tean, ma kuulsin.” Peteri hääl oli kummaliselt pingutatud. Ta pigistas käed kokku. „Ma ei saa aru, miks sa sinna pead minema.”
„Koolis tuntakse muret, ma lähen vaatama… lähen vaatama, kuidas Tammyt saaks aidata.” Jane kõhkles korraks ja küsis: „Peter, kas sa söönud oled? Ma mõtlen, täna? Kui sa tahad, siis võin ma Hazelwoodist tagasi tulles midagi valmistada…”
„Ei, ma ei taha midagi. Ma saan hakkama. Ma teen ise.” Ta raputas pead.
„Ei, Pete. Mis iganes see on…”
„Jumala nimel, Jane!” Sõnad purskasid ta suust, justkui tunneks ta surmahirmu.
Jane astus sammu tagasi, nägu hädast ja häbist õhetamas. „Vabanda, ma ei tahtnud olla pealetükkiv,” alustas ta. Siis sai uhkus ja pahameel võitu. „Olgu, ma tahtsin ainult aidata! Ei maksa kohe nii turri minna! Mul pole su probleemidega mingit pistmist! Ma tahtsin ainult lohutada. Kui sa seda ei soovi, siis olgu nii!”
Ta marssis uksest välja. Talle tundus, et Peter hüüdis teda, kuid ta ei teinud sellest väljagi. Ta istus autosse, tõmbas ukse kinni ja lõi käe vastu rooli ära. „Häbematu siga!” pomises ta süütevõtit keerates. „Ta oleks võinud vähemalt viisakalt käituda!”
Süüdista iseennast, ütles ta sisemine hääl. Sa ei oleks pidanud sinna minema.
„Ja ei lähegi enam!” vastas ta iseenesele valjult.
Kui Jane mööda pikka konarlikku teed lõpuks Hazelwoodi jõudis, arvas ta alguses, et on tulnud veel ühte pealtnäha mahajäetud kohta. Aga niipea, kui ta heli summutavast autost välja tuli, kuulis ta loomade häälitsemist lähedal seisvas hoones, mis võis Jane’i arvates olla lüpsiruum. Enne kui ta selgust sai, kostis kiiret sõrgade trampimist. Kuskil hõikas keegi mees.
Kari tormas ehitisest välja. Jane’i kohkunud pilgu ette ilmus trobikond sarvi, suuri auravaid keresid, tilkuvaid ninasid ja läikivaid silmi. Üksteist tõugates vajusid nende jalad õuemudasse. Valjult ammuvad, päid loopivad ja sabadega vehkivad loomad trügisid otse Jane’i poole.
Jane ronis kähku tagasi autosse ja jõudis sulgeda ukse, enne kui ta ümber piirati. Loomad nügisid autot, paar tükki jäi seisma, et seda uudistada, nende hingeõhk muutis aknad uduseks. Sisse imbus sooja sõnniku lehka. Lõpuks olid nad möödunud ja suundusid värava juurde õue tagaosas, mis viis karjamaale. Jane ohkas kergendatult. Siis märkas ta, et auto kõrvale on ilmunud mees, kes kummardub alla tema poole.
Minetanud enesekindluse, mida ta oleks tahtnud näidata, keeras Jane aknaklaasi alla.
„Vabandust, kui nad teid hirmutasid,” ütles mees. „Nad ei ole kurjad. Nad olid lihtsalt üllatunud.”
„Ma… ma ei osanud neid oodata.”
Mehe näol oli kannatlik ilme, mis on omane maainimestele, kui nad puutuvad kokku lootusetute linlastega, keda ehmatab igapäevane maaelu. Jane’i arvates oli mees umbes neljakümnene, ta oli tugeva kehaehitusega, päevitunud, ja oma ärakulunud moel üsna nägus. Tema näol olid murekortsud ja ta silmad olid kurvad.
„Härra Franklin?” küsis Jane.
„Jah. Ja teie olete see daam, kes helistas? Tami õpetaja?”
Jane otsustas, et on aeg autost välja tulla. Tal õnnestus see üsna väärikalt. „Tänan, et tulla lubasite, härra Franklin. Ma saan aru, et teil on praegu väga raske ja te ei soovi võõraid majja.”
„Neid on juba niigi,” vastas Hugh kibestunult. „Politsei. Esitab küsimusi, nuhib ringi. Nad käisid isegi vaese Danny juures. Te võite rääkida Tammyga, kui soovite. Ent ärge solvuge – me saame hakkama. Öelge koolis, et me ei vaja abi. Tammy on kuskil sees. Ma tulen kohe.”
Hugh sulges värava karja järel, tuli tagasi ja kadus lüpsiruumi.
Jane vaatas ringi. Ükskõik, mis ka ei juhtuks, tööd tuleb ära teha. Loomad toita, lehmad lüpsta, peale selle muud igapäevased toimetused. Jane’i laup tõmbus kipra. Ta oli kohtunud Sonia Frankliniga ainult kaks korda ja sedagi põgusalt. Ta ei mõjunud maanaisena. Ta oleks sobinud pigem Knightsbridge’i. Jane polnud kuni praeguseni sellele eriti mõelnud. Nüüd kortsutas ta kulmu, püüdes meenutada hästiriietatud, meigitud ja maniküüritud saledat naist. Mis oli sundinud teda valima taolise talupoegliku elustiili, elu, mis talle ei sobinud? Ja veel Hugh Franklini? Varasemate kokkupuudete põhjal tundus Hugh olevat kena inimene, kuid kahe jalaga maa peal, võib-olla natuke nagu lihvimata teemant. Pealegi ei paistnud siin olevat erilist rikkust. Jane mõistis, et iga mees võis Sonia-taolisesse ilusasse naisesse armuda. Aga mida leidis Sonia Hugh’s?
Jane suundus elumaja poole. Kohale jõudes avanes uks ja lävel seisis Tammy.
„Isa ütles, et te tulete.” Jane’i kergenduseks oli tüdruk sõbralik, isegi vist veidi uudishimulik külaskäigu põhjuse üle.
Jane küsis: „Kas ma võin tuppa tulla?” ja ta juhatati elutuppa, kus teda tervitas vana haisev spanjel.
Tammy, kes võttis oma võõrustajarolli tõsiselt, palus Jane’il istuda ja pani ette teed juua. „Ärge ainult Pogo kohale istuge, siis on teie seelik koerakarvu täis.” Nende sõnadega lahkus ta toast.
Jane istus ettevaatlikult tugitoolile ja patsutas Pogo pead. Koera pikk valge-pruun karv oli katsudes natuke kleepuv. Loom ohkas raskelt ja vajus Jane’i jalgade ette kerra. Jane vaatas ringi. Armas vana tuba vanas armsas korrapäratus majas. Vana armas mööbel jutustamas pere lugu. Ja äkki need efektsed musliinkardinad! Polnud raske aimata, kes need oli üles riputanud. Jane tegi endale surnud naise maitse arvustamise pärast märkuse.
Tammy tuli tagasi kandikuga, millele oli paigutatud tass, alustass ja küpsisetaldrik. Ta asetas selle madalale lauale ajalehtede ja põllumajandusajakirjade virnale ning ulatas Jane’ile teetassi. „Kas te suhkrut soovite?” küsis ta tõsiselt.
„Ei, aitäh, Tammy.” Jane üritas jalgu Pogo alt ära tõmmata, kuid koer oli raske ja see ei õnnestunud. Temast levis ebameeldivat lehka. Jane tegi näo, nagu ei märkaks seda.
„Hea, et te suhkrut ei soovi, sest ma unustasin seda tuua. Sööge küpsist. Muud meil ei ole, sest keegi pole poes käinud.”
Ta istus ja vaatas Jane’ile otsa. „Ma tegin kodutöö ära. Kas ma toon selle teile?”
„Oh, Tammy,” lausus Jane kaastundlikult. „Kodutöö on praegu viimane, mille pärast muretseda. Ma ei tulnud selleks. Koolis on kõik juhtunu pärast väga kurvad. Ma tulin vaatama, kas saan sind kuidagi aidata, ja muidugi pole sul vaja tulla kooli, kuni sa selleks valmis pole. Järgmisel nädalal saab semester läbi, ent keegi ei pahanda, kui sa oled kauem ära.”
„Sonia polnud minu ema,” ütles Tammy. „Ta oli minu võõrasema.”
„Jah, ma tean. Aga see on ikkagi sulle raske. Eriti kui… kui see toimus nii ootamatult.”
„Hommikul käis siin üks erariides politseinik. Tähendab, tal polnud mundrit seljas. Ta rääkis isa ja onu Simoniga. Teine politseinik käis Danny juures ja rääkis Danny ja tema naisega.”
„Kes on Danny?” küsis Jane, kuna Danny nime mainiti juba teist korda.
„Ta on mustlane, ehtne mustlane. Ta käib siin oma perega kaks korda aastas – tema, naine Zilpah ja lapsed – ning jääb meie maadele laagrisse. Nii on see alati olnud. Isa räägib, et
