Teie ema, sinu ema, poiss,” – isa vaatas poisile etteheitvalt otsa – „sinu ema, poiss, nägi neid taldrikuid esimest korda pärast Mammi surma.”
Tattnokk mängis kildudega, isa vaatas teda heldinult, ta nimetas seda ilma ütlemata selle-tegemiseks-mida-peab.Tattnokk mängis kildudega. „Ära nuta, isa,” ütles tattnokk.
„Pai laps,” ütles isa. „Koristage nüüd üksi edasi, ma pean rahunema.” Ta ohkas ja kui ta püsti tõusis, nägi ta aknast, et selle auto kõrvale oli veel teine auto sõitnud, ja nad seisid mõlemad keelumärgi all. „Need mehed kahetsevad veel,” ütles isa ja tõmbas kardina ette, et seda mitte näha. Tattnokk mängis nüüd, et tal on peod kilde täis, ta pani nad lihtsalt lauale, ja krabas oma matemaatika pihku, süvenes muidugi imekiiresti.
„Tule tagasi,” ütles poiss.
Tattnokk jagas seda väga hästi, mis nüüd tegema peab. Ta kiskus vaevaga pilgu raamatust ja vahtis pärani silmadega isa poole. Isal oli selline Pavlovi reaktsioon, ta ei viitsinud poisi poolegi vaadata: „Ära sega Atsi. Ats õpib. Ta pole selline nagu sina.”
„Ma annan talle niikuinii peksa,” ütles poiss.
„Ära mulise,” ütles tattnokk. Ta tõusis kohe püsti ja jooksis tagatuppa. Poiss jooksis järele. Tattnokk tõmbas ukse kinni ja jooksis läbi magamistoa köögi poole. Kui poiss köögi ukseni jõudis, aitas tattnokk juba emal nõusid pesta. Ema vaatas seda rõõmsalt pealt, ja kui ta poissi nägi, siis ta ütles seda nii, et isa kuuleks: „Te olete mõlemad head lapsed.”
Isa jõudis nüüd kööki. „Sinu vanaema siin ei ole,” ütles ema.
„Lõppude lõpuks on see minu korter,’“ ütles isa. Võib-olla ta kiristas seal köögiukse taga hambaid. Poisil läks tuju paremaks.
Ta ei hakanud ütlemagi, et ta välja läheb. Esikus vaatas poiss veel korraks telefoni, aga ei proovinud. Ta otsis taskust – järel oli kopikaid, rohkem kollaseid, need kõlisesid küll hästi, ja mõni hele ka. See oli tal oma taskus. Siis müksas ta nii igaks juhuks isa jopet, see kõlises. Poiss võttis ka isa taskust välja ja vaatas üle. Isa tasku oli veel natuke viletsam, kui poisi enda oma. Tal polnud rublatki. Poiss pani isa kopikad tagasi, ja isegi tundis natuke kaasa, sest üks naga võib ju olla vaene ja puha, aga üks mees ei tohiks vist.
Nüüd imekähku, nii kiiresti kui sai, välja. Ta lõi ukse tagaselja kinni ja jooksis koridorist kohe maja nurga taha. Sadas. Kell võis olla umbes viis, aga juba oli hämar. Kuigi nüüd pidi valgemaks minema. Ümberringi olid kõik aknad valged ja küünlad paistsid neist läbi. Poiss oli mütsi koju unustanud, lumi oli tihe ja märg ja sadas kraevahele. Poiss pani käed taskusse, sest see kinnas oli kadunud, juba oktoobris oli see kuhugi jäänud, aga selliseid asju ei saa emale öelda. Ema küsis küll alati, et miks parem käsi sinine on, kui ta väljast tuleb. Parem käsi on sinine siis, kui on kange tahtmine suitsu teha, ja väljas on kakskümmend kraadi külma, ja kinnas on ära kadunud. Suitsud olid soki sees. Poiss pani tobi ette ja läks kesklinna poole. Linnas läks kähku pimedaks.
Selle aasta kuusk oli kõrge. Ta oli lund täis sadanud ja säras üle Raekoja platsi. Seal päris üleval oli viisnurk, nii meeletult suur ja punane, et see üle linna pidi paistma, elekter sees. Kuuse all seisis Seku, suits suus, ja mingisugune käe otsas. See plika oli vast Sekust vanem. Seku ei võtnud nooremaid. Seku puhus suitsu välja, tatistas ja suudles, ta hoidis plikat selja tagant kinni ja surus kõvasti enda vastu. Nüüd oli neid kaks tükki, aga ühe peaga. Plika oleks end Seku külge liiminudki, aga Seku tõmbas ta eemale, kohendas karvamütsi, tõmbas kindaga huuled kuivaks ja sülitas. Ta tegi viimase kohvi ja viskas koni kuuse alla.
„Nägid?” küsis Seku.
„Nägin,” ütles poiss.
„Kobe mutt, jah?”
„Ta on sust vanem vist.”
Seku tahtis rääkida. Ta sosistas tüdrukule kõrva. Poiss vaatas kõrvalt, kuidas see oli. Tüdruk oli tumeda peaga ja väga vana, nii üheksateist, aga ta kuulas Sekut nagu tsaari, kuulas jutu ära, ja siis läks kaugemale.
„Ma ütlesin talle, et meil on jutt rääkida. Ta on üheksateist.”
„Kolm aastat.”
„Kolm aastat on paras. Üheksateist on paras või isegi vähe. Mulle meeldivad kahekümneviiesed. See on isegi noor. Aga rinnad on täpselt käe järgi,’“ ütles Seku.
„Ahah,” ütles poiss.
„Mida sa noogutad, ise pole näindki.”
„Mul olid ka ühel käe järgi,” ütles poiss. Ta vaatas nüüd viisnurka, seal üleval, sest kui otsa vaadata, saadakse aru, kas valetad või mitte. Siis vaatas ta Seku kätt, koos nahkkindaga olid need ilmatu suured.
„Kuidas on, kui on käe järgi, Seku?”
„Käe järgi on siis, kui on käe järgi. Ega seda seletada ei saa, sa pead ise järele proovima. Kui ma seda enam ei taha, ma annan ta sulle.” See lõdises kahekümne meetri kaugusel. Ta nägi, et Seku tast rääkis ja jättis lõdisemise pooleli ja naeratas.
„Ma ei taha,” ütles poiss.
„Ise tead.”
„Ema käskis kell kuus kodus olla, muidu süüa ei anna.”
Poiss pani suitsu ette ja puhus välja. Seku oli igas asjas natuke parem. Natuke pikem, natuke tugevam, kuigi täpselt sama vana. Seku torkas käe põue ja võttis pudeli välja.
Võmme ei olnud. Purskkaevu lähedal seisis üks kollane masin, aga neil oli seal muudki teha. Nad vist pidasid ise pidu. Kui Seku suu veinipudelilt ära võttis, issand, see kestis peaaegu terve tunni, oli pool sisust läinud. Seku vahtis niiskete silmadega poisile otsa, võidukalt: „Dollar,” ütles Seku.
„Mis see tähendab?” küsis poiss.
„Kaks kakskümmend, seitseteist pööret, peet.”
„Ahah,” ütles poiss.
„Mis ahah, võtad või?”
Väga raske on elada, kui isa nuusutab igal õhtul üle ja talle pole võimalik öelda, et ei ole lihtsalt võimalik ära öelda, selgeks teha, siin kuuse all, Sekule, et ema ei luba, ja nii oledki kahe tule vahel, aga pead kuidagi elama. Poiss võttis pudeli ja tegi järele. Õhku jäi kohe varsti vaheks, ja ei tekkinud kõriklimpsu ja kulinat, üks hale imemine. Aga silmad läksid palju märjemaks kui Sekul.
„Aitäh,” ütles poiss.
„Järgmine kord ostad sina,” ütles Seku.
Natuke läks seest nagu soojaks ja olemine rõõmsamaks. Sekule võis rääkida küll. „Seku, ma ei julge talle helistada, tule appi,” ütles poiss.
„Kuhu?”
„Tead küll.”
„Sa pead ennast kokku võtma, siis on korras.”
„Arvad või?”
„Raudselt, ma olen ise nii teinud.”
„Anna üks lonks veel,” ütles poiss.
Ta võttis kogu hingest, sellise arvestusega, et kui enne läks seest
