kuid ainult selleks, nagu paistis, et professionaalsete toitlustajate järele vaadata. Muidu kasutas Carla usinasti mikrolaineahju ja seks puhuks oli saadaval rohkesti valmistoite. Ometigi rippus seintel konksude otsas terve mets köögiriistu, kõiksugu miksereid, purustajaid, kraabitsaid, koorijaid, korgitsaid ja viilulõikureid. Ühel tööpinnal seisis suur, kallis ja ajakohane köögikombain. Läikivakaanelised kokaraamatud olid korralikult sinnasamma virna laotud ja kõik see oli, nagu paistis, näitamiseks. Kokaraamatud nägid välja sedamoodi, nagu poleks pikka aega nende rahu häiritud või neid avatud. Köögikombaini näis olevat vaevu kasutatud. Sel oli ikka veel küljes poe-värske läige. Siinsed söögid olid varieerunud ilmselt millegi sellise vahel nagu röstsai ja veiseliha Wellingtoni moodi – olenevalt olukorrast. Markbyle turgatas pähe küsimus, et mis sorti pereelu olid Penhallow’d küll elanud.
Proua Flack naasis. „Ta tuleb alla, söör.” Ta võttis sisse koha halli viiva ukse kõrval ja tegi ametliku žesti. „Kas te tuleksite edasi, söör? Ta võtab teid võõrastetoas vastu.”
Viisakusreegleid tuleb järgida – kõigest hoolimata.
viis
Markby seisis võõrastetoa ukselävel ja nägi, et proua Flack oli tulnud toime osava manöövriga. Carla Penhallow oli saabunud enne teda. Esimene kohtumine lähedase kaotanuga oli alati raske ning seekord isiklik tutvus pigem segas, kui aitas. Niisiis oli ta jäetud plindrisse tema ees avaneva stseeni kimbatuses vaatlejana.
Ettetõmmatud kardinad tõid keskhommikusse hämarat nukrust. Päevavalguse kao korvamiseks oli süüdatud laualamp. Läbi selle raskel oonüksist alusel seisva vanamoelise pärgamentvarju kumav sume hõõgus valgustas paksu polsterdusega sohvat ja lillemustriga rukkilillesinise kretongkattega tugitoole. Tema pilgu ette jäi Victoria-aegne kaardilaud, klaver, mitu kallis raamis perekonnafotot ja kamina kohal rippuv maal.
Õlivärvides stseeni oli maalinud üle keskmise, kuid Markby silmis siiski mitte just väljapaistev kunstnik. See kujutas tihedalt kalapaate täis tuubitud pisikest sadamat laiali pillutud valgeks lubjatud majakeste ja nende kohal rippuvate mäenõlvade taustal. Kogukond, kes klammerdub maa külge ja teenib leiba merel. Kuigi tänapäeval teenib elatist tõenäoliselt küll turismiga, mõtles Markby mõru muigega. Maal kiirgas säärast iseäralikku valgust, mis määras paiga asukohaks Cornwalli.
Selles mugavas ümbruses seisis Andrew’ lesk, nagu Markby pidi temast mõtlema, akna all, selg poolenisti tema poole. Ta näis vaatavat pigem katmata riba ettetõmmatud velvetkardinate vahel kui aknast välja. Vaadanuks ta välja, näinuks ta aeda, kus käis usin läbiotsimine, et leida relva, mis oli tapnud tema abikaasa. Markby oletas, et ta ei näe midagi. Ta oli eksinud oma piinadesse ega märganud midagi muud, isegi mitte Markby saabumist.
Markby köhatas kurgu puhtaks. Naine võpatas, pööras siis ringi ja tuli kiiresti tema poole, mõlemad käed ette sirutatud.
„Oh, Alan!”
Markby haaras tema väljasirutatud sõrmedest niimoodi, nagu ta lootis olevat rahustava ja kaastundliku. „Mul on väga kahju, Carla.” Naise sõrmed olid jääkülmad ning tema kullast laulatussõrmus ja teine, suure kandilise smaragdiga sõrmus, surusid Markby ihusse.
Carla lasi mehest lahti ning pingutas, et enesevalitsust tagasi saada. Tal olid jalas kollakaspruunid villasest riidest pikad püksid ja seljas beež kudum. Sviiter rippus vabalt tema kõhna keha ümber. Naise nägu oli meeleheitest moondunud ning lühikeseks lõigatud juuksed, mis aitasid kaasa tema hästi tuntud haldjalikule välimusele, seisid püsti nagu koolipoisil. Ta polnud meigitud. Markby arvas naise vanuseks nelikümmend viis, kuid isegi oma ahastuses oleks tema puhul kergesti ka kolmkümmend kopikatega läbi läinud. Ta ei olnud ilus naine, isegi mitte tavapärases mõttes kena, kuid tal oli sedasorti nägu, mis köitis silmapilkselt tähelepanu, ning kord juba nähtud, ei unustatud seda kergesti.
„Mul on nii hea meel, et see oled sina,” ütles Carla peaaegu kuuldamatult, kuid südantpitsitava väärikusega. „Andrew oleks soovinud, et sina tuled.”
Markby tundis, et peab väärarvamused kummutama, enne kui nad edasi lähevad. „Mul on hea meel, et ma tulla sain, kuid ma ei saa väita, just nagu olnuks see minu otsus. Olin käepärast, kui helistati. Esialgu vastutan mina. Aga ma… ma pean võib-olla selle hiljem kellelegi teisele üle andma. Kuna ma tundsin teda – tunnen teid mõlemat.”
Oli toimunud lühike, rutakas telefonivestlus krahvkonna politseiülemaga. „Sina tundsid seda meest, Alan, ja see võib meid aidata. Teisest küljest jälle, kui miski liiga lähedalt puudutab – tead ju küll, kuidas see käib –, võib tema tundmine takistuseks olla. Usaldan otsustamise sinu hooleks, kui aeg on käes juhtum kellelegi teisele üle anda.”
„Ma ei tundnud teda üldsegi nii hästi,” oli Markby kostnud. „Sestpeale kui olime lapsed, olen näinud teda vist nii oma tosinal korral. Tean, et tal oli maja Bamfordis, kuid ta oli seal harva. Igal juhul – ei teagi, miks – ei hoidnud me lihtsalt tutvust ülal.”
„Juhtumil on ka julgeoleku aspekt,” lausus juhtivkonstaabel süngelt. „Kuigi terroristidele meeldivad üldiselt kuulid ja pommid, mitte tömbid riistad. Kuid me ei tohi unustada, et ta oli Euroopa Liidu kõrge ametnik ning mõistagi ärritab Euroopa Liit tänapäeval kaunikesti palju kirgi üles. Kalamehed, veisekasvatajad, väikeettevõtjad – kõigil on oma kana kitkuda. Nendest eurokraatidest jääb mulje, et nad elavad meie kulul külluses, aga kui jutt käib meie elust, võivad nad paista osavõtmatud. Neil on aina reeglid ja määrused, kõik tehakse vastavalt eeskirjadele, viiekümne väikeses kirjas alapunkti järgi.”
„Politseitöögi hakkab sinnapoole suunduma,” oli Markby vastanud.
Ta kuulis ülemat pilklikult turtsatavat. „Ära üldse räägigi! Anna endast parim.”
Ometi, soovimata paista liigametlik või südametu, ütles Markby: „Me jõuame selle asja tuumani, Carla. Loodan, et meil ei tarvitse põhjustada sulle liiga suurt piina ega suuri muutusi. Kuid teatud määral tuleb seda küll. See on vältimatu. Mina – ja mu politseinikud – me peame küsimusi esitama, mõned neist on väga isiklikud. Iga juurdlus on julm sissetung eraellu.”
„Mõrv,” lausus Carla, „on oma põhiolemuselt julm sissetung, kas pole?”
See ajas Markby hetkeks segadusse ning ta suutis vaid noogutada.
Naine läks eemale ja kummardus, et võtta laualt väikesest messingkarbist sigarett. Ta pöördus mehe poole, pakkudes avatud karpi.
Markby raputas pead. „Tänan. Ma pole viisteist aastat suitsetanud.”
Carla pani karbi lauale tagasi ja süütas sigareti. Suitsu tõmmates ütles ta: „Andrew tahtis, et ma maha jätaksin. Olingi seda piiranud. Aga praegu ei hooli ma sellest, mida see mu kopsudega teeb. Kas sa ei igatse kunagi sigareti järele, Alan, kuigi viisteist aastat on möödas? Oma töös on sul kindlasti palju stressirohkeid hetki.”
Ta oli kohustatud aus olema. „Jah, mõnikord ma mõtlen, et tahaks suitsu. Aga ma ei tunne seda nii tugevalt, et oleksin kunagi alla andnud ja sigareti süüdanud. Ütleme nii, et ma olen harjunud mitte suitsetama. Ma ei taha uuesti alustada.”
Carla vajus pehme polsterdusega tugitooli ning andis märku, et võtku Markby samasugune tool tema vastas. „Nägin, kuidas väike kiirabiauto lahkus. See oli – kas teda viidi ära?”
„Jah.”
„Ja tuleb lahkamine? Jah, muidugi tuleb. Sa pead mulle andestama, kui ma palju lollusi räägin. Mul on pea laiali otsas. Kas nad… Ma pean silmas, et kas enne, kui me ta matmiseks tagasi saame, kas nad –
