hoiavad taolistel puhkudel kokku ja loomulikult tuli keegi – või isegi mitu inimest – lesele toeks. Pearce lootis, et ta ei leia eest toatäit sugulasi, kes joovad teed ja pakuvad oma arvamust. Sugulased on politsei seisukohalt vaadatuna pigem takistuseks. Pearce ei suutnud lugeda kokku kordi, kui ta oli sunnitud platsi puhtaks tegema, et soovitud isikuga rahulikult vestelda.
Pearce näitas töötõendit ja teatas taktitundeliselt, kuid kindlalt, et soovib rääkida härra Hugh Frankliniga.
„Mina olen Simon Franklin.” Mees ukseavas ei liikunud, et Pearce’i sisse lasta, vaid sirutas käe. Pearce surus seda. „Ma olen Hugh’ vend, noorem vend. Ma sooviksin öelda paar sõna, enne kui te sisse tulete.”
Seda oli varemgi juhtunud. Pearce oskas arvata, mis sõnad need on ja ütles esimesena: „Ma tean, et see on teile kõigile väga raske, eriti härra Hugh Franklinile. Ma teen kõik, et seda mitte halvemaks muuta, ent ma pean esitama mõned küsimused. Ma olen kindel, et te kõik soovite juhtunusse täit selgust saada.” Pearce teadis, et see kõlab rutiinselt, sest neid sõnu – või nende erinevaid versioone – oli ta palju kordi varem öelnud. Sinna polnud parata. Ta ootas, et mees ta sisse laseks. Pearce’il oli ees tihe päev ja neil oli inimesi puudu.
„Muidugi soovime!” Simoni hääl oli solvunud. „Ma tahtsin ainult öelda, et te ei tõlgendaks valesti seda, mida mu vend võib rääkida. Ta on šokis.”
„Me võtame seda arvesse, härra,” ütles Pearce rahulikult. Endamisi mõtles ta: Ah tõesti? Mida sa kardad teda rääkivat?
Simon taipas, et politsei tuleb lõpuks ikkagi majja lasta ja juhatas talle vastumeelselt teed. Talle järgnev Pearce vaatas ringi. See oli kena vana maja. Pearce ise oli ka maal kasvanud ja see, mis ta siin nägi, tekitas temas nostalgiat. Palju vana mööblit, mis on kestnud mitu sugupõlve. Perekonnafotod. Kõik pisut tolmune, veidi kulunud, vajab poleerimist või värvi. Seesugune maja oli Pearce’i unistus, ent kui mõni taoline, talumaadest eraldatud väikese krundiga elamu müüki pandi, oli hind alati üle mõistuse.
Ta juhatati natuke korratusse elutuppa, kus haises vana koera järele. Koer oli spanjel, kes võõra sisenedes potsatas sohvalt maha. Ta vantsis aeglaselt uustulnuka juurde, nuusutas ta kingi, liputas tömpi saba ja haugatas. Aga sohval istuv laps jäi paigale ja silmitses pahaselt Pearce’i.
„Ehk läheksid õue värsket õhku hingama, Tam?” küsis Simon.
Tüdruk võttis raamatu, möödus vaikides meestest ja kadus koera saatel.
„Palun oodake natuke,” ütles Simon Pearce’ile. „Ma kutsun venna.”
Üksi jäädes märkas Pearce, et see üldiselt natuke korratu tuba on tundnud naisterahva kätt. Naine oli üritanud seda uuendada. Pearce ja Tessa olid teinud seda oma esimese, vana majaga. See tapeet ja kardinad olid just sellised, mida oleks valinud Tessa, ja ilmselt olid need siin proua Franklini valik. Pearce nuhutas. Simoni märkus värske õhu kohta oli olnud omal kohal. Õhust jäi siin tõepoolest vajaka.
Tümpsuvad sammud vanal tammepõrandal ennustasid vendade tulekut. Pearce oleks eelistanud rääkida Hugh’ga omavahel, ent Simon oli otsustanud vennale toeks jääda. See on arusaadav. Kuni ta ei sekku vestlusesse. Ja kui vaadata asjale positiivsest küljest, võib Pearce küsitleda mõlemaid ja hoida kokku aega. Kaks kärbest ühe hoobiga, nagu öeldakse. Markby oli teda alati hoiatanud, et ta ei kasutaks taolisi võrdlusi ohvrite lähedaste küsitlemisel.
Kõik kolm võtsid istet, Pearce hoidus kohast sohval, mis oli kaetud koera karvadega. Ta avaldas kaastunnet, mida Hugh kuulas kivistunud näoga ja Simon kannatamatult.
„Ma loodan, et väike neiu ei ehmatanud politseinikku nähes,” jätkas Pearce. „Ta nägi mind tulemas ja jooksis akna juurest ära.”
Hugh pomises midagi ja mudis oma suuri käsi.
„Kindlasti oli ema surm talle masendav,” lausus Pearce kaastundlikult.
„Sonia polnud tema ema,” ütles Hugh. Sõnad purskasid ta suust, otsekui oleks keegi kõnenupule vajutanud. Ta sai sellest aru, ajas selja sirgu, köhatas ja tegi enda kogumiseks silmanähtavaid pingutusi. Vend noogutas talle julgustavalt või heakskiitvalt, Pearce polnud kindel, kummalt.
„Sonia…” Hugh pidas pärast surnud naise nime mainimist pausi. „Sonia polnud Tammy pärisema. Tammy ema oli Penny, minu esimene naine.”
Pearce seedis info kiiresti läbi. „Mõistan. Kui kaua te olite proua Sonia Frankliniga abielus?”
„Natuke üle kuue kuu. Seitsmes läks, eks ole, Sim?” Hugh pöördus venna poole.
„Peaaaegu üheksa,” parandas Simon pedantselt.
Pearce tundis Hugh’le kaasa. Tema, Pearce, ja Tessa pole ka kuigi kaua abielus olnud, ainult natuke üle aasta. Ja kui ta kaotaks praegu Tessa, nii lühikese aja pärast… Aga ikkagi oli kummaline, et vend pidi Hugh’le ütlema, kui kaua ta on abielus olnud. Ta arutles endamisi, mis võis juhtuda esimese naisega. Surm või lahutus? Ta kuulis väljas koera haukuvat ja mõtles, et tüdruk otsib lemmikloomalt lohutust. Üksildased lapsed kiinduvad sageli loomadesse. Pearce mõtiskles selle üle, kuidas Tammy võis võõrasemaga läbi saada.
„Ehk räägiksite kolmapäeva õhtust?” küsis ta. „Ärge kiirustage.”
„Kolmapäeval… kolmapäeva õhtul läks Sonia välja jalutama, see oli millalgi poole üheksa paiku. Siis nägin ma teda viimast korda.” Hugh tõmbus Pearce’i reaktsiooni oodates näost punaseks. „Ma rääkisin seda teile eile!”
„Jah rääkisite. Ent te olite endast väga väljas ja ma arvasin, et nüüd, kui teil on olnud aega selle üle mõelda…”
„Mul polnud vaja millegi üle mõelda!” katkestas Hugh teda ärritatult. Vend asetas käe ta õlale.
„Jajah,” lausus Pearce skeptiliselt. „Nii et te ei näinud teda enam sel õhtul? Aga öösel?”
„Ei.” Hugh niheles toolil. „Ta polnud kodus.”
„Kus ta võis olla?”
„Ma ei tea!”
Pearce reastas mõttes teadaolevad faktid nagu kaardimasti mängulauas. „Te ütlete, et ta oli terve öö kadunud, kuni ta neljapäeva hommikul leiti?” Ta ei suutnud imestust varjata. „Kas te ei muretsenud?”
„Muidugi muretsesin.” Hugh heitis vennale paluva pilgu.
Simon sekkus kähku. „Sonia oli väga iseseisev naisterahvas. Ta ööbis tihti sõprade juures.” Ta vaatas vennale tungivalt otsa.
„Kas ta ütles seda teile kolmapäeval? Et ööbib sõprade juures?” küsis Pearce Hugh’lt Simoni abi eirates. Ta oli märganud pilguvahetust ja teadis, mida see tähendab. Ent Hugh ei haaranud kinni päästerõngast, mida vend üritas talle visata.
„Ei, ei öelnud. Tegelikult…” Hugh ignoreeris Simoni pilku ja jätkas: „Sonial ja minul oli väike sõnavahetus. Ei midagi tähtsat. Puhkuse pärast. Ta tormas välja.”
„See väljatormamine oli siis see, mida te enne nimetasite jalutama minemiseks, eks?”
„Ta läks jalutama,” kinnitas Hugh. „Ta oli lihtsalt natuke ärritatud.”
„Mu vennanaisel oli kombeks igal õhtul jalutada,” ütles Simon. „Ta
