juba sellepärast tuli eelistada teda. Ja asjaolu, et ta oli vanem, rääkis veelgi enam tema kasuks. Mary oli juba algusest peale aimanud, et vanem vend peab hakkama talle rohkem meeldima. Ta tundis ennast.
Tom Bertram pidi aga igal juhul meeldima. Ta oli noor mees, kes meeldis kõigile; tema armastusväärsus oli just niisugust laadi, mida peetakse sagedamini armastusväärsuseks kui kõrgemat sorti andeks, sest ta käitus vabalt, oli alati heas tujus, tal oli suur tutvusringkond ja tal oli alati palju jutustada. Ning tema lootus Mansfield Parki omanikuks saada ja ka baroneti tiitel omandada ei teinud teda sugugi ebasümpaatsemaks. Miss Crawfordil oli peagi tunne, et noormees võiks talle just see õige olla. Ta vaatas kiiduväärse tähelepanuga enda ümber ringi ja tegi kindlaks, et peaaegu kõik rääkis noormehe kasuks: park, tõeline park, mille ümbermõõt oli viis miili, ruumikas moodne härrastemaja, mis tänu oma maalilisele asukohale oleks seisnud aukohal igas Inglise kuningriigi härrastemajade piltide kollektsioonis – maja vajas ainult uut mööblit –, meeldivad õed, rahulik ema ja mees ise väga kena, pealegi oli ta andnud isale tõotuse hoiduda kõrgetest panustest õnnemängudes; kunagi hakatakse ka teda Sir Thomaseks hüüdma. See sobiks väga hästi. Mary uskus, et ta võiks noormehe vastu võtta. Ja vastavalt sellele hakkas ta ka natuke huvi tundma hobuse vastu, kellele Tom võiduajamistel panuseid tegi.
Võiduajamiste pärast pidigi Tom varsti pärast nende tutvumist ära minema; nagu selgus, ei oodanud tema pere tema varasemaid äraolekuid silmas pidades teda tagasi enne mitme nädala möödumist, ja see pani tema kiindumuse juba varakult proovile. Tom püüdis omalt poolt Maryt mõjutada, et ta samuti võiduajamistest osa võtaks, ja tegi teda keelitades suuri plaane vastuvõtu korraldamiseks, aga see jäi ainult jutuks.
Ja Fanny, mida tegi ja mõtles tema kogu selle aja jooksul? Kindlasti oli vähe kaheksateistkümneaastaseid tüdrukuid, kelle arvamust vähem küsiti kui Fanny oma. Oma vaiksel viisil ja vähese tähelepanuta teiste poolt imetles ka tema miss Crawfordi ilu. Aga kuna ta pidas Mr Crawfordi ikka veel inetuks, kuigi täditütred olid talle korduvalt vastupidist tõestanud, ei rääkinud ta temast kunagi. Miss Crawford omalt poolt suunas oma tähelepanu ka Fannyle. „Ma hakkan teist kõigist juba aru saama, välja arvatud miss Price,” ütles miss Crawford, kui ta koos Bertrami noorhärradega aias jalutas. „Palun ütelge, kas ta on juba seltskonda viidud? Ma olen segaduses. Ta võttis osa lõunasöögist pastoraadis koos teie pere liikmetega, mis näitab, et ta käib seltskonnas. Aga ta räägib nii vähe, et ma ei usu hästi, et see nii on.”
Edmund, kellele see küsimus oli eelkõige suunatud, vastas: „Ma usun, et tean, mida te silmas peate, aga ma ei võta sellele küsimusele vastamist enda peale. Minu täditütar on täiskasvanuks saanud. Oma ealt ja mõistuselt on ta naine, aga kas ta on seltskonda viidud või mitte, see käib mul üle mõistuse.”
„Aga üldiselt võttes pole midagi kergemat kindlaks teha. Vahe on nii suur. Erinevus maneerides ja välimuses on nii suur. Tänaseni pole ma osanud arvatagi, et selles küsimuses on võimalik eksida. Tüdruk, kes seltskonnas ei käi, riietub alati ühtemoodi – lihtne, kaunistusteta kübar mõjub väga tagasihoilikult ega ütle kunagi midagi. Te võite naerda, aga ma kinnitan teile, et nii see on, ja vaatamata sellele, et mõnikord minnakse sellega liiga kaugele, on kõik korras. Noored tüdrukud peavad olema vaiksed ja tagasihoidlikud. Igatahes võiks vastu vaielda, et nende käitumine muutub sageli liiga ruttu pärast seda, kui nad seltskonda viiakse. Mõnikord siirduvad nad väga lühikese ajaga tagasihoidlikkusest sootuks vastupidisesse olekusse – enesekindlusse. See on kahtlemata viga kehtivas süsteemis. Ei mõju kuigi hästi, kui näed ühte kaheksateistkümne- või üheksateistkümneaastast tüdrukut, kes igas asjas kaasa räägib ja on kõigest informeeritud, ning seda siis, kui tütarlast nähti võib-olla alles aasta tagasi, mil ta polnud peaaegu üldse võimeline suudki lahti tegema. Küllap teie, mister Bertram, olete vahetevahel niisuguseid muudatusi näinud.”
„Või veel! Aga see pole aus! Ma tean, kuhu te sihite. Te narrite mind ja miss Andersoni.”
„Oh ei! Miss Andersoni? Ma ei tea, keda või mida te mõtlete. Ma koban pimeduses. Aga ma narriksin teid suurima mõnuga, kui te ütlete, milles on küsimus.”
„Oh, te mängite oma osa väga hästi, aga nii kergesti ma ennast mõjustada ei lase. Ühte äkiliselt muutunud noort daami kirjeldades pidasite te silmas miss Andersoni. Te kirjeldasite teda väga täpselt. Just nii see oli. Andersonid Baker Streetilt – me ju rääkisime nendest ühel päeval. Edmund, sa ju kuulsid mind sageli Charles Andersonist rääkimas. Olukord oli tõepoolest nii, nagu miss Crawford seda kirjeldab. Kui Anderson mind kahe aasta eest oma perekonnale tutvustas, polnud tema õde veel seltskonda viidud, ja ma ei suutnud kuidagi teda nii kaugele viia, et ta oleks minuga rääkinud. Ühel hommikul istusin seal terve tunni ja ootasin Andersoni, seltsiks tema ja üks või kaks väikest tüdrukut samas ruumis – kasvataja oli kas haige või ära läinud, laste emal oli vaja mingeid ärikirju kirjutada ning ta vaatas ainult vahetevahel hetkeks uksest sisse. Hästi, mul ei olnud lihtsalt võimalik noorelt daamilt paari sõna või pilku välja meelitada, ei mingit viisakat vastust, ta surus huuled kõvasti kokku ja pööras pea kivise ilmega ära. Nägin teda uuesti aasta pärast. Ta oli seltskonda viidud. Kohtasin teda missis Holfordi juures ning ma ei tundnud teda ära. Tema aga tuli ise minu juurde, tervitas mind nagu tuttavat ja vaatas mulle nii teraselt otsa, et ajas mu segadusse, lobises ja naeris, kuni ma ei teadnud enam, kuhu vaadata. Mul oli tunne, et kõik selles ruumis viibijad naeravad minu üle, ja miss Crawford, nagu selgub, on seda lugu kuulnud.”
„Ei, aga see on väga ilus lugu, milles on rohkem tõtt kui see miss Andersonile au teeb. See on vägagi levinud viga. Emad ei ole leidnud õiget moodust, kuidas oma tütreid juhtida. Ma ei tea, milles see viga peitub. Ma ei võta endale julgust inimesi õpetama hakata, aga ma näen, et nad talitavad sageli valesti.”
„Kes annab maailmale eeskuju, kuidas tõeline daam peab käituma,” märkis Tom Bertram galantselt, „aitab selle vea parandamisele väga palju kaasa.”
„Viga on küllalt ilmne,” märkis vähem galantne Edmund. „Need tüdrukud on lihtsalt halvasti kasvatatud. Nendele pole kohe algusest peale õigeid põhimõtteid õpetatud. Seepärast on nende ainsaks tõukejõuks edevus. Nende käitumine enne seltskonda minekut reedab niisama vähe ehtsat tagasihoidlikkust kui pärast seda.”
„Ma ei tea,” vastas miss Crawford kõheldes. „Aga ikkagi, ma ei saa teiega nõustuda selles suhtes, mis tagasihoidlikkusse puutub. Palju halvem on, kui tüdrukud, kes ei ole veel seltskonda vastu võetud, manavad näole samasuguse näoilme ja võtavad endale samasugused vabadused, otsekui oleks nendel selleks juba õigus. Seda ma olen ka juba näinud, ja see on lihtsalt vastik.”
„Jah, see on tõesti ebameeldiv,” lausus Tom Bertram. „See viib eksiteele, sa ei tea enam, mida teha. Lihtne kübar ja teeseldult tagasihoidlik ilme, mida te nii hästi kirjeldasite (tabavamalt on seda raske teha), ütlevad noorele mehele, mida temalt oodatakse. Aga nende puudumise tõttu sattusin ma möödunud aastal piinlikku olukorda. Septembris, kohe pärast Lääne-Indiast tagasitulekut, sõitsin oma sõbra Sneydiga nädalaks Ramsgate’i – ma olen sulle oma sõbrast Sneydist rääkinud, Edmund. Tema isa ja ema ja õed, keda ma kõiki veel ei tundnud, olid seal. Kui Albion Place’i jõudsime, olid nad välja läinud. Läksime neile järele ja leidsime nad sadamasillalt, missis Sneydi koos mõlema tütre ja mitme tuttavaga. Tervitasin neid kõikidele viisakusreeglitele vastavalt ja kuna missis Sneyd oli härradest ümber piiratud, liitusin ühe tema tütrega, püsisin terve kodutee tema kõrval ja püüdsin kõigest väest ennast meeldivaks teha. Noor daam käitus sundimatult ja paistis, et ta on niisama valmis lobisema kui mind kuulama. Mul polnud aimugi, et võin midagi valesti teha. Mõlemad tüdrukud nägid nii ühtemoodi välja, ilusad kleidid seljas, looriga kübarad peas ja päevavarjud pea kohal, nii nagu kõigil tüdrukutel. Aga pärast avastasin, et olin suunanud kogu tähelepanu nooremale tütrele, kes polnud veel seltskonda viidud, ning sellega olin väga solvanud vanemat tütart. Miss Augustat ei oleks tohtinud veel lähema kuue kuu jooksul üldse tähele panna, ja ma usun, et vanem
