mu kallis Candide, te ju tundsite Paquette’i, meie kõrgeaulise paruniproua ilusat ümmardajat! Ma maitsesin tema kaisus paradiisirõõme; neist ongi tulnud need põrgupiinad, mille käes te näete mind vaevlevat; ta oli tõbine, ja kes teab, ehk on ta selle kätte juba surnud. Paquette oli selle kingituse saanud ühelt üliõpetatud frantsiskaani mungalt, kes oli jälginud seda haigust algallikani: sest ta oli selle pärinud ühelt vanalt krahvinnalt, kes oli selle saanud ühelt ratsaväekaptenilt, kes võlgnes selle ühele markiisile, kes sai selle ühelt paažilt, kellele see oli külge hakanud jesuiidilt, kes oli selle noviitsina pärinud otsejoones ühelt Christoph Kolumbuse kaaslaselt. Mina ei anna seda enam kellelegi, sest minu viimne tunnike on lähedal.”
“Oo Pangloss!” hüüdis Candide. “On see vast imelik sugupuu! Selle tõve esiisa oli vist küll kurat ise?”
“Sugugi mitte,” vastas suurmees, “see on meie parimas maailmas väga vajalik asi, hädatarvilik osaaine: sest kui Kolumbus poleks toonud ühelt Ameerika saarelt seda haigust, mis mürgitab sigitamise allikat, mis sagedasti takistab sigitamist ja mis käib ilmselt looduse suure sihi vastu, poleks meil ei šokolaadi ega košenilli; pandagu tähele, et tänini on see tõbi eriliselt omane meie ilmajaole, nagu usutülidki. Türklastele, hindudele, pärslastele, hiinlastele, siiamlastele, jaapanlastele on ta veel tundmatu; aga on küllaldaselt alust, et mõnesaja aasta pärast saavad nemadki seda tundma. Seni on ta imeväärselt edenenud meie seas, eriti aga neis tublides ja hästidrillitud palgasõduritest koosnevates suurtes sõjavägedes, mis otsustavad riikide saatust; võib kinnitada, et kui kolmkümmend tuhat meest võitlevad lahingurivis niisama suure väehulga vastu, on mõlemal pool umbes kakskümmend tuhat kuritõbist.”
“See on tõepoolest imetlusväärne,” kostis Candide, “aga teid tuleb lasta terveks ravida.”
“Mil kombel?” sõnas Pangloss. “Mul pole krossigi hinge taga, kulla sõber, ja tervel maamunal ei leidu kohta, kus oldaks nõus aadrit laskma või klistiiri tegema maksuta, või ilma et keegi teine sinu eest maksaks.”
Kuulnud neid sõnu, jõudis Candide otsusele; ta läks heitis end heldemeelse anabaptisti Jacques’i jalge ette ning maalis talle nii liigutava pildi oma sõbra õnnetust seisukorrast, et mehike ei kõhelnud hetkegi; ta korjas doktor Panglossi üles ja laskis ta omal kulul terveks ravida. Arstimise käigus kaotas Pangloss ainult ühe silma ja ühe kõrva. Ta oskas hästi kirjutada ja tundis suurepäraselt rehkendust. Anabaptist Jacques tegi temast oma raamatupidaja. Kahe kuu pärast oli ta sunnitud äriasjus Lissaboni sõitma ning ta võttis mõlemad filosoofid oma laeval kaasa. Pangloss selgitas talle, kuidas kõik on nii hea, et parem ei saagi olla. Jacques polnud sellega päri.
“Näib küll,” ütles ta, “et inimesed on loodust mõnes tükis rikkunud; nad pole ometi huntideks sündinud, aga nad on huntideks muutunud. Jumal pole neile andnud ei kahekümneneljatolliseid suurtükke ega tääke, aga nad on valmistanud endile täägid ja suurtükid, et üksteist maha nottida. Sellesse ritta ma võiksin paigutada ka pankrotid ja kohtuameti, kes pankrotitegijate varandused endale haarab ja võlausaldajad ilma jätab.” 12
“See kõik on möödapääsmatu,” kostis ühesilmaline doktor, “üksikud hädad annavad kokku üldise heaolu, nii et mida rohkem on üksikuid hädasid, seda parem on kõik.”
Sellal kui ta targutas, muutus ilm pimedaks, kõigi nelja ilmakaare tuuled lõid lõõtsuma, ja kui Lissaboni sadam paistma hakkas, sööstis laeva kallale kohutav torm.
V PEATÜKK
Pooled reisijaist, oimetud ja hinge vaakumas selle mõistmatu ängistuse pärast, mida laeva kõikumine sünnitab närvides ja igas suunas loksuvates kehamahlades, olid liiga nõrgad, et hädaohu ees rahutust tunda. Ülejäänud kisendasid ja lugesid palveid: purjed olid lõhki kärisenud, mastid murdunud, laev lekkis. Kes jaksas, see töötas, ükski ei kuulanud teist, keegi ei käsutanud. Anabaptist aitas natuke manööverdamise juures; ta oli ülatekil; üks hullunud madrus virutas ta rusikahoobiga tekile pikali, kuid antud hoobist sai lööja ise nii tugeva tõuke, et lendas uperkuuti üle parda. Ta jäi rippuma ühe murdunud mastijupi külge. Hea Jacques tõttas talle appi, aitas tal üles ronida, kuid selle pingutuse tagajärjel kukkus madruse silme all merre, kes laskis tal hukkuda, suvatsemata enam tema poole vaadatagi. Candide astus lähemale, ta nägi oma heategijat viivuks veepinnale kerkivat ja siis igaveseks lainetesse kaduvat. Ta tahtis Jacques’ile merre järele karata, kuid filosoof Pangloss takistas teda, tõestades talle, et Lissaboni laht on loodud nimme selleks, et too anabaptist seal upuks. Kuni ta seda a priori13 tõestas, lagunes laev ja kõik said hukka peale Panglossi, Candide’i ja selle jõhkardist madruse, kes oli uputanud voorusliku anabaptisti; see kelm ujus õnnelikult kaldale, kuhu lained kandsid ka ühe plangu külge klammerdunud Panglossi ja Candide’i.
Pisut toibunud, hakkasid nad minema Lissaboni poole; neil oli natuke raha, millega nad lootsid nälga kustutada, olles tormi küüsist pääsenud.
Vaevalt olid nad oma surnud heategijat taga nuttes linna jõudnud, kui nad tunnevad maad jalge all värisevat;14 sadamas keeb meri kobrutades üles ja purustab ankrus seisvad laevad. Leegi- ja tuhakeerised täidavad tänavaid ja väljakuid; majad varisevad kokku, katused paisatakse alla vundamentidele ja vundamendidki pillutakse laiali; kolmkümmend tuhat igas vanuses mõlemast soost elanikku sureb lömastatult rusude all. Madrus vilistab, vannub ja ütleb:
“Siit võib saada noosi.”
“Mis võib olla selle nähtuse küllaldane alus?” küsib Pangloss.
“Nüüd on küll viimnepäev käes!” hüüab Candide.
Madrus tormab sedamaid varemete vahele, trotsib surma, otsides raha, ta leiabki seda, topib taskuisse, joob enda purju, ja olles oma peatäie välja maganud, ostab armastust esimeselt purunenud majade rusudel kohatud heatahtlikult tüdrukult, kesk surijaid ja surnuid. Pangloss sikutab teda sealjuures varrukast:
“Kulla sõber,” ütleb ta, “see pole hea, te eksite mõistuse üldiste tõdede vastu, praegu pole selleks õige silmapilk.”
“Kurat ja põrgu!” vastab too. “Ma olen madrus ja sündinud Batavias; 15 olen oma neljal Jaapani-reisil neli korda ristikuju peal tallanud; 16 nüüd leidsid küll paraja, kellele rääkida mõistuse üldistest tõdedest!”
Candide oli paarist kivikillust haavata saanud; ta lamas tänaval, pooleldi rusude all. Ta ütles Panglossile: “Oh häda! Muretse mulle natuke veini ja õli; ma olen suremas.”
“See maavärisemine pole mingi uudis,” vastas Pangloss, “Lima linna Ameerikas tabasid läinud aastal samasugused vapustused; samad põhjused, samad tagajärjed. Limast Lissaboni jookseb kindlasti maa-alune väävlisoon.”
“Täiesti võimalik,” ütles Candide, “kuid, jumala pärast, veidi õli ja veini.”
“Kuidas – võimalik?” vaidles filosoof vastu, “ma väidan, et see on tõestatud.”
Candide kaotas meelemärkuse ja Pangloss tõi talle lähedasest kaevust natuke vett.
Järgmisel päeval leidsid nad varemetes hulkudes veidi toidupoolist ja kosutasid jõudu. Siis töötasid nad nagu teisedki, et ellujäänute olukorda kergendada.Mõned nendelt abi saanud linnakodanikud andsid neile nii hea lõunasöögi kui säärases õnnetuses võimalik; tõsi küll, söömaaeg oli kurb,
Voltaire vihjab Samuel Bernard’i pankrotistumisele 1757. aastal, mille tagajärjel Voltaire kaotas 8000 livri rendist
enne, ette (lad. k.)
1755. aasta 1. novembri maavärina tagajärjel hävis Lissabon peaaegu täielikult
Batavia – Hollandi koloonia pealinn Jaava saarel, tänapäeval Jakarta
18. saj. lubati kaupmehi Jaapanisse rasketel tingimustel; üheks tingimuseks oli avalik lahtiütlemine ristiusust
