enam välja ei kannatanud, et talle halastataks ja armulikult kuul pähe lastaks: ta soovile tuldi lahkelt vastu; tal seoti silmad, ta käsutati põlvili. Samal silmapilgul möödus sealt bulgaaride kuningas6, kes päris, mis kurja surmamõistetu on teinud; ja et kuningas oli väga tark, siis mõistis ta selle järgi, mis ta Candide’ist kuulis, et tegemist on noore metafüüsikuga, kes ei taipa ilmaelust mõhkugi, ning andis talle armulikult andeks, millist teguviisi saavad kiitma kõigi aegade kõik ajalehed igavesti. Üks tubli haavatohter arstis Candide’i Dioskoridese7 soovitatud pehmendavate võiete abil kolme nädalaga terveks. Tal oli juba pisut nahka ja ta võis kõndida, kui bulgaaride kuningas andis lahingu abaaride8 kuningale.
III PEATÜKK
Polnud midagi ilusamat, uljamat, hiilgavamat ja korrapärasemat kui mõlemad vaenuväed. Trompetid, vilespillid, oboed, trummid, suurtükid andsid kokku harmoonia, millist pole põrguski eales kuuldud. Suurtükid nottisid esmalt maha ligi kuus tuhat meest kummaltki poolelt; pärast seda koristas musketituli ära umbes üheksa kuni kümme tuhat närukaela, kes selle parima maailma pinda rüvetasid. Ka tääk oli mitme tuhande mehe surma küllaldaseks aluseks. Langenute hulk võis ulatuda oma kolmekümne tuhande hingeni. Candide, kes värises nagu filosoof, puges nende kangelaslike tapatalgute ajal peitu, nii hästi kui sai.
Lõpuks, kui mõlemad kuningad lasksid kumbki oma leeris “Te Deum’i” 9 laulda, otsustas ta tagajärgede ja põhjuste üle mujale juurdlema minna. Ta läks üle surnute ja surijate virnade ning jõudis esmalt lähimasse külla, mis oli maatasa tehtud: see oli abaari küla ja bulgaarid olid selle üldkehtivat seadust mööda põlema pistnud. Siin surid kuulidest puretud vanameeste silme all nende läbilõigatud kõridega naised, lapsed veriste rindade otsas; seal vaakusid hinge lõhkiste kõhtudega tüdrukud, olles enne seda mõne kangelase loomulikke tunge rahuldanud; teised, poolpõlenud, kisendasid, et lastagu neil ometi kord surra. Ajusid vedeles maas segamini maharaiutud käte ja jalgadega.
Candide põgenes nii kiiresti kui sai teise külla: see kuulus bulgaaridele ja abaari kangelased olid seal toiminud täpselt samuti. Aina üle tuksuvate liikmete või läbi varemete sammudes jõudis ta lõpuks väljapoole sõjatandrit; ta paunas leidus natuke toidumoona ja preili Cunégonde ei läinud tal silmapilgukski meelest. Toidumoon lõppes otsa, kui ta Hollandisse jõudis; aga ta oli kuulnud, et sel maal on kõik rikkad ja pealegi ristiinimesed, ning tal polnud kahtlust, et teda koheldakse siin niisama hästi kui parunihärra lossis, enne kui ta sealt preili Cunégonde’i ilusate silmade pärast minema kihutati.
Ta palus almust mitmelt väärika olemisega isikult, kes kõik vastasid, et kui ta kerjuseametit edasi peab, pistetakse ta parandusmajja, kus talle õpetatakse, kuidas tuleb elada.
Siis pöördus ta mehe poole, kes oli nüüdsama suure rahvahulga ees terve tunni heategevusest kõnelnud. Kõnemees põrnitses teda altkulmu ja küsis:
“Mis teil siia asja oli? Kas olete siin heal põhjusel?”
“Ei ole olemas tagajärge ilma põhjuseta,” vastas Candide tagasihoidlikult, “kõik asjad on omavahel paratamatult seotud ja korraldatud nii hästi kui üldse võimalik. Pidi juhtuma, et mind preili Cunégonde’i juurest minema kihutati ja läbi kadalipu aeti, ning on tarvis, et ma teistelt leiba palun, kuni ma seda ise teenida suudan; kõik see ei saa olla teisiti.”
“Sõber,” ütles talle kõnemees, “kas te usute, et paavst on Antikristus?”
“Ma pole veel kuulnud nii öeldavat,” kostis Candide, “aga olgu ta seda või mitte, mul pole suutäitki leiba.”
“Sa polegi väärt seda sööma,” ütles võõras, “kasi, närukael, kasi nurjatu, ja ära eluilmas mu lähedale tule!
Kõnemehe naine, pistnud pea aknast välja ja silmanud meest, kes kahtles, et paavst on Antikristus, kallas talle kaela terve… Taevake, millise äärmuseni võib küündida daamide usuagarus!
Keegi mees, kes polnud ristitud, keegi hea anabaptist 10 nimega Jacques nägi pealt, kui julmalt ja alandavalt koheldi üht tema venda, kahejalgset sulgedeta olevust, 11 kellel on hing; ta viis Candide'i enda poole, kasis ta puhtaks, andis talle leiba ja õlut, kinkis kaks floriini ja koguni tahtis teda õpetada oma manufaktuurides Hollandis valmistatavaid pärsia kangaid kuduma. Candide kummardas tema ees peaaegu maani ja hüüdis:
“Isand Pangloss rääkis sulatõtt, et selles maailmas on kõik kõige paremas korras, sest teie äärmine heldus liigutab mind lõpmata enam kui tolle musta mantliga härra ja tema proua abikaasa kalkus.”
Järgmisel päeval ringi jalutades kohtas ta ägedast köhast vaevatud santi, kelle ihu oli üleni kaetud paisetega, silmad tuhmid, ninaots kõdunenud, suu kiivas, hambad mustad, kes kõneles kurgupõhjast ja iga pingutuse juures sülgas välja ühe hamba.
IV PEATÜKK
Kaastundest, mis oli jälestusest suurem, andis Candide koledale sandile kaks floriini, mis ta tublilt anabaptistilt Jacques’ilt oli saanud. Kummitus vaatas talle teraselt otsa, puhkes nutma ja langes talle kaela. Kohkunud Candide taganes.
“Oh häda!” ütles see õnnetu teisele õnnetule. “Kas te ei tunne enam oma kallist Panglossi?”
“Mis ma kuulen? Teie, minu kallis õpetaja, ja niisuguses koledas seisukorras! Mis õnnetus teid küll on tabanud? Miks te ei ole enam kaunimaist kaunimas lossis? Mis on saanud preili Cunégonde’ist, pärlist tütarlaste seas, looduse meistriteosest?”
“Ma ei suuda enam,” ütles Pangloss.
Sedamaid viis Candide ta anabaptisti lauta, kus andis talle natuke leiba; ja kui Pangloss oli toibunud, päris temalt:
“Noh, ja Cunégonde?”
“Ta on surnud,” jätkas Pangloss.
Seda kuuldes Candide minestas, sõber tõi ta meelemärkusele natukese halva äädikaga, mida juhtumisi laudas leidus. Candide avas silmad.
“Cunégonde on surnud! Kus oled sa, oh parimaist parim maailm? Aga mis haigusesse ta suri? Kas ta ei surnud mitte sellest, et nägi mind vägevate jalahoopidega oma auliku isa lossist minema kihutatavat?”
“Ei,” ütles Pangloss, “bulgaari sõdurid lõikasid tal kõhu lõhki, pärast seda kui olid teda vägistanud, nagu üldse on võimalik vägistada; parunihärrale, kes teda kaitsta tahtis, kihutati kuul pähe; paruniproua raiuti tükkideks; mu vaest kasvandikku koheldi täpselt samuti nagu ta õde; ja mis lossi puutub, siis sellest ei jäänud kivi kivi peale, ei ainustki küüni, ainustki lammast, ainustki parti, ainustki puud; aga meie eest maksti kuhjaga kätte, sest abaarid tegid sedasama naabruses asuvas lossis, mis kuulus ühele bulgaari parunile.”
Selle jutu peale Candide minestas uuesti, aga kui ta oli toibunud ja ütelnud kõik, mis ta ütlema pidi, päris ta põhjuse ja tagajärje ja küllaldase aluse järele, mis Panglossi nii haletsusväärsesse seisukorda oli viinud.
“Paraku oli see armastus,” ütles too, “inimsugu lohutav armastus, ilmamaa alalhoidja, kõigi tundeliste olevuste hing, õrn armastus.”
“Paraku!” lausus Candide. “Eks olen
Preisi kuningas Friedrich II (1740 – 1786)
Dioskorides – vanakreeka arst ja rohuteadlane (1. saj.)
abaaride all mõtleb Voltaire prantslasi
Te Deum laudamus – vaimulik hümn “Sind, Jumal, kiidame” (lad. k.)
Anabaptistid – taas ristijad, usulahk Saksamaal; eitasid lapseristimist
Platoni antud inimese definitsioon
