„Kas sa isalt küsisid?”
„Ta lubab.”
„Kust sa tead?”
„Lubab, lubab…”
Eva vist ei uskunud. See oli tal näost näha. Vist selle eelmise korra pärast, kui kõik nässu läks ja suur pahandus oli.
„Ta ükskord ammu juba rääkis, et armastab loomi, et kui ta väiksem oli, siis oli neil ka. Ega ta ei olegi eriti vana, see ainult paistab nii välja.”
Ega isa nii siga mees ka ei olnud, et kõik ära keelab. Tal endal oli rubla ja kopikaid, aga ema annaks juurde.
Jaanus vaatas, mida Eva mõtleb. Ta piidles päris tükk aega ja Eva viskas veel ühe kivi vastu planku – prillid, patsid, kohutav hulk tedretähne, aga mõtteid näha ei olnud.
„Kus sa koera panid?” küsis Jaanus.
„Tuppa.”
„Too välja, ah?”
„Milleks?”
Jaanus ei osanud öelda, milleks. Maru loll küsimus.
„Mis sa norid, Eva!”
„Ütle, milleks…”
Jaanus tegi tiiru ümber enda, ajas käed taskusse ja vilistas. Ta ei osanud midagi öelda, nagu koolis või nagu ema – miks sa hambaid ei pese.
„Ise tead ju.”
„Noh?”
„Sünge koer on…” Kui ta seda ütles, siis ta punastas. Ta tundis, kuidas see põskedest pihta hakkas ja siis kogu nägu, täitsa lõpp. Eva vaatas kuidagi imelikult.
Jaanus keeras Evale selja, nagu muuseas, et aru ei saaks. Võttis maast kivi, vaatas ja pistis taskusse.
„Miks sa kive taskusse topid?”
„Siin on pulle kive.” Kuigi tal ühe hetkega meelde ei tulnud, missugune kivi täpselt välja nägi. Igal juhul oli see päris suur, otsapidi jäi taskust välja. Ta kükitas Eva kõrvale maha ja valetas: „Ma vahepeal kogun kive, isa kogus ka vanasti, aga siis viskas ta oma kivid minema.”
„Miks?”
„Ära ei mahtunud.”
Eva noogutas. Ta oli vast veidi lahkemaks läinud, sest ta võttis prillid eest ja hakkas neid taskurätikuga hõõruma. Alati, kui Eva prillid eest võttis, oli ta kuidagi lahkem. Ja kissitas silmi, nagu paistaks päike näkku.
„Too koer välja, Eva.”
Jaanus jäi teda ootama. Ta istus sinnasamasse maha ja vaatas, kuidas Eva püsti tõusis. Eva kõrval oli ebamugav seista, sest Jaanus oli tast peajagu lühem.
Eva kloppis dressikate tagumiku puhtaks ja läks. Ta käis natuke imelikult, pea viltu, aga see ei lugenud küll midagi. Sest ta armastab teda ja see on kõige tähtsam. Ja koer ka. Tõukoeraga ei olekski midagi pihta hakata. Tõukoerad on liiga lähedalt sugulased ja siis ei saa neist midagi asja. Nagu siis, kui isa oleks hoopis tädiga abielus ja mitte emaga. Eva teab seda väga hästi. Ja tõukoerad on kõik ühtemoodi ja jäävad haigeks ja surevad maha – kogu raha vastu taevast. Pealegi ei olnud tal niipalju.
Jaanus vaatas Eva maja poole. Kedagi ei tulnud. Eva toa aken oli lahti, aga kardinad segasid. Kuradi kardinad. Jaanus võttis taskust kivi, sellesama, mida ta koguda oli lubanud, ja virutas. Ei ulatunud Eva majani, ta oli veel liiga väike, et õhtul telekat vaadata, et tädi sünnipäeval käia… sead, kui ta suureks kasvab… Jaanus jäi mõtlema. Ta jõudis juba sinnamaani, kus ta naise võtab ja kus ta üksipäini välismaale sõidab, kui Eva tuli.
„Miks sa kutsikat ei võtnud?”
„Ta magab.”
„Aga pärast, siis kui ta üles ärkab?”
„Ära noki nina.”
Jaanus võttis sõrme ninast välja. Eva oleks võinud selle ütlemata jätta. Ta tõusis püsti ja astus veidi kaugemale, et mitte liiga Eva lähedal seista. Nüüd nägi ta enam-vähem sama pikk välja. Ta tundis ennast nüüd tüki maad kindlamini ning tal tuli kange himu midagi vägevat öelda. Ta vaatas Evale range pilguga otsa, ajas käed taskusse: „Kuule, põrutame kuskile, ah?”
„Kuhu?”
„Lähme sõdureid vaatama.”
„Milleks?”
Jaanus sülitas, sest kõik suured inimesed sülitavad, kui neile midagi närvidele käib. Täitsa lõpp, milleks, milleks.
„Kuule, neil on morse ja pandlad.”
„Nooh?”
„Noh, noh me läheme seda vaatama. Nad ise kutsusid, kui ma eelmisel korral üle aia ronisin. Kahju, et sul koera kaasas ei ole, me oleksime neile näidanud.”
Eva ei öelnud midagi. Venitas kaela ja ajas pead õieli, silmad kissis.
„Lähme või?” Jaanus ei võinud seda välja kannatada, kuidas Eva jokutas. See oli iga asjaga nii.
Jaanus tegi pukki. Ta seisis seljaga vastu aeda ja surus hambad risti, et vastu pidada. Ta oli ükskord maadelnud suurte poistega ja oleks peaaegu võitnud. Jaanusel libises käsi ära just sel hetkel, kui tal too maadlemine meelde tuli, kuidas ta oli juba peaaegu võitmas, aga siis ütles jõud üles…
Häbi, täitsa lõpp. Eva korjas prillid maast üles ja uuris. Jaanusel oli klimp kurgus, aga ta püüdis seda mitte välja näidata.
„Käsi libises ära.”
See oli haledalt öeldud, hea, et töinama ei hakanud. Aga ta seisis uuesti seljaga vastu planku. Eva lükkas ta kõrvale.
„Ma jõuaksin küll…”
„Roni sina,” ütles Eva. Jaanus ei hakanud vaidlema. Sekundiga oli ta Eva õla peal, nagu pisike ahv vupsti üle.
Sõdurite uks oli irvakil, raadio mängis. Nad seisid sinna ukse taha ja esiotsa ei julgenud edasi minna.
„Sa ju ütlesid, et kutsuti,” sosistas Eva.
„Mis sa arvad, et ma valetasin või?”
Jaanus lükkas ukse lahti. Nad jäid Evaga kahekesi ukse kõrvale seisma ja vaatasid sisse. Seal oli kaks sõdurit, mõlemad mundris ja pannaldega. Ühel olid nööbid eest lahti ja sealt paistis hästi karvane rind. Rohkem kui isal, mõtles Jaanus, palju rohkem.
„Näed nüüd,” ütles ta Evale.
„Mida?”
„Pandlaid muidugi.”
Mõlemal sõduril olid uhked läikivad pandlad väga laia rihma küljes. See, kellel eest lahti oli, hoidis oma pannalt peos.
Sõdur oli endale harjad jalgade külge sidunud ja uisutas mööda tuba ringi. Teine sõdur vaatas seda tagumisest toast pealt, sealt kostis muusikat.
„Aga
