Väljas oli nii vaikne, et ööõhus kandus iga heli kaugele. Tõepoolest, Bamford ei ole enam see rahulik paik, mis ta kunagi oli, järeldas täiesti välja vihastatud proua Flack. Aga kuna põhjusi, mille hulgast rahurikkumisele seletust valida, oli niivõrd palju, õnnestus tal see peast üldse välja visata.
Ta puges mõnusalt kutsuvasse soojusse, tõmbas tekid kõrvuni ja lülitas ebarahuldava moodsa maailma välja.
Andrew oli kell pool üheksa koju jõudnud ja auto garaaži pannud, mõeldes, kas Carla oli ehk kuulnud teda välja või koju tagasi sõitmas. Tal on vaja meeles pidada, juhuks kui Carla peaks küsima, et ta oli käinud veinipoes.
Kuid keegi ei hõiganud trepilt, kui ta esikusse astus. Carla vist magas endiselt. Ta ohkas kergendunult ning ronis trepist üles, et naine uuesti üle vaadata. Jah, magab. Paistis, nagu poleks ta liigutanudki sestsaadik, kui ta ennist sisse kiikas.
Muidugi teeb ta voodi tühja tuppa, et naist mitte häirida. Ta läks piki trepimadet pesukapi juurde ning otsis välja linad ja padjapüüri. Ta otsustas Luke’i toa kasuks, sest seal oli voodi peal pehme paks päevatekk. Nende poeg sadas mõnikord oma peatsest saabumisest ette teatamata sisse ja nii nad siis ei pannudki päevatekki ära. Andrew laotas ühe lina madratsile ja viskas teise peale, päevatekile alla. Tekikotiga ei hakanud ta jändama. Ta ei saanud kunagi neid pagana asju peale. Voodi tundus natuke rõske, kuid arvatavasti oli asi lihtsalt külmas. Vannitoas oli kuumaveepudel.
Ta läks piki koridori kõnealusesse vannituppa (peamise magamistoa juurde, kus Carla lamas, kuulus otseühendusega vannituba). Ta käis duši all ja tundis, kuidas suurem osa vaimsest ja kehalisest stressist ning pingest ühes kehale nõriseva kuuma vihmaga minema voolas. Turvaliselt vannimantlisse mässitud, otsis ta kapist veepudeli välja ning läks trepist alla, et veekann sisse lülitada, täitmaks see mõnus väike jäänuk ajastust enne keskkütet ning elektrisoojendusega vaipu ja tekke. Tegutsemine, kontroll asjade üle, nende lihtsate otsustuste tegemine magamamineku korraldamisel olid tema tasakaalu taastanud.
Isegi niivõrd, et ta läks väikesesse elutuppa, mida nad kutsusid „telekatoaks”, sest see oli pelgupaigaks kõigile, kes tahtsid vaadata mõnd saadet siis, kui teised eelistasid istuda ja lobiseda või kaarte mängida. Tuba oli kasutusele võetud siis, kui Luke oli olnud noorem ja andunud lõputute tagaajamis- ja võmmiseriaalide vaatamisele. Tema vanemad olid ta siia pagendanud. Siis oli Andrew avastanud, kui kasulik see tuba on, kui ta tahtis häirimatult midagi poliitikaalast vaadata. Ta oli paigaldanud tuppa väikese baarikapi ja läks nüüd selle juurde, et valada endale üks unenaps. Ta lülitas teleri sisse, kavatsedes viskit rüübates kümneseid uudiseid vaadata. Peagi märkas ta, et tema pea kipub rinnale vajuma. Päev oli olnud väsitav. Ta lülitas televiisori välja ja läks kööki.
Seal purustas kahe tühja teetassi nägemine, mis meenutas talle tema külalist, silmapilkselt Andrew’ kergemaks muutunud meeleolu. Ta lootis, et Kate’il on oidu „Kroonis” püsida. Andrew pidas ebatõenäoliseks, et ta läheks linna peale hulkuma, nähes, et on juba nii hilja ja et õhtu pole sugugi meeldiv. Teisest küljest, mõtles Andrew murelikult, võis ta otsustada minna alla, hotelli baari. Talle meenus vestiga nirginäoline noormees. See baarmen oli just sedasorti mees, kes Kate’i taolise ilusa tüdrukuga kudrutama hakkaks ja temast kõike teada tahaks.
Ta heitis pilgu köögikummutil lebavale mobiiltelefonile ja pidas aru, kas mitte „Krooni” helistada. Aga kui ta kontrolliks Kate’i, saaks tüdruk maruvihaseks – ja olgem ausad, tal polnud küll vaja teda rohkem vihale ajada, kui ta juba oli.
„Ja ikkagi ei saa ma aru, mispärast tal nii pagana halb tuju on!” pomises Andrew.
Kook, õigemini enamik sellest, seisis tal ikka veel söömata taldrikul. Ta ei tahtnud seda praegu. Ta võttis taldriku ja kallutas koogi prügikasti. Tassid jättis ta sinnapaika. Proua Flack võib need hommikul puhtaks pesta.
Vesi kannus kees. Andrew täitis kuumaveepudeli ning, sooja õhkav ja trööstiv pudel käte vahel, läks esikusse viiva ukse poole. Ta sirutas käe lüliti juurde, tuletades seejuures endale meelde, et ei tohi unustada sisse lülitada valvesüsteemi, mis asus trepijalamil. Just siis, kui ta seal niimoodi seisis, käsi parajasti lülitit puudutamas, kuid seda veel mitte klõpsanud, köitis miski ootamatult tema tähelepanu.
Keegi kopsis tungivalt tagauksele.
Andrew pööras vaevu oma kõrvu uskudes kiiresti ringi. Ega ometi jälle? Tema uskumatus oli nii suur, et hetke vältel ei liikunud ta paigast. Siis haaras teda viha. Ta oleks pidanud teadma, et tüdruk polnud sellises tujus, et teha seda, mida kästakse. Ta marssis ukse juurde ja paiskas selle lahti. Külm öine õhk tuhises sisse, kui ta välja vahtis.
„Kuule sina!” kähvas ta. „Sa võid sama kuradi hästi ka sinna tagasi minna, kust sa tulid!”
Vastust ei tulnud ja väljas polnud kedagi. Kas ta oli seda ette kujutanud? Andrew astus kõheldes maja taha aeda. Ta polnud õues valitseva jaheduse jaoks sobivalt riides. Rohul oli kaste juba moodustunud ja imbus läbi Andrew’ toatuhvlite, rabades külmaga tema paljaid jalgu. Seda rõhutas veel eriti kummist pudeli soojus, kui ta seda endiselt käes hoides õnnetult natuke kaugemale pimedusse liikus. Ta vaatas pinevalt ringi.
„Kate? Kui sa siin oled, siis näita ennast. Võime sisse minna ja asjad selgeks rääkida, kui sa seda nõuad. Kuid lõpeta see lollitamine. Ma jään kuramuse kopsupõletikku!”
Liiga hilja kuulis ta selja taga liikumist. Mingi raske ese rammis tema kuklaluud. Kummist pudel kukkus maha ja vetrus põrkest. Andrew tõi kuuldavale kõrgetoonilise karjatuse, mis oli vähem üllatus-, hirmu- või valukarje kui kopsudest väljuva õhu kiire vool. Siis kukkus ta nagu nott näoli niisutavale rohule.
Ta oli uimane, kuid siiski teadvusel, piisavalt compos mentis7, saamaks aru, et teda rünnatakse, kuid hetkel võimetu midagi ette võtma. Ta lamas oiates märjal murukamaral. Kes iganes kallalekippuja ka oli, ta tuli nüüd lähemale. Andrew teadis, et peab midagi ette võtma, ennast kaitsma. Siiski suutis ta ainult mõelda, et tegemist peab olema mingi kohutava eksitusega. Üks kogu kummardus ta kohale. Ta avas silmad, kuid nägi ainult ähmast tumedat kuju indigosinise öötaeva taustal. Ta tõstis üliinimliku pingutusega käe ning hoidis seda nõrga ja kasutuna enda ning ründaja vahel.
Tal õnnestus sosistada: „Lõpeta… palun… see on arusaamatus–” sest oma ähmases olekus oli ta endiselt veendunud, et tegemist on eksitusega, kuid teine isik pole seda veel taibanud.
Siis prahvatas veel üks hoop tema meelekohale, vallandades silme ees värviliste valgussähvatuste tulevärgi, millega kaasnes põletav valu. Nüüd ta siis teadis, et see polnud eksitus. Teadis, et see oli ette kavatsetud ega olnud veel lõppenud. See ei lõppegi enne, kui ta on surnud. Šokk, valu, meelte nüristumine – see kõik halvas ta. Tema peas kogunes udu. Liiga hilja toibus ta ja üritas end viimase meeleheitliku pingutusega külili veeretada. Uus löök katkestas järsult tema haletsusväärse põgenemiskatse. Näoli maas, märjad rohukõrred hammaste vastu hõõrdumas, sõrmed maapinda kraapimas, tõi ta kuuldavale viimase, pobiseva oige, enne kui viimane löök tema teadvuse igaveseks kustutas.
neli
Alan Markby asetas käe Tudor Lodge’i aiaväravale ja kõhkles. Eesseisev stseen ei olnud tundmatu. Tegelikult oli see liigagi tuttav. Elamu aknakatted ja kardinad, vähemalt tänavapoolsed, olid traditsioonilise märgina majas viibivast surmast ette tõmmatud. Praegusel uudistejanusel ajal oli see ühtlasi vihje privaatsusesoovile, et säästa end uudistefotograafi pealetükkivast objektiivist ja märkmiku või magnetofoniga vehkiva reporteri grimassitavast näost.
Mõni neist oligi platsis ja jõlkus tänaval ringi, oli Markby oma pahameeleks juba märganud. Nad tegid seda kogenud
Lad k terve mõistusega.
