Hugh Franklin on süüdlane,” märkis Markby.
Pearce oli üllatunud. „Aga kes siis veel? Mees kas on mõrtsukas, või pole tal rohkem mõistust kui vasikal. Naine oli tema sõnutsi juba viisteist tundi kadunud, ent ta ei helistanud ei haiglasse ega politseisse. Kas see ei tundu mõttetu?”
„Mõnikord ongi meie tegevus mõttetu,” vastas Markby vanakurja advikaadi ossa asudes, mis Pearce’ile ilmselt ei meeldinud. „Võib-olla oligi kõik nii, nagu ta räägib. Naine läks jalutama, läks üksildasele teele vana viadukti juures, kus teda rünnati. Tapja tahtis laipa ära peita ja lohistas ta raudteevallist alla.”
Ka Pearce’il endal oli viieteistkümne tunni selgitamisega raskusi. Tessa torises siiani selle pärast, et mees oli tõusnud lauast ja jätnud söömata hinnalise prae, mis läks külmaks ja muutus puiseks. Just nagu oleks ta seda meelega teinud! Ja ikkagi, hoolimata nagelemisest, tema tahaks küll teada, kus Tessa on, kui ta oleks kadunud sama kaua kui Sonia Franklin. „Ta oleks pidanud farmi pahupidi pöörama, kui naist kella kümneks kodus polnud!”
„Kui naine oli seda ka varem teinud? Vend vähemalt vihjas sellele. Nii logisev jutt, nagu Hugh ajas, võib tõeks osutuda. Tal oli ju aega paremat välja mõelda, kuid ta ei teinud seda.”
„Hah!” ühmas Pearce, kummardus ettepoole ja ütles: „Ma mõtlesin sellele. Tema juttu on raske uskuda, ent sama raske ümber lükata. Võib-olla polegi ta nii juhm!”
„Lähene asjale loominguliselt, Dave!” soovitas politseülem.
Pearce näis olevat solvunud.
neli
Nagu Pearce oli arvanud, kõmpis seersant Prescott parasjagu üle konarliku põllu treileri poole. Keegi oli Danny Smithi juba küsitlenud ja saanud üldised andmed selle kohta, kuidas ta laiba leidis. Väga üldised, sest Smithil polnud selles kohas viibimise kohta õiget selgitust. Prescotti ülesanne oli täita see ja veel mõni teine lünk.
Tal polnud aimugi, kuidas seda teha. Ta oli rändrahvaga puutunud esimest korda kokku siis, kui ta patrullis veel tänavatel. Mustlaste pulmas oli puhkenud lööming. Pubiomanik, kes oli selleks sündmuseks neile ruumi üürinud, kutsus politsei.
„Kui te kohe ei tule,” oli ta telefonitorusse hingeldanud, „ei jää sellest paigast kivi kivi peale!”
See oli olnud liialdus, ent kisma oli olnud muljetavaldav. Kõrts oli täis madistavaid mehi. Mööbel oli lõhutud. Lõpuks saadi mingi kord majja ja pruudi isa, pisike pähkelpruuni nahaga mehenäss, oli väljunud lahingumöllust ja hakanud eestkostjaks.
„Ärge pange tähele, politseinikud,” oli ta öelnud. „Noored on natuke ülevas meeleolus.”
„Aga kahjustused?” oli õnnetu pubiomanik hädaldanud. „Neid on nelja- või viiesaja naela eest!”
Selle peale oli pruudi isa paari teise mehega nõu pidanud ja tulnud tagasi, rahapatakas käes. „Sellest peaks aitama.”
Pubiomanik oli raha üle lugenud. Seal oli viissada naela kümnelistes ja kahekümnelistes.
„Politseid pole enam vaja, ega ju?” oli vanamees küsinud. Ta hääldas „poliseid”. „Poisid ise koristavad siin sutike.”
Nii oli see olnud. Prescotti ja kolleege tänati tähelepanu eest, ent sellega asi lõppes. Ei ühtegi süüdistust.
„Noh,” oli pubiomanik rahapatakat mudides rahulolevalt öelnud, „nad maksid kõik kinni. Mul laamendasid siin ükskord vutifännid, peksid kõik segi, ma andsin nad kohtusse, aga pole siiani pennigi saanud.”
Treilerile lähenedes meenutas Prescott seda ja muigas virilalt. Smithid olid ennast mitmeks nädalaks sisse seadnud. Põõsaste vahel nööril kuivas säravalt puhas pesu, mis oleks sobinud ükskõik millisele pesupulbri reklaamile. Väljas tuleaseme juures seisid mõned toolid. Koer oli roostetava furgooni küljes pika lõa otsas. Inimesi polnud näha, ent treileri uks oli lahti. Sissetungijat seirav koer hakkas haukuma, rebis nööri, hüples nagu karvane pall ja näitas hambaid. Prescott lootis, et nöör peab vastu.
Nähtavale ei ilmunud kedagi, ent Prescott oli kindel, et teda jälgitakse. Ta hoidus viisakasse kaugusesse ja hüüdis: „Tere! Kas keegi on kodus?”
Selja tagant kostis midagi ja Prescott pöördus kannal ringi. Otsekui maa alt oli ilmunud välja kolm last. Vanim oli ühe- või kaheteistkümneaastane poiss, noorim määrdunud näoga kolmeaastane. Nad seisid rivis pikkuse järjekorras ja silmitsesid Prescotti.
„Kas sa oled võmm?” küsis poiss viimaks.
„Jah,” vastas Prescott. „Kus su isa on?”
Treileris liikus keegi. Prescott pöördus tagasi. Trepist ronis alla naine, nii et terve vagun rappus. Naine oli tohutu suur, kuid mitte lodev pekirull, nagu võiks näha välja tüse linnainimene. Ta ihu oli tihke ja tugev. Kindla sammuga astus ta Prescotti poole, õlad sirged, kuldketid kaelas päikeses säramas. Ta pikad sirged mustad juuksed olid kahelt poolt kilpkonnaluust kammiga kinnitatud. Lihaselised käed liikusid sammude taktis ja mäekõrgused rinnad õõtsusid omatahtsi. Prescott ise oli ka tugeva kehaehitusega. Aga siin kohtas ta väärikat vastast.
„Kas soovite mu abikaasat?” Enne kui Prescott jõudis vastata, käratas naine koerale: „Vait!” Koer heitis silmapilk maha ja toetas koonu käppadele. Ka loom teadis, kes on on tugevam.
„Kui ta kodus on,” ütles Prescott.
„Mine kutsu!” käsutas naine poissi. Too traavis minema. „Tass teed?” pakkus proua Smith.
„Tänan.” Prescott ei söandanud keelduda.
„Võtke siis istet. Lapsed, ärge tüüdake ametimeest, eks?”
Prescott istus ebaledes ühele toolidest. Kaks last istusid natuke eemale rohule ja jäid teda silmitsema. Proua Smith vantsis treileri poole. Tema taguots oli aukartustäratav vaatepilt.
„Tere,” ütles Prescott lastele, üritades olla sõbralik.
„Sa tulid mõrva pärast.” ütles vanem lastest, umbes kaheksane tüdruk. See polnud küsimus, laps lihtsalt nentis.
„Jah,” ütles Prescott.
„Kas sa oled palju mõrtsukaid kinni püüdnud?”
„Mitte kuigi palju,” tunnistas Prescott. „Inimesed ei tapa kogu aeg teisi.” Prescottile turgatas pähe, et laps võib taolisest vägivaldsest mõttest ehmatada. „Seda juhtub väga harva,” lisas ta tõsiselt. „Ja kui juhtub, siis me võtame tapja kinni. Ära muretse. Sul pole midagi karta.”
„Muidugi pole,” ütles tüdruk nipsakalt. „Kui keegi öösel ringi luusib, kisuvad koerad ta lõhki.”
Mis neist koertest, proua Smith võtaks sissetungija ise käsile.
Treiler kriiksus ja vajus ratastel. Proua Smith ronis taas maha. Ta ulatas Prescottile teekruusi, millele olid maalitud roosid, ja tüki poest ostetud kirsikooki kaunil vanaaegsel taldrikul. Kuna lauda polnud, asetas Prescott koogitaldriku maha ja keskendus teele.
Talle läheneti. Poiss oli isa kätte saanud. Neid saatsid kaks jahikoera. Prescott mõtles endamisi, mis asju Smith võis ajada, ja arvas hingeldavaid koeri nähes, et küllap käis
