ahmis tahtmatult õhku. „Kondid? Mis kondid?”
„Mitte skeleti. Mõned üksikud luud ja nüüd tuleb oodata, mida eksperdid ütlevad.”
„Kohutav! Kas need ei ole looma omad?” Asjad lähevad aina hullemaks. Ruth kartis, et ta nägu reedab hirmu, mis on seesugust ebamäärast uudist kuuldes natuke kahtlustäratav.
„Ei ole,” vastas Markby. „Need on inimese omad. Aga nagu ma ütlesin, väga vanad ja mõned üksikud. Ma kahtlen, kas neid suudetakse tuvastada. Muidugi me üritame.” Tundus, et ta märkas lõpuks Ruthi kahvatut nägu ja avali suud. „See võib olla arheoloogiline leid,” jätkas ta. „Taolisi asju tuleb aegajalt maa seest päevavalgele.”
Ruth kogus ennast. „Jah, ilmselt see nii ongi. Väga… väga huvitav.”
„Ruth rääkis mulle metsast,” ütles Meredith. „Ja kui iidne see on.”
Ruth ei teadnud, kas see Alani-nimeline mees teda kuulis. Tema mõtted näisid rändavat kuskil mujal. Ta silmitses naisi üpris tühja pilguga, pilgutas seejärel silmi ja ütles kärsitult: „Kui sa oled siin lõpetanud, Meredith, siis võiksime minema hakata.”
„Jah, muidugi,” ütles Meredith natuke üllatunult. „Tänan ekskursiooni eest, Ruth. See oli paeluv.”
„Pole tänu väärt.” Kui nad minema hakkasid, hüüdis ta neile mingi hetkelise aje sunnil järele: „Kui ta juhtute uuesti Lower Stoveysse, et veel kord kiriklat vaadata, palun astuge läbi tassi teed jooma! Minu maja on kirikutee lõpus. Seda kutsutakse Vanaks Sepikojaks, sest kunagi oli seal sepikoda ja praegu on see minu ja mu vana sõbranna käsutuses. Tulge, palun, minul ja Hesteril käib vähe külalisi.”
Nad lubasid tulla. Ruth vaatas, kuidas nad istusid autosse ja minema sõitsid. Õudus! Kuidas see sai juhtuda pärast nii pikki aastaid? Miks ta oli neid külla kutsunud? Uurida, mida politsei teab? See mees ei räägiks midagi, tema mitte, see politseiametnik. Aga naine, Meredith, tema võib-olla räägiks. Ja Hester? Mida ütleks Hester uudist kuuldes? Nad olid palunud suu kinni hoida, aga Hesterile peab ta ometi rääkima.
Paremal, noore jugapuupõõsa juures liikus miski. Selle kitsaste tumeroheliste lehtedega oksad värisesid. Nende vahelt ilmus nähtavale töntsi nina ja väikeste torkivate silmadega kortsus nägu. Ruth kiljatas nõrgalt.
Nägu kadus. Põõsas värises taas ja peidupaigast astus välja vana Billy Twelvetrees. Ruth oli vanamehe unustanud, ent ta oleks pidanud teadma, et too luurab kuskil ringi.
„Ma kuulsin,” ütles Billy. Ta limpsis närtsinud huuli ja ta näoilme oli muutunud mõtlikuks. „Luud, jah? Inimese omad.” Ta hingas raginal sisse ja langetas pilgu rohuribale kahe haua vahel, kus seisid ta rasketes saabastes jalad. „On jälle, millest kirjutada, eks ole?”
„Kondid?” küsis Meredith, kui nad Bamfordi poole sõitsid.
„Kondid jah. Neid leidub maakohtades kõikjal. See ei pruugi olla kuriteoga seotud.”
„Mulle tundub, et sa pole selles päris veendunud.”
Alan käitub natuke liiga ükskõikselt, mõtles Meredith. Ära püüa mind haneks vedada, Alan Markby, mis siin sünnib?
„Ma pole milleski päris veendunud,” ütles Markby põiklevalt. „Kondid leidis noor arst, kes kõndis mööda vana karjateed. Kui sadama hakkas, pööras ta metsa, kukkus nõlvakust alla ja palun väga! Ta leidiski kamalutäie imelikke konte, milles tundis ära inimluud.”
Meredith jäi mõttesse. „Ruthis tekitas see suurt ärevust.”
„Kelles? Ah-jaa, proua Astonis. Sa ütlesid, et ta on Pattinsoni tütar? Võib-olla ma oleksin pidanud ütlema, et kohtusin aastaid tagasi tema isaga.”
Meredith heitis talle uuriva pilgu. „Vabanda, kui ma sinu kunagisest siin viibimisest nii suure numbri tegin.”
Markby raputas pead. „Ma oleksin pidanud sulle rääkima. Sul on vana kirikla osas õigus. Ma ei tea, miks ma sind üldse seda vaatama kutsusin. Ma teadsin, et see on suur maja, liiga suur.”
„Ma lähen uuesti kinnisvaraagentuuri,” ütles Meredith. „Neil on kindlasti teisi pakkumisi.” Ta nõjatus istmele. „Kui sa tookord siin olid, kas sa kirikut vaatasid?”
„Kas see on huvitav?”
„On küll. Selle välisseinal on Rohelise mehe kujutis. Seda me parajasti vaatasime, kui sa tagasi jõudsid. Ruthi isa oli sellest legendist väga huvitatud.”
„Seal on üks talu,” ütles Markby ootamatult. „Greenjack Farm. Kaugel metsa ääres. Ma käisin seal eelmisel korral. Rohelise mehe legend peab olema seotud talunimega.”1
Nad lõpetasid teema. Meredith mõtles, et käib ehk raamatukogus ja uurib lähemalt Rohelise mehe kohta; Markby mõtted tiirlesid ilmselgelt millegi muu kui müütide ümber.
neli
Ruth ei elanud kirikust kuigi kaugel. Ta oleks võinud käia selle maa jala, kui poleks vaja olnud autoga tolmuimejat vedada, et käärkambri vaipa puhastada. Ajast ja arust kodumasinat tagaistmele vinnates turtsus Ruth pahaselt. Kah mul vaip! Vaevalt oma nime väärt! See oli lihtsalt tükk viledaks kulunud sinise-punasekirjut villast põrandakatet. See oli olnud põrandal juba isa ajal ja ilmselt veel enne tedagi. Ja nüüd paistis, et selle väljavahetamine ei saa iialgi teoks. Võib-olla peaks selle hoopis kokku rullima ja ära põletama.
Aga seda ei tohi teha. Käärkambri vaip oli Ruthi jaoks Lower Stovey ja selle konservatiivsuse sümbol. Mõnedele meeldis vanast kinni hoida. Ruth ei kuulunud nende kilda. Tema nägi selles vaimuvalguse ja lootuste tõrjumist. Kaugel sellest et säilida, uhuti nende maailm tükkhaaval laiali, jäi vaid mõttetu oleskelu. Võibolla on neist saanud Brigadooni-taoline kogukond, kes ärkab ellu üks kord saja aasta jooksul. Mõnikord, kui Ruth oli filosoofilises meeleolus, mõtiskles ta, kas nad üldse eksisteerivad, või kujutavad seda ainult ette nagu Hiinamaa tark ja liblikas, kellest isa oli talle rääkinud, kui ta laps oli. Kas ma olen inimene, kes kujutab ette, et on liblikas? Või liblikas, kes kujutab ette, et on inimene? Ruth teadis, et ta on reaalne inimene, et Lower Stovey on reaalne küla. See on olemas, sest on olemas mets. Sellise piina põhjus peab reaalne olema, ei saa olla midagi vähemat kui reaalsus.
Ruth läbis lühikese vahemaa väljapeetud kiirusega ja pööras vana sepikoja sissesõiduteele. Ta peatus, väljus ja taris tolmuimeja välja ning pani selle teerajale püstasendisse seisma nagu üksildase vahisõduri, et auto garaaži viia. Tal oli kavatsus tolmuimeja kohe tuppa toimetada, aga pärast seda, kui ta oli garaažiukse sulgenud ja tolmuimeja tagaukse juurde lohistanud, jättis ta selle millegipärast sinnapaika, läks väikese aia tagumisse serva ja jäi üle heki taamal paistvat Storey metsa silmitsema. Ta tegi seda sageli. Metsal oli tema üle mingi lummav mõju. See kiskus ligi. Selliste vihmaste ilmadega tundus see olevat veelgi lähemal. Selle tume massiiv asus nagu süvendis. See on nagu reoveekaev, mõtles Ruth, kuhu on kogunenud kõik halb, roiskunud ja häbiväärne.
Ruthi jalgealune oli märg ja rohi surus oma vesised sõrmed vastu ta pahkluid. Pärast lämmatavat kuumust oli vihm muutnud kõik värskeks ja jahedaks. Ka lõhn oli teine. Niiske mulla lõhn. Kopitanud lehtede lõhn. Kirikaia lõhn. Haualõhn.
„Ruth? Mida sa seal teed?”
Ruth võpatas ja pööras süüdlaslikult ringi. Tundus, et täna on päev, kus kõik kargavad kuskilt rohelusest
green – ingl k „roheline”
