sõita, ainult kõrvalmajja tuikuda.
Ilmselt käisid Wynne’i mõtted sama rada. „Las ma valan sulle juurde. Või soovid maitsta porgandiviina? Kuidas on sinuga, Meredith? Teil pole ju kaugele minna.”
„Ma maitseksin seekord veini,” ütles Meredith. Liköör oli vere käima pannud. Ta teadis, et Wynne oli kuulnud ta küsimust, kuid ootas vastamiseks parajat hetke, ehkki see küsijat pahandas.
„Palun mulle ka veini,” ütles Markby. Ta ei usaldanud eriti porgandiviina.
Wynne kolistas pudelitega joogilaual. „Kuidas oleks sellega? Õunaveiniga? See pole üldse siider, pigem nagu Saksa valge vein – vähemalt minu arvates. See on põldmarjale meeldivaks kontrastiks. Proovi!”
Veinimaitsmise tõttu tekkis vestlusse paus. Kuid isegi kaua aega pensionil olnud neljanda võimu esindajat polnud kerge teemast kõrvale kallutada. Nõrgendanud vastaste kaitsevõimet kangete jookidega, asus Wynne ümbernurgarünnakule.
„Laura rääkis, et tal on vend politseis, isegi suur ülemus.”
„Mitte teab mis ülemus,” vastas Alan kähku. „Ainult jaoskonnaülem.”
„Minu arvates on see väga suur ülemus.” Wynne tõrjus osavalt tagasi katse ta huvi hajutada. Ta naeratas heatahtlikult, andes märku, et ka Alanil on tegemist professionaaliga.
Alan tundis, et ta vastupanuvõime kahaneb. (Või tulenes see liiga suurest kogusest koduveinist.) Juuksenõel kukkus maakividest laotud kaminasse. Wynne silmitses seda, just nagu imestades, kust see pärit on.
„Ma pean ütlema, et teie pere on väga seaduslembeline. Laura on advokaat ja sina politseinik. Aga Laura abikaasa Paul on hoopis teist tõugu. Kokanduskirjanik! Tema tädi Florrie Danby armastas sellest rääkida. Teda üllatas, et poisslaps tunneb kokanduse vastu nii suurt huvi. Aga nagu ma talle ütlesin – vaata, kui palju on kuulsaid meessoost peakokki. Ükskord, aastate eest, kui ma olin veel noor reporterihakatis, intervjueerisin ma Philip Harbinit. Kas sa mäletad teda? Tal oli habe.”
Wynne rüüpas veini. „Ta käis mööda maad ringi ja korraldas teatrites kokandusalaseid demonstratsioonesinemisi. Tollal polnud teleesinemised nii hullusti moes, kuid tema oli üks esimestest teletähtedest.”
„Paul on väga hea kokk,” kiitis Alan oma õemeest. Ta lootis, et ta kõne on arusaadav. Keel hakkas veidi pehmeks muutuma. Ta kordas püüdlikult: „Väga… hea… kokk.”
Meredith kortsutas kulmu.
Paistis, et Wynne ei märganud midagi. „Florrie Danby oli aastaid minu naaber. Ma tunnen temast väga puudust.”
Järgnes hetk vaikust, mis sundis meeleoludele tundlikku Meredithi Wynne’i poole vaatama. Wynnie pilk oli muutunud kaugeks ja veidi nukraks. Meredithi haaras hetkeks kohmetusesegune kaastunne. Wynne oli olnud tööle pühendunud naine, nagu Meredith on praegu, ja see on tore tunne. Elu on nii mitmekülgne, huvitav ja elamist vääriv. Ja siis ühel päeval – prauhti! – on kõik läbi. Meredith silmitses veiniklaasi. See on kange kraam. Alan oli hakanud juba puterdama ja Meredith pärast paari sõõmu härdameelseks muutuma.
Wynne jätkas mõtiskelu: „Ma kartsin, et pärast tema surma müüakse maja ära. See on väga tähtis, kes on su naabrid, eriti niisuguses väikeses kogukonnas. Florrie elas juba siis siin, kui ma siia seitsmeteistkümne aasta eest kolisin. Ja kui Paul ütles, et ta kavatseb tädi maja jätta perekonna valdusesse, hüppasin ma rõõmust.”
„See on neile ideaalne nädalalõpu veetmise paik,” ütles Markby. See tuli juba paremini välja. Ta suutis sõnu korralikult hääldada. Tundes ennast kindlamana, muutus ta jutukamaks. „Nelja lapsega on kulukas puhata. Siin on neil väga hea ja pealegi pole see Bamfordist kaugel. Selle pealt hoiab ka kokku. Lähedale sõita. Kas sa tead, et nad kavatsevad seda suvel oma käimiste vaheaegadeks lühiajaliselt välja üürida?”
„Ma tean. Ja mul pole midagi selle vastu. See on parem kui tühi maja. Isegi siis, kui mõni üürnik pole sulle meele järele, kannatab paar nädalat ikka välja. Ning sina ja Meredith hakkate siin nüüd sagedamini käima, eks ole?” küsis ta lootusrikkalt.
„Tegelikult…” Markby heitis pilgu Meredithile, kes silmitses õunaveini vastu hääbuvat valgust, „… me kavatsesime tulla varem suvel. Kuid ma ei saanud töölt ära. Ja kui mina sain vabaks, saadeti Meredith ootamatult mõneks nädalaks Pariisi saatkonda konsulaartööle.”
„Ega ma kurda,” sekkus Meredith. „Ikkagi Pariis. Ja see oli tore vaheldus Whitehallile. Lausa õnnistus. Ent see äratas taas igatsuse tõelise…” Ta märkas Markby nördinud pilku. „See ei tähenda, et ma kipuksin pikemaks ajaks välislähetusse. Aga mõni nädal ei teinud paha.” Ta tõstis klaasi. „See sai võimalikuks Toby jalaluumurru tõttu.”
„Suur tänu Toby Smythe’ile,” turtsus Markby pahaselt, „kes murdis jala ja keeras teiste inimeste puhkuse kihva.”
Markby ei saanud midagi parata, et ta ei tundnud kaasa mehele, keda pidas oma nooremaks konkurendiks, kuigi nii Smythe kui ka Meredith seda eitasid. Peale selle oli Markbyl tunne, et Toby veab endaga kaasa hädasid nagu paabulind oma saba. Ükskord, kui ta aeti minema mingist banaanivabariigist ja saabus ootamatult koju, pidi Meredith vabastama korteri, mille oli Tobylt üürinud, ja kolima mingisse vanasse pugerikku…
Meredith silmitses teda taunivalt. „Ega ta meelega oma konte murdnud. Nad pidid ta lennukiga koju tooma. Tal on siiani teraspoldid sees. Aga ta saab juba kõndida ja käib tööl. Võtame tema paranemise terviseks!”
Kõik jõid.
„Meredithil ja minul on nüüd vähemalt kaks nädalat aega, et süüa, juua ja jalutada.” Markby tõstis klaasi. „Parim puhkus on see, kus pole vaja midagi teha. Me oleksime võinud sõita ka kuskile kaugemale, kuid Paul pakkus oma maja. Me mõtlesime, et miks mitte? Kui me oleksime läinud hotelli, sebiksid meie ümber võõrad inimesed. Siin on palju rahulikum.”
Ta lootis, et ei pannud viimase lausega saatust proovile. Nagu selgus, seda ta just tegigi.
Wynne mõlgutas mõtteid: „Ma tunnen oma
