Õnnelik Dave! Vallalistel meestel nagu Markby pole kuskile kiiret, ent see pole mingi hüve. Ta küsis: „Kes ta leidis?”
„Must…” Pearce parandas kähku: „Ringi rändav mees Danny Smith. Teda tuntakse siin kandis hästi. Tal pole registrit, kuigi teatakse, et ta tegeleb mõnikord salaküttimisega. Tema ja ta pere on kaks korda aastas Hazelwoodi maadel laagris – peremehe loal. Abistab talutöödel. Ma ei usu,” ütles Pearce muiates, „et ta on terves elus pennigi makse maksnud, aga see pole meie mure, ega ju?”
„Tänu jumalale, ei. Mida ta rääkis?” Mis iganes see oli, tuleb seda hoolikalt kontrollida, ja Markby teadis, et õnnetu Smith satub automaatselt kahtlustatavate nimekirja.
„Ta räägib, et oli olnud teel oma laagripaika. Muud midagi,” ütles Pearce.
„Vean nael penni vastu kihla, et ta püüdis jäneseid,” torises Markby.
Pearce lubas enesele veel ühe muige. „Küllap vist. Aga ta ei tunnista seda. Ent kui ta ei mõtle välja mõnda muud süütut selgitust, peab ta seda lõpuks ikkagi tunnistama. Asi on selles, et ta tundis naise kohe ära, kuna oli teda farmis tihti näinud ja temaga rääkinud. Ta läks siit otse Hugh Franklini juurde. Hugh tuli siia, nägi seda oma silmaga ja helistas politseisse. Surnukeha leidmise ja Franklini helistamise vahet oli peaagu tund, mille jooksul Smith võis oma püünised ja lõksud kokku korjata ja sündmuskohal ringi trampida,” lõpetas Pearce süngelt.
„Kas Smith ei öelnud, miks ta ise kohe laiba leidmisest ei teatanud? See polnud ju Hazelwoodi maadel.” Markby esitas küsimuse, kuigi arvas teadvat vastust. Tema kogemuste järgi põhinesid rändrahva ja politsei suhted vastastikusel usaldamatusel. Danny oli otsustanud teatamise Hugh Franklini õlgadele veeretada.
„Ta räägib – ja ma kaldun teda uskuma –, et ta tahtis Franklinile esimesena teatada. Ta tunneb Franklineid lapsest saati ja arvas, et Hugh’l on parem kuulda seda sõbra suust kui politseinikult. Minu meelest võis see just nii olla,” arvas Pearce. „Rändrahvastel on omad ranged seadused. Smith ütleb, et kui see poleks olnud Sonia – või kui ta poleks laipa ära tundnud –, oleks ta teatanud otse politseisse, mitte farmi läinud.”
Markby nõustus. „Kuigi Smith oleks pidanud niikuinii farmi minema, sest seal on telefon. Kui tal just mobiili ei ole, milles ma kahtlen. Hazelwoodi farm peaks olema lähim punkt, kus elatakse.”
„Ma vaatasin kaarti…” Pearce rüüpas vahepeal kohvi, „aga ei ole. Naabertalu Cherry Tree on natuke lähemal, kuid ma arvan, et Smithi seal eriti ei oodata.”
„Küsimus on selles,” lausus Markby mõtlikult, „mis kuramuse asju see naine siin õhtusel ajal ajas.”
„Kui ajas.” Pearce oli sunnitud selgitama: „Ma tean, et on vara teooriaid püstitada, aga ma kaldun arvama, et ta tapeti kuskil mujal ja laip visati siia. Tee äärest kohani, kus ta leiti, on rohi värskelt maha tallatud. Smith näitas meile oma allatuleku rada – vähemalt nii ta ütles – ja see on tükk maad eemal. Võimalik, et laip toodi kohale autoga ja kanti või lohistati siia.”
„Kas rehvijälgi on?”
Pearce raputas pead. „Auto võidi jätta tee äärde.”
„Kuidas tema abikaasaga on?” See küsimus kerkib alati esimesena üles, mõtles Markby tahtmatult.
„Hetkel on raske temalt midagi mõistlikku kuulda. Ta on endast väga väljas, nagu võis oodata. Ta räägib, et naine läks eile õhtul välja ega tulnud tagasi. Ta ei teatanud naise kadumisest, mis on kummaline ja antud olukorras üsna kahtlustäratav. Ma räägin temaga homme uuesti, ehk õnnestub siis saada paremini kontakti.”
„Hästi, lõpeta tänaseks, Dave. Praegu siin ringi kolamine teeb rohkem kahju kui kasu.” Markby vaatas käekella helendavat numbrilauda.
Pearce keeras termosele kaane peale ja ulatas omanikule tagasi. „Aitäh, see kulus ära. Mind kutsuti välja just siis, kui me sööma istusime. Tessa oli üsna nördinud.”
Tessa peaks taoliste asjadega harjuma, mõtles Markby tusaselt. Ta abiellus politseinikuga. Paljud politsei-abielud jooksid karile. Tema oma oli jooksnud. Ta lootis, et Pearce’iga seda ei juhtu. Markby arutles endamisi, kas see huvide lahkuminek oli üks põhjustest, miks Meredith talle ei ütles.
Ta istus autosse ja sulges ukse. Mõne hetke istus ta pimedas ja seedis infot. Tähtsal kohal oli koolnukangestus, mis lubas oletada surmaaega. Kui naine oleks olnud surnud kauem enne laiba leidmist, siis kerkiks üles rida võimalusi. Aga kui ta suri eelmisel õhtul, hakkab tunduma, et tegemist on tavalise koduvägivallaga.
Ei, jäta praegu, sõitles Markby ennast. Jäta see homseks.
Ta pööras süütevõtit. Arvatavasti on juba hilja helistada Meredithile ja küsida, kas ta tahab välja napsi võtma tulla. Homme on reede. Ta helistab Meredithile tööle ja lepib õhtuks midagi kokku.
Muidugi juhul, kui Meredith tahab tulla, sest ta ise oli rikkunud kõik ära oma puhtsüdamliku, ent ilmselt valel ajal ja valesti sõnastatud abieluettepanekuga.
Ta ohkas väsinult: „Oh kuradi kurat!”
kolm
„See pole sinu süü, Hugh, jäta!” Simon Franklin raputas köögitoolil konutavat meest õlast. Hugh ei lasknud ennast lohutada ja jätkas edasi-tagasi kõikumist, käed keha ümber, pea longus. Iga liigutusega kriiksusid toolijalad plaatpõrandal.
”On küll, on jah! Kõik on minu süü!” Sõnad lausuti pominal, ent need olid täis meeleheidet.
Simon ajas ennast sirgu ja silmitses kössis, hirmunud ja ahastuses meest. See polnud enam Hugh. Kes oleks võinud arvata, et ta taoliselt murdub? Kas Sonia oli talle tõepoolest nii palju tähendanud?
Ta jätkas ettevaatlikult ja vaikselt, nagu teise inimese rahustamisel ikka tehakse: „On loomulik, et sa niimoodi tunned. Ja ka leinamine on loomulik, isegi hea.”
Ta jäi vait ja kahetses mõttetuid sõnu, mida oli öelnud, sest need kõlasid otsekui mõne nutunaise suust. Ent Simon polnud osanud midagi seesugust oletada, ta polnud selleks ette valmistatud. Ta oli oodanud, et Hugh on ahastuses, kuid mitte nii ülekeevat tundetulva. Simon polnud teda kunagi sellisena näinud, isegi mitte siis, kui Penny suri. Tundes teda terve elu, oli isegi võimatu kujutleda, et Hugh võiks taoliselt murduda. Juba lapsena oli ta olnud flegmaatiline, endassetõmbunud, nagu Tammy praegu. See tegi raske olukorra veelgi raskemaks. Kui Simon uuesti rääkima hakkas, oli ta hääletoon elavam.
„See ei saa kuidagi olla sinu süü, Hugh,” kordas ta. „Sa pead seda uskuma. Ma ei valetaks ju sulle, ega ju? Mina?” Ta sirutas käe ja patsutas Hugh’ õlga. „Millal ma olen sulle peale ilustamata tõe midagi rääkinud?”
Hugh Franklin tõstis pilgu, nägu valust moondunud. Ta noogutas ja lausus vaevaliselt: „Jah, ma tean, et sa räägid mulle tõtt, nagu sa seda arvad olevat, Simon. Aga seekord sa eksid. See on minu süü. Peab olema.”
Isegi võõra pilguga vaadates oleks võinud kahte meest vendadeks pidada. Aknast kraanikausi kohal paistis sisse lahja hommikupäike ja langes kahele samasuguse punase varjundiga juustega kaetud peale. Mõlemal olid hallid silmad, liivakarva ripsmed ja kulmud, samasugused korrapärased näojooned. Erinevus seisnes kehaehituses ja näovärvis. Isegi istuvas asendis Hugh’s võis näha meest, kes teeb palju füüsilist tööd ja seda enamjagu värskes õhus. Tema nahk oli tuulest parkunud, käsivarred musklilised ja käed karedad. Ta polnud sel hommikul habet ajanud ja tema lõuga
