sõitma mööda peateed linnast välja. Tänavavalgustus polnud sugugi see, mis võinuks olla. Õnneks polnud liiklus Bamfordis sel õhtusel tunnil kuigi tihe. Talle ei meeldinud sõita tihedas liikluses. Ka jalakäijaid oli vähe, sest tänapäeval inimesed ei käinud pimeda saabudes eriti ringi, isegi mitte selles väikelinnas. Nojah, mõtles proua Flack, noored siiski käisid. Kuid mitte vanemad inimesed, mitte tema põlvkond. Mitte keegi Kudumisringi liikmetest ei oleks uneski näinud, et asub teele mööda pimedaid tänavaid. See mõte kurvastas teda, sest ta oli bamfordlanna, siin sündinud ja kasvanud. Aga mis teha, see oli ajamärk.
Auto logises nüüd päris kenasti edasi, täites ta optimistliku lootusega, et kõlksumine ei tähendanudki midagi tõsist. Ta oli juba peaaegu Tudor Lodge’ini jõudnud. Proua Flack kibrutas kulmu ja vaatas pinevalt läbi esiklaasi. Just siis, kui ta oli mõtelnud, et mitte keegi ei ole jalgsi väljas, leidus siiski keegi, kes oli, kõndides proua Flacki ees samas suunas mis temagi, enesekindlal sammul pimeduses. Tüdruk, nagu ta nüüd nägi, ja ihuüksi sellisel kellaajal. Proua Flack naksutas omaette taunivalt keelt. Kui ta poleks juba peaaegu kodus, oleks ta võinud isegi peatuda ja tüdrukule küüti pakkuda, kuigi reeglina ta hääletajaid peale ei võtnud. Ei või ju iial teada.
Ta jõudis tüdrukule järele ja heitis talle uudishimuliku pilgu. Raske aru saada, kuid kindlasti noor, astub kerge vetruva sammuga. Tüdrukul olid väga pikad juuksed, pikad püksid või teksased, mingisugune jakk. Proua Flack möödus temast Tudor Lodge’i värava juures.
Ta vuhises mööda ja jõudis ridaelamu juurde. Tema elas maja kaugemas otsas ja parkis autot marjaks ära kuluval lagedal maatükil oma valduse ja autotöökoja vahel. Ta teadis küll, et maatükk kuulub töökojale, kuid Harry Sawyer polnud kunagi keelanud tal oma autot sinna jätta. Ta oli Harryle selle eest tänulik, ja ka selle eest, et ta tema auto ikka sõidukorras hoidis, alati heal meelel valmis selle kallal nokitsema, küsides proualt väga väikest tasu, mõnikord üldse mitte midagi.
Ta väljus autost, lukustas hoolikalt ukse ja hakkas mööda kõnniteed oma eesukse poole minema. Selja tagant paistvas autotöökoja valguses nägi ta päris hästi Bamfordi, mis asus nüüd tema ees. Talle tõesti meeldis, et autotöökoda siin oli. Selle tuled, mis põlesid öö läbi, olid nii mõnusad. Ta otsis silmadega tüdrukut, kellest ta Tudor Lodge’i lähedal mööda oli sõitnud. Nüüd oleks kõndija pidanud juba ridaelamuni jõudma ja proua Flacki huvitas, millisesse – kui üldse – ta siseneb. Kuid kõnnitee oli tühi.
„Väga imelik…” pomises ta.
Kuhu küll tüdruk minna võis? Tal ei õnnestunud ometi nii kiiresti siia jõuda ja majja siseneda? Proua Flack silmitses umbusklikult ülejäänud kolme ridaelamuboksi. Need paistsid kõik ööseks kenasti kinni ja lukus olevat. Proua Flack rakendas välistamismeetodit.
Eakas proua Joss ridamaja teises, Tudor Lodge’ile lähimas otsas läks varakult magama ega avanud kunagi pärast pimeduse saabumist ust. Sinna ei saanud tüdruk minna. Päris kindlasti ei olnud ta näinud seda tüdrukut külastamas tema lähimaid naabreid, kellega proua Flack „läbi ei saanud”. Mis puutus majasse proua Jossi ja inimeste vahel, kellega Irene läbi ei käinud, siis see kuulus nädalalõpurahvale, linlastele, kes ilmusid aeg-ajalt välja ega olnud – maja ilme järgi otsustades – hetkel kodus. Paik oli pime ning pealegi oli nende kohalolu alati teada, sest neil oli suur, väga kallis punane auto, mille nad parkisid välja. Autot kaitses alarm, mis hakkas alati keset ööd tööle. Seega polnud võimalik nende kohalviibimise suhtes eksida! Nii et üle jäi ainult Tudor Lodge ise, kuid proua Flack teadis, et ükski noor tütarlaps ei peatunud seal. Proua Penhallow oleks palunud temal, proua Flackil, voodi üles teha ja kõik valmis seada. Justkui tüdruk oleks lihtsalt õhku haihtunud.
Jahe tuulehoog puudutas proua Flacki kaela. Ta väristas end, pistis võtme lukuauku ja kiirustas tuppa. Talle ei meeldinud mõte ringiuitavatest võõrastest.Veelgi vähem meeldis talle seletamatu viis, millega kõndiv tüdruk oli ilmselt dematerialiseerunud. See tekitas temas kaunis kummalise tunde, üsna samasuguse nagu see väga veider kogemus, mille osaliseks ta tol õhtul Penhallow’de tagaukse juures sai. Härra Penhallow oli olnud selle suhtes väga jäme ja kippunud solvaval moel pilkama, vihjates, et proua Flack oli joonud klaasi veini (mida ta muide tegigi, kuid ainult ühe). Keegi oli tol õhtul aias, ta oli selles kindel.
„On asju,” tsiteeris proua Flack ebakindlalt, „maal ja taevas rohkem6 kui… kui midagi.” Ta ei teadnud, kuidas see lõppes. Rohkem, kui sa arvad – midagi selles tähenduses.
Ta pani ukse ketti ja kontrollis üle kõik aknad ja tagaukse, enne kui läks voodisse.
Ta polnud veel kuigi kaua voodis olnud ja luges alles patjadele nõjatudes raamatut, kui kuulis karjatust. Irene, kes oli raamatusse süvenenud – lugu oli jõudnud põnevasse punkti –, ajas end äkilise ärevustundega istuli.
Ta heitis pilgu äratuskellale öökapil. Osutid näitasid kümnele. Kas ta oli seda ette kujutanud? Ta ei uskunud seda. See oli olnud kindlasti hüüe või karjatus, mitte küll siinsamas käeulatuses, kuid mitte ka väga kaugel. Ta pingutas kõrvu, kuid see ei kordunud. Ta mõtles tüdrukule, keda ta oli näinud, kuid see polnud kõlanud naisekisa moodi. Kui see oli olnud naisterahva karje, oleks ta voodist üles tõusnud ja politseisse helistanud. See oli olnud üks sootuks väga veidrat sorti karje ning ta mõtles korraks, kas seda võis teha rebane. Nemad tegid küll kummalisi hääli, katkendlikke klähvatusi ja kiljatusi, eriti paaritumise ajal, mida nad mõnikord toimetasid öösiti tagaaias terve maja silme ees.
Ta tundis pahameelt. Kojujõudmisel oli teda ärevile ajanud selle tüdruku haihtumine, ja nüüd siis see. Rõõm raamatust oli rikutud. Ta sulges selle, hoolikalt järjehoidjat vahele pannes, ning asetas raamatu öökapile. Varvastega susside järele kobades libistas ta end voodist välja. Ta tõmbas selga oma vana hommikumantli ning astus toas olevast kahest aknast ühe juurde.
Akendest avanes vaade eri suunda. See siin oli majataguse ja kitsa aiariba poole. Tänu Sawyeri autotöökoja alalisele valgustusele polnud õues kunagi täiesti pime. Muru oli otsekui kahvatu vaip, millel põõsad moodustasid tömpe musti varje. Ta ei näinud mingit liikumist, isegi mitte kassi.
Irene – üha pahasem – suundus väiksema akna juurde maja otsaseinas. Sellest avanes vaade ta enese autole, mis oli pargitud kasutamata seisvale maalapile, ja autotöökojale. Autotöökoja taga seisis Harry bangalo. See oli pime. Harry elas seal praegu üksi. Ta oli olnud abielus, kuid tema naine oli ühtäkki mingi topeltklaasidega aknaid pakkuva müügimehega minema läinud, mille Irene oli leidnud olevat mitte üksi amoraalse, vaid ka lühinägeliku. Talle näis, et töökal abikaasal, kel on säärane perspektiivikas äri nagu autotöökoda, on naisele rohkem pakkuda kui mehel, kes käib ringi ja koputab inimeste ustele, üritades müüa kodule täiustusi, mida keegi endale lubada ei saa.
Vaene Harry, kuid ta oli sellest üle saanud. Suuremalt osalt, mõtles Irene, veel rängemini tööd rügades! Isegi nüüd, kui Irene välja vaatas, nägi ta Harryt töökoja tagant välja ilmumas ja bangalo poole tõttamas. Harry avas välisukse. Tuli läks sees põlema ja Irene nägi, enne kui Harry silmist kadus, vilksamisi tema vana, saba liputavat koera. Töötab hilise õhtuni, vaene mees, ja pole naistki, kes teeks talle tassi teed või annaks natuke õhtusööki. Irene naksutas pahaselt keelt, enne kui tagasi oma sooja voodisse sammus.
Arvatavasti polnudki see „karjatus” midagi muud erilisemat kui mehaaniline krigin, mis kostis töökoja poolt, kui Harry avas või sulges suuri metalluksi. Või, mõtles ta, kui see oligi karje, pärines see suure tõenäosusega mõnest hilisõhtusest filmist kõrvalmaja televiisoris. Hilisel ajal näidatakse väga lärmakaid märulifilme ja kõrvalmaja inimesed on vist küll kurdid, arvas ta, et heli nii valjuks keeravad. Ta oli nendega sellest korduvalt rääkinud ja alati saanud väga tõreda vastuse. See oli ka üks põhjustest, miks nad läbi ei käinud. Ka nemad olid Jossi klanni liikmed,
Tsitaat Shakespeare’i „Hamletist”, I vaatus, 5. stseen. Georg Meri tõlge.
