ldused
ESIMENE OSA
üks
Pubi nimi oli „Karjaajajate Puhkemaja”. Selle lambakarja ja vanaaegses pikksärgis meesfiguuri kujutav luitunud silt kriiksus monotoonselt edasi-tagasi. Kas olid lambad liiga suured või karjus liiga väike – olenes, kuidas vaadata. Guy Morgan heitis sellele ainult ühe pilgu, enne kui võttis seljakoti õlalt, sirutas selga ja ohkas kergendusest. Vastu murenevat kiviseina oli toetatud juba mitu jalgratast. Guy ei olnud esimene lõunapausi pidaja.
Ta polnud täna eriti pikka maad kõndinud, ent halb ilm oli ta jõuvarud ära kurnanud ja ta jalad olid tinarasked. Ninna tungiv tolm oli kuivatanud kurgu ja tekitanud meeletu janu. Süüdi oli sama tuul, mis kõrtsisilti kõigutas. Aprill oli tavaliselt aeg, mil vihamavalingud ja tuulehood vahelduvad päikesepaistega. Aga seekord oli tegemist lõunatuultega, mida kutsutakse Euroopa eri osades erinevate nimedega ja mida siinkandis süüdistatakse mitmesuguste haiguste põhjustamises – väsimusest kuni depressioonini. Cotswoldi küngastele polnud sel üldse asja. See oli kõrbelaps, kes oli üle Vahemere ja Euroopa puhudes võtnud vale suuna ja möllanud nüüd juba kakskümmend neli tundi Inglismaa kohal, kõrbete sõjamehena etteaimamatu ja armutu.
Kõrgel taevas üritasid linnud segavatest hoovustest hoolimata kurssi säilitada. Tuul oli vintsutanud Guyd varahommikust saati, niipea kui ta välja sai. See sasis ta juukseid ja paiskas ebasõbralikult kuiva soojust näkku. Ta lükkas pubiukse lahti, tundes rõõmu väljavaate üle, et on vähemalt tunnikeseks sellest piinajast prii.
Ta leidis ennast pikast madalast ruumist, mis ulatus hoone ühest otsast teise. Selle jagas kaheks krohvsõrestikuga sein, milles oli massiivsete tammepuust tugipostide vahel ava. Guy oletas, et kunagi võis seal olla uks kahe toa vahel. Teisel pool avaust paremat kätt olid ratturid platsi sisse võtnud. Nad istusid väikeste laudade ääres, jõid kahtlase välimusega jooke ja hävitasid kaloririkkaid suupisteid. Guyl polnud midagi ratturite vastu, ent eelistas neid sellistel tihtilugu koosveedetud puhkepeatustel vältida. Nad kihutasid pikaksveninud reas nagu hurdakoerad jahil, tuhisesid tast mööda, ülimalt ebamugavas poosis lenkstangi kohal kummargil. Nende jalgu ja kehasid kattis liibuv Lycrakombinesoon ja nende jalasääred olid läikivalt siledaks raseeritud. Mõnel oli peas nokkmüts, nokk tahapoole keeratud. Oma mõtetes väntasid nad Püreneedes, mitte sellel tolmusel külavaheteel. Guy tunnetas, et nemad vaatavad teda omakorda nagu rasketes saabastes tehnofoobi, 2000-ndal milleeniumiaastal samasugust arhailist jäänukit kui pikksärgis talupoeg kõrtsisildil. Guy vahetas lähima ratturiga peanoogutuse ja tüüris leti juurde. Kõrtsiomanik astus ligi ja ütles sõbralikult: „Terekest!”
„Tere,” vastas Guy. „Pint õlut ja menüü, kui tohib paluda.”
„Ikka tohib.” Kõrtsmik ulatas plastkaaned.
Guy avas kaaned ja luges. Kõrvalises kohas asuva lihtsa maakõrtsi kohta oli menüü üsna rikkalik. Isegi künnimehelõuna uhkeldas brie juustuga.
„Kas teil cheddarit ka on?” küsis Guy.
„Ikka,” ütles kõrtsmik.
„Seda pole kirjas.”
„On küll, vaadake.” Töntsakas nimetissõrm osutas lehekülje allserva, kust Guy luges: valik inglise juustusid.
„Milliseid inglise juustusid teil on?”
„Ainult cheddarit,” ütles peremees ja lisas noomivalt: „Praegu on hooaja algus.”
Guy tellis künnimehelõuna cheddari juustuga ja tellimus hüüti edasi tagaruumi. Peremees tuli leti juurde tagasi. „Matkaja?”
„Jah. Mul on paar päeva puhkust.”
„Kas päris üksi?”
„Kolleeg pidi kaasa tulema, aga oli sunnitud loobuma.”
„Ah soo.” Kõrtsmik prunditas huuli. „Kaugele kavatsete minna?”
„Bamfordi ja sealt rongiga tagasi Londonisse.”
„Ah et Londonisse? Siis peab teil õnne olema.”
Guy ei osanud arvata, mis see peaks tähendama. „Kas rongid ei käi?”
„Käivad küll, kui te juba Bamfordis olete. Aga enne sinna jõudmist võite vihma kaela saada.”
„Terve hommik on kuiv olnud,” püüdis Guy vaielda. „Ainult liiga tuuline.”
„Ilm muutub kiiresti. Walesis juba sajab ja Devonis pidi uputama hakkama. See liigub siiapoole. Telerist nägin.”
„Siis pean ma lihtsalt kiiremini astuma, eks ju?” vastas Guy, pahane pubipidaja ilmse rahulolu üle.
Uks avanes ja sisse astus veel paar jalgratturit. Kõrtsmik asus neid teenindama. Öeldes enne seda Guyle: „Teil peaks ka ratas olema.”
Tagaruumist ilmus nähtavale närimiskummi nätsutav neiu, salatitaldrik käes, ja heitis Guyle natuke kõhkleva ja hindava pilgu.
„Kas künnimees on teile?”
Guy võttis taldriku ja läks kaugemasse nurka, kuhu keegi oli jätnud lauale kõmulehe. Guy asus lõuna, õlle ja skandaalide kallale. Kui ta oli kõige kolmega lõpule jõudnud, langes ajalehele kellegi vari ja Gay tundis lähedal seisva inimese kehasoojust. Ta kõrv tabas häälekat hingamist. Ta vaatas üles.
Laua kõrval seisis ilmselt põletikuliste kurgumandlitega tüdruk, kes vahtis teda ebamugavust tekitava uudishimuliku pilguga. Ta sirutas käe taldriku järele. Tal olid näritud küüned ja parema käe keskmises sõrmes ilutses odav sõrmus. Guy muutus valvsaks. Ta tundis säärast tüüpi.
„Kas olete lõpetanud?” uuris tüdruk.
„Jah, tänan,” vastas Guy.
Tüdruk võttis taldriku, hoidis seda mõlema käega, ent ära minemise asemel jäi ta seisma, otsekui oleks talle juured alla kasvanud.
„Matkaja?”
Guy tahtis kähvata, et kas seda pole siis näha. Ta kinnitas seda nii ükskõikse häälega, kui suutis.
Tüdrukule kaudne vihje ei mõjunud. „Kas täitsa üksi?”
Guy oli juba pubiomanikule seletanud ja tal polnud tahtmist seda sellele pealetükkivale naisolevusele korrata. Ta noogutas põgusalt, andmata küsimusele korralikku vastust, mis oleks hoidnud vestlust üleval.
„Kahju,” ütles tüdruk. „Üksi pole lõbus. Pole kellegagi rääkida. Kus te kavatsete ööbida?”
„Ma ei tea veel,” vastas Guy lõksu vältides.
„Fitzroy Arms Lower Stoveys pakub öömaja,” teatas tüdruk.
„Ma loodan õhtuks Lower Stoveyst kaugemale jõuda.”
„Kahju,” ütles tüdruk. „Ma elan seal.”
Teda päästis pubiomanik, kes oli saanud tellimuse. „Lase kätel käia, Cheryl! Jäta see lobisemine!”
„Võib-olla tahab ta magustoitu tellida,” kaitses Cheryl ennast ja pöördus nurruvalt Guy poole: „Meil on õunapirukat, sidrunikreemi ja jäätist.”
Guy keeldus. „Mul on aeg edasi minna.”
„Kuidas soovite,” ütles tüdruk
