mustade raamidega. Ühte sanga oli kõrva juurest teibiga kohmakalt parandatud.
„Aeg on küll varajane,” ütles ta, „aga sulle kulub üks naps ära, vanapoiss.”
„Ei, kui ma hakkan kanget pruukima, on minuga lõpp.” Hugh’l õnnestus isegi virilalt naeratada.
„Ei ole ühti. Ainult üks pits. Oota, ma toon.”
Simon läks köögist elutuppa. Ta jäi lävele seisma ja silmitses alumist huult närides tuttavat tuba. See polnud suurt muutunud ajast, mil Hugh ja Simon olid poisikesed. See oli maja vanim osa, millest andsid tunnistust paksud laetalad. Maja oli sajandite jooksul küll laiendatud, ümber ehitatud, osaliselt lammutatud ja osa restaureeritud. Ent Simon oli veendunud, et see tuba siin pärineb kuueteistkümnenda sajandi keskpaigast. See oli korratu mugav ruum vana mööbliga, millest suurem osa oli kuulunud nende vanematele ja osa vanavanematele. Soniale see ei meeldinud ja ta oli tuba tasapisi muutma hakanud. Ta oli ilmestanud seda ilusate kardinate ja uue tapeediga. Ta oli ostnud isegi väikese Prantsuse konsoollaua, mis nägi koduste toolide ja kappide hulgas välja nagu kitsikuses aristokraat. Just nagu õnnetu Sonia isegi siin oma eluajal.
Praegu istus sohval keras Simoni vennatütar, raamat käes. Raamat oli õpiku moodi. Kui palju kordi oli kolmkümmend aastat tagasi leitud teda ennast siit toast samas asendis, sama tegevuse juurest? Aga mitte kunagi Hugh’d. Hugh oli alailma väljas põldudel. Tõsine talupoeg, mõtles Simon nukralt.
Tammy kõrval sohval tukkus vana spanjel. Kui Simon tuppa astus, avas ta oma punetavad silmad ning sulges taas, kui tulija ära tundis. Ka Tam on šokis, ent tema jaoks pole kellelgi aega. Hugh’l polnud, vähemalt taolises seisundis, nagu ta praegu on. Aga mitte ainult nüüd, nagu Simon meenutas. See ei tulenenud Hugh’ ükskõiksusest, vaid pikkadest päevadest, raskest tööst, esimese naise haigusest ja paljudest muredest.
„Kas oled kombes, Tam?” küsis Simon, läks sohva juurde ja asetas käe tüdruku õlale. Ta tundis, kuidas too kangeks tõmbub ja ta võttis pärast hetkelist kõhklust käe ära. Tammy oli kummaline väike olevus. Simon tundis ennast ebamugavalt ja kortsutas kulmu. „Tammy?”
Tammy vaatas talle korraks otsa ja suunas siis pilgu tagasi raamatule. „Kõik on korras.”
„Mida sa loed? Ajalugu?” Simon oli siiralt huvitatud, kuna oli ise ajaloolane.
„Ma jäin kodutööga hiljaks, preili Brady oli pahane. Ma ei pidanud täna kooli minema, kuna Sonia on surnud, ja seega saan ma selle praegu ära teha.”
Vaatamata kõigele vapustas Simonit Tammy rahulik hääletoon ja see, kui lihtsalt ta ütles „Sonia on surnud”.
„Noh, ära sunni ennast, kui sa ei taha seda teha. Keegi ei pahanda, ei preili Brady ega keegi teine.” Ta rääkis hellalt, kuna oli tüdrukusse kiindunud ja talle tundus, et ka tüdruk temasse. Kui Tammy oli veel pisike, oli Simon rääkinud talle ajaloolisi jutte raudrüüs rüütlite seiklustest võõrastes maades, suurtest armeedest, kes muutusid kõrbetes põrmuks. Tammy oli huviga kuulanud. Simon oli veeretanud isegi mõtet, et ka temast võib saada kunagi ajaloolane. Ta oli öelnud Hugh’le: „Kui tüdruk tahab suuremaks saades edasi õppima minna, siis mina kannan kulud. Mul endal pole ju lapsi.”
Tammy pilk püsis raamatus. Ta ei tahtnud rääkida. Ta tegeles endaga iseenda maailmas. Simon jättis ta sinna ja läks puhveti juurde vennale lubatud pitsikest valama. Ta valas ka endale ühe, sest vajas seda, olgu Hugh’ga kuidas on. Ent Hugh vajas, sest muud tuge tal hetkel polnud. Pagan võtku, selleks ajaks, kui politsei siia jõuab, oleks ta omadega läbi. Ja ei lähe enam kaua, kui nad uksele koputavad. Simon vaatas kella ja rehkendas, palju kuluks tal aega treenimiseks, et vend suudaks esitatavatele küsimustele mõistlikke vastuseid anda.
Simon läks mõlema viskiklaasiga kööki ja lisas joogile vett. „Võta.” Ta ulatas ühe klaasi Hugh’le. „Ma lahjendasin õige natuke.”
Hugh võttis viski, kõhkles pisut ja jõi korraga ära. See oli hea pruul.
Simon rüüpas enda oma ja alustas: „Vaata, Hugh, ma ei taha sind sundida, aga sa tead, et politsei on varsti siin ja esitab sulle hulga küsimusi, suuremalt osalt isiklikke. Sa pead püüdma ennast kokku võtta ja, taeva pärast, ära hakka neile rääkima, et see on sinu süü! Politsei võtab seda sõna-sõnalt.”
Hugh, kes istus ikka veel toolil, kuid oli selja sirgu ajanud ja jalad välja sirutanud, hoidis käes tühja klaasi ja kehitas õlgu.
„Meil oli kolmapäeva õhtul kohutav tüli, läksime päris marru.”
„Seda pole sul vaja politseile rääkida.”
„On küll, sest see selgitab, miks ta koju ei tulnud. Ta on seda pärast tüli ka varemalt teinud, läinud ööseks sõbranna juurde või võtnud Bamfordi hotellis toa.”
„Mille pärast te tülitsesite?” Simon asetas oma tühja klaasi ettevaatlikult köögikapile. Akna poole pöörates peegeldus valgus raskete mustade raamidega klaasidelt vastu ja oli võimatu öelda, kui paksud need klaasid on.
„Nagu tavaliselt. Sonial oli igav. Me ei käi kuskil. Me ei sõida puhkusele. Talumehel pole ju puhkust, ega ju? Ei saa sõita lihtsalt sellepärast mõneks päevaks rannale lesima, et naisele see meeldib. Ma ütlesin talle, et kui ta tahab kuskile sõita, siis sõitku sõbrannaga. See ajas ta marru. „Mul on mees ja ma tahan sõita puhkusele temaga nagu iga normaalne naine!” Just nii ta ütles – või õigemini karjus.”
„Ja tormas siis minema?”
Hugh viivitas vastusega. „Ei… me vaidlesime edasi. Ma soovitasin tal Tammyga kuskile nädalaks sõita. Sonia… Sonia ei tahtnud.”
Nii et nad riidlesid lapse pärast. „Tammy on elutoas. Ta võtab seda väga rahulikult.”
Hugh pomises vaikselt: „Jah, ta on hea laps. Ei hüsteeritse.”
„Võib-olla oleks parem, kui ta seda teeks. Kas tal on kahju?”
Hugh kehitas taas oma laiu õlgu, seekord näitamaks, et ta ei tea.
Simon hakkas juba ärrituma ja küsis: „Kas ta üldse midagi ütles?”
„Suurt midagi. Sonia ei meeldinud talle eriti. Sonia üritas küll talle läheneda. Aga Tammy ei võtnud vedu.”
„Võib-olla polnud Sonia emalik tüüp. Sa abiellusid pärast Penny surma natuke liiga kähku.”
Hugh’l oli solvunud ilme. „Mida ma pidin tegema? Mul oli noor laps. Ei, see kõlab, justkui oleksin ma abiellunud Soniaga Tammy pärast, ent see pole tõsi. Ma armastasin Pennyt, ent on võimalik ka uuesti armastada – nii ma vähemalt arvasin. Ma armusin Soniasse. Ma mõtlesin, et ta hoolib minust. Ta ei asendanud Pennyt, muidugi mitte. Ma olen kindel, et Tammy mõistis seda. Aga mina ja Tammy pidime edasi elama, jätkama ilma Pennyta. Tammy on terve elu maal elanud. Maal näed sa aasta jooksul igasugust suremist, kuid ka uut tärkavat elu. Ma rääkisin sellest Tammyga, püüdsin seletada elu ja surma tähendust. Ma rääkisin nende mõlemaga.”
Simonil olid nende vestluste kohta omad kahtlused, ent ta ei hakanud vennaga vaidlema. Ta oleks tahtnud öelda: Sa ei arutanud seda minuga! Kui oleksid, oleks saanud seda kõike vältida. Ma hoiatasin sind…
Ukse juures kostis liikumist ja mõlemad pöörasid pead. Kumbki ei teadnud, kaua laps oli seal seisnud ja kuulanud. Tema kahvatu nägu oli ilmetu nagu alati, ent ta pilk oli põiklev.
Ta
