nelinurgale. Üle selle ulatusid diagonaalis, nagu filmitähtede jäädvustatud käejäljed, rida kassi käpajälgi.
„Kas see on oluline?” küsis Meredith.
„Neetud elukad,” pahandas George, „ma vannun, et nad teevad seda nimelt! Nad näevad, et segu on värske ja hüppavad kohe peale!”
Kahjuks valis tuunikala lõpetanud kass just selle hetke, et ilmuda esikusse ja Meredithi jalgade juurde istuda. Ta hakkas esikäpaga suud pesema.
„Kas see oli tema?” küsis George kassi põrnitsedes. „Te ei öelnud, et teil on kass. Kui ma oleksin teadnud, oleks vundamendile kile või midagi peale tõmmanud.”
„Vabandust,” ütles Meredith. „Aga te katate selle ju niikuinii kiviplaatidega, eks ole? Jäljed ei jää ju nähtavale.”
„See on printsiibi küsimus,” sõnas George väärikalt. „Ma tahan oma töö üle uhkust tunda.”
Meredith jättis kassi ja George’i suhteid klaarima ja sõitis tööle.
Asjad hakkasid liikuma lõuna ajal. Alan helistas.
„Kas sul on täna õhtul midagi ees? Ma mõtlesin, et võiksime minna pubisse sööma. Räägitakse, et Punase Lõvi uus kokk on väga hea.”
„Kõlab ahvatlevalt.”
„Ma tulen sulle natuke enne seitset järele.”
Mõlemad panid toru ära kergendustundega, mida kumbki teisest ei eeldanud.
Kõik hakkab otsast peale, mõtles Meredith nukralt. Kuidas seekord läheb?
Kui nad õhtul Punasesse Lõvisse jõudsid, hakkas hämarduma. Pubi asus kümme miili Bamfordist väljas, ja kuigi kõrvaltee ääres, teati seda hästi. Parkimisplatsil seisis juba mitu autot. Sees põlesid kutsuvalt tuled ja fassaadi katvatel visteeriatel vilkus rida värvilisi elektripirne. Markby parkis tolmuse rohelise Jaapani maastikuauto kõrvale, mille tagaaknal ilutses kleepekas, kust võis lugeda „TOE-TAGE BRITI FARMEREID”.
Pubi oli vana, madala laega ja väike. Siseseinad olid ebatasased, mis viitas krohviga kaetud kohalikule ehituskivile. Suhteliselt väike põrandapind oli juba rahvast täis, ent neil õnnestus hõivata laud akna juures. Markby jättis Meredithi istuma ja läks ise leti juurde jooke ja menüüd tooma. Ta leidis natuke ruumi kodukootud sviitris jässaka mehe ja pika kõhna prillidega isanda vahel. Naeratust varjates nentis ta, et pika mehe prillid olid teibiga parandatud.
Just siis, otsekui tunnetades uurivat pilku, pööras mees pead ja vaatas Markbyle otse silma.
„Andestage, kui nügisin,” lausus Markby vabandavalt. „Ma tahtsin baarimehe tähelepanu äratada.”
Mees nihkus natuke, et talle ruumi teha, kuid silmitses teda ikka veel piinlikkust tekitava pilguga.
„Palun kaks džinni tooniku, jää ja sidruniga, ning menüü,” ütles Markby vaevatud olekuga noorukile, kes tuli tellimust võtma.
„Võmm,” ütles parandatud prillidega isand.
Oh needus, mõtles Markby. Ei saa kuskil võtta vaikselt klaasikestki, ilma et keegi sind ära tunneks. Kas temas on midagi, mis reedab elukutset?
„Ma olen teid näinud,” selgitas mees. „Umbes aasta tagasi. Kui toimus koosolek kivimurru laiendamise pärast. Protestijad olid kohal ja tekitasid mõningaid kahjustusi. Keegi oli näpanud kuskilt dünamiiti ja kõik arvasid, et on tegemist terroristidega, aga siis tuli välja, et need olid poisikesed. Teie olite üks kõnelejaist.”
„Ah-jaa. Jah, mulle meenub see juhtum, aga ma ei mäleta…”
„Minu nimi on Franklin, Simon Franklin.”
„Ah nii.” Markby leidis vajalikud seosed. Sonia Franklin. Mõrvaohver. Tänu jumalale on see Pearce’i, mitte tema rida. „Tunnen kaasa, see on perekonnale väga raske ja ebameeldiv lugu. Mina ei tegele sellega.” Markbyle turgatas pähe, et see mees võib olla lesk. Raske kaotuse läbi elanud inimesed võivad käituda mõnikord kummaliselt ja otsida kõrtsist lohutust. Ta küsis ettevaatlikult: „Kas see oli teie abikaasa?”
„Vennanaine.” Mehe vastus oli tõre. Ta tõstis õlleklaasi suu juurde.
Markby otsis võimalust eemaldumiseks ning saigi selle, kui baarimees ulatas talle joogid ja kaks plastkaantega menüüd.
„Vabandage mind,” ütles Markby rutakalt, surus menüüd kaenla alla ning võttis klaasid ja toonikupudelid.
Ta läks lauas ootava Meredithi juurde.
„Kas mõni tuttav? Sa oled justkui pisut mossis,” märkis Meredith. „Aitäh.” Ta vabastas Markby ühest pudelist ja klaasist.
Markby asetas enda omad lauale ja ulatas Meredithile menüü. „Pigem isik, kes arvab mind tundvat. Või teab, et ma olen politseinik.” Ta lisas vaiksemalt: „Üsna ebameeldiv. Ta on mõrvaohvri sugulane – juhtum, mida Pearce praegu uurib.”
„Me võime minna kuskile mujale,” vastas Meredith sosinal.
„Ei, ilmselt tuli ta siia ainult pinti õlut jooma. Kui veab, läheb ta varsti minema.”
Ent vedas hoopis viltu. Simon Franklin tuli nende poole, värske klaas õlut käes.
„See,” pomises Markby, „ei kõlba küll enam kuskile.”
„Politseülem Markby, eks ole?” Simon oli jõudnud laua juurde ja jäi seisma. „Mulle tuleb meelde, et te töötasite Bamfordis. Keegi rääkis mulle, et teid edutati ja töötate nüüd piirkonnavalitsuses. Raskete kuritegude osakonnas, eks? Küllap kaasati teid tookord, kuna arvati, et tegemist on terroristidega.”
Franklinit ei huvitanud, kas keegi ta oletusi kinnitab või eitab. Tema rühkis otsustavalt oma eesmärgi poole. „Vabandage tülitamise pärast…” Ta noogutas Meredithile, ent oli selgesti näha, et tal pole kahju teiste õhtut ära rikkuda. „Kas ma saaksin teiega viis minutit rääkida?”
„Härra Franklin,” ütles Markby, teades väga hästi, et see kõlab pahuralt. „Uskuge mind, ma tunnen teile kaasa. Aga te peaksite kõnelema inspektor Pearce’iga. Ja me kõik vajame mõnikord vaba õhtut.”
„See on arusaadav. Pearce on see, kes käis hommikul meie juures. Ta ei tea, kes on Kipling.”
„Kipling?” Markby ei hakanud küsima, kuidas on Pearce’i kirjandushuvi puudumine seotud mõrvajuurdlusega. „Mul pole tema lugemisharjumustest aimugi,” ütles ta. Noh, see polnud päris tõsi, sest Pearce luges kõmulehti, erit spordilehekülgi, ja oli minevikus sisustanud oma vaba aega vesternitega.
„Ma tsiteerisin talle „Kassi, kes kõnnib omapead”.
Meredith naeratas. „”Kass, kes kõnnib omapead ja kõik kohad on talle ühesugused.”.”
See kutsis esile Simoni heakskiitva pilgu. „Tore, et keegi veel klassikuid loeb.”
„Mulle meeldivad tema lood,” tunnistas Meredith. „Ja muidugi „Kim”.
„Arvatakse ekslikult, et see on lasteraamat. Ei sinnapoolegi. See on raamat täiskasvanuile.”
„Miks?”
