nekroloogi, kui see ilmus.”
Mõlemad raputasid pead.
„Muidugi, te olite ju sel ajal liiga ametis. Kas ma näitan teile? Ja panen samas kohvi üles. See võtab ainult hetke.”
Ta läks kööki ja sealt hakkas kostma nõude kolinat. Hetke pärast kriiksus õlitamata hingedega tagauks ja kriiksus uuesti, kui see suleti. Wynne ütles sisenejale: „Nad istuvad elutoas kamina ees. Mine ja ütle neile tere!”
Meredith kergitas küsivalt kulmu, kuid Markby kehitas õlgu, kuna ka tema ei teadnud, kes külaline võiks olla. Ent kes iganes see oli, võis ta õnne korral Wynne’i kavatsused nurjata.
Aga nii polnud määratud. Elutoa uks kriiksus ja sisse vantsis kummalise välimusega kass. Kui kassidel on üheksa elu, siis oli sel loomal ilmselt viimane käsil. Tal oli ainult üks silm ja teisest kõrvast järel pool, ning seetõttu tuletas ta meelde piraati. Ka sabaotsast oli tükk puudu. Kass heitis neile põlgliku pilgu – tervitusest polnud juttugi –, hüppas Meredithist vabanenud kohale ja hakkas ennast pesema, ainus silm sissetungijaid jälgimas.
Alan sosistas Meredithile kõrva: „Me oleksime pidanud välja hiilima, kui ta seda peletist sisse laskis. Miks ometi pidid sa teda julgustama?”
„Mina? Ma ei teinud midagi!” Meredith vaatas talle üllatunult otsa.
„Ah ei teinud või? Sa palusid, et ta räägiks kõigest algusest peale – mida ta just ootas. Markby nõjatus toolileenile ja põrnitses tusaselt veinipudeleid. Neid oli mitut värvi. Ta pilk libises üle rubiinpunase, peaaegu lilla (kreek) ja rohekaskollase (karusmari) heleda merevaigukarvaliseni (õun) ning seejärel kahvatuoranžile. Ilmselt porgandiviin.
„Jäta jama!” Meredithi pruunid silmad olid pahased. „Sina esitasid küsimusi!” ütles ta. „Sina olid huvitatud.”
Cogito, ergo sum, mõtles Markby.
Kass oli lõpetanud kasuka korrastamise ja näis nautivat lahkheli inimeste vahel.
Markby hakkas ennast kaitsma: „Ainult sellepärast, et tal võttis asja juurde asumine nii kaua aega. Ma püüdsin teda kiirustada, et me rutem koju saaksime.”
„Alan! Ära ole nii ebaviisakas! Ta pakkus meile süüa – ja veini.” Mõlema pilgud pöördusid pudelitele kandikul. „Ma jõin vist natuke palju. Kohv kulub ära. Ma olen vist veidi vintis.”
„Oota homseni!” ennustas Markby. „Siis on sul veel halvem olla. Eriti siis, kui oled kuulanud poole ööni lugusid Olivia seiklustest.”
„Tasa! Ta tuleb!”
Wynne tuli tagasi, ajaleheväljalõige käes. „Kas Nimrod tervitas teid? Ei? Ta on võõraste vastu umbusklik. Aga kui ta teiega harjub, on ta väga sõbralik.”
Nimrod kõõritas nende poole oma aknaorvaistmelt ja hakkas ennast agaralt kratsima.
„Siin see on. Ainus foto, mis neil temast oli, on kahjuks vana. Sõjaaegne.”
„See on vana…” pomises Markby.
Meredith võttis väljalõike. Foto pärines kindlasti sõjaajast. Sellel oli pilkupüüdev naine tollal moes olnud rullsoenguga, peas sõjaväe vormimüts. Meredith luges teksti.
Olivia Smeaton, kes suri oma kodus Rookery House’is Parsloe St. Johnis, oli kuulus – et mitte öelda kurikuulus – naine. Kolmekümnendatel aastatel oli ta tuntud rallisõitja ja seltskonnahing. Ta tavatses naljatada: „Öeldakse, et ma olen kiire, ja ma olen kiire!”
Olivia Adelaide Broughton sündis 1912. aastal, ta oli relvatööstur Wilberforce Broughtoni ainus laps ja pärija. Ta astus seltskonda 1933. aastal ja temast sai Londoni seltskonnaelu keskpunkt. Püüti ennustada, kellega ta abiellub ning tema nime seoti mitme tuntud noormehega, kuid varsti sai selgeks, ei Olivia ainus kirg on motosport. Kõige suuremat edu saavutas ta 1937. aasta Kitwe–Bulawayo rallil, mille ta võitis hoolimata elevantide rünnakust Aafrika padrikutes ja kõrgest palavikust, mis ta enda sõnul olid süüdi selles, et ta ise ja kaassõitja ei osanud õigesti kaarti lugeda.
Vaenu puhkedes 1939. aastal rakendas ta oma sõiduoskused sõjaväe teenistusse. Temast sai sõjaministeeriumi autojuht ning ta sõidutas kõrgeid ohvitsere ja mõnikord ka valitsuseliikmeid sageli väga salajastel operatsioonidel. 1944. aastal abiellus ta kolonel Marcus Smeatoniga. Kolonel sai surma ainult kuus kuud hiljem, natuke enne sõja lõppu ning Olivia ei suutnud selle kui ebaõiglase saatuselöögiga kunagi leppida.
Pärast sõda pühendus ta heategevusele, kuid 1958. aastal – suhteliselt noores eas, olles neljakümne kuue aastane – teatas ta, et loobub sellest ja asub elama Prantsusmaale. Ta ostis Lõuna-Prantsusmaa väikelinna Puget-Thenier’i Nizza lähedal maja, mida jagas oma koolisõbra Violet Dawsoniga. 1975. aastal müüs ta selle maha ja teatas, et tema ja preili Dawson siirduvad tagasi Inglismaale. Ent taas leidis tema elus aset tragöödia. Tagasiteel toimus autoavarii ja Violet Dawson sai surma. Proua Smeaton oli raskelt vigastatud. Niipea, kui ta oli võimeline reisima, pöördus ta tagasi Inglismaale ja asus maale elama. Ta ei istunud enam kunagi autorooli, vaid sõitis ringi ponikaarikuga. Viimased eluaastad veetis ta peaaegu erakuna. Kuid ka tema surm oli traagiline. Koduabiline leidis ta esmaspäeva hommilul trepijalamilt. Uurimine tuvastas, et ta oli kukkunud trepist alla toasussi lahtise talla tõttu ja oli lamanud seal surnuna kakskümmend neli tundi enne leidmist. Tal polnud lapsi ja tema pärandus läheb heategevusele.
Meredith ulatas väljalõike Markbyle, kes selle läbi luges. Wynne silmitses neid vaikides.
Alan pani lehe käest. „Jah, ma mõistan, mida sa mõtled. Huvitav, et mitte öelda põnev elu.”
„See tõstatab mõningaid küsimusi,” lausus Meredith mõtlikult.
„Millele,” märkis Wynne, „leidub nii mõnigi huvitav vastus, uskuge mind!”
Wynne muutus sõjakaks. „See nekroloog oli kõige keerukam väljakutse omalaadsete seas, mida ma olen eales koostanud. See oleks pidanud olema hoopis sisukam. Olivia elas mul sõna otses mõttes nina all, kuid ma ei saanud minna ja öelda, milles on asi. Ma siis otsisin tema külastamiseks igasuguseid vabandusi ja esitasin igasuguseid kummalisi küsimusi. Kui tegemist on niisuguse inimesega nagu Olivia, kellele külalised pole eriti meelt mööda, pole see kerge. Ma võtsin abiks kiriku.”
„Wynne!” hüüatas Meredith. „See kõlab just nagu kõige halvemat sorti tabloidi reporteri suust! Mida sa tegid?”
Wynne ei solvunud, vaid naeratas. „Ma pakkusin ennast vikaarile kiriku restaureerimisfondi juurde abiks. See andis mulle võimaluse külastada Oliviat, et paluda temalt toetust pidudele, vanakraamilaatadele ja nii edasi. Ta annetas hulga asju, riideid, raamatuid ja vaase. Ta kirjutas paar suuremat tšekki. Ta oli nõus kõigega, ainult mitte endast rääkima. Ta oli liiga viisakas, et seda otse välja öelda, ent tema pilk ütles, et minu vihjed ja küsimused on liiga pealetükkivad. Uskuge mind, isegi rebane võiks mu kavalust kadestada,” lisas Wynne. „Aga Olivia oli kõva pähkel. Teda juba alt ei vedanud. Ma tunnen temast puudust.”
Wynne rüüpas kohvi. „Muidugi üritasin ma ka teist liini. Ma kaasasin Janine Catto. Janine oli nõus, kuid võimetu. Ta ütles, et proua Smeatonist ei ole jutukaaslast ja ta ei saanud midagi teada. Ta teadis, et Olivia oli elanud mõnda aega Prantsusmaal, kuid oli üllatunud, kui kuulis minult, et ta tööandja oli elanud nii huvitavat elu. Lõpuks ma hakkasin arvama, et Oliviale oli avameelsus kurjalt kätte maksnud ja ta oli ehitanud nüüd oma eraelule müüri ümber.”
„Ma
