huuled tal on, ütles Karl endamisi ja mõtles härra Pollunderi huultele, kui kauniks need olid muutunud tütre näos.
«Pärast õhtusööki,» nii ütles Klara, «läheme kohe minu ruumidesse, kui teil midagi selle vastu ei ole, siis oleme vähemalt sellest härra Greenist lahti, kuigi isa peab temaga tegelema. Ja teie olete siis nii lahke ja mängite mulle klaverit, sest isa juba rääkis, kui hästi te seda oskate, mina aga olen muusikas kahjuks täiesti andetu ja ei puudutagi oma klaverit, nii väga kui ma ka tegelikult muusikat armastan.»
Karl oli Klara ettepanekuga täiesti päri, kuigi ta oleks meelsasti tahtnud ka härra Pollunderit nende seltskonda tõmmata. Aga Greeni hiiglasekuju silmates – Pollunderi suurusega oli ta lihtsalt juba harjunud – , mis nende ees vähehaaval nähtavale ilmus, kui nad trepist üles läksid, kaotas ta igasuguse lootuse härra Pollunderit veel täna õhtul selle mehe käest mingil moel ära meelitada.
Härra Green tervitas neid üpris rutakalt, nagu tuleks kaotatud aeg tasa teha, võttis härra Pollunderi käsivarrest kinni ning lükkas Karli ja Klara enda ees söögituppa, mis nägi tänu laual olevatele, näljastest lehevanikutest päid sirutavatele lilledele eriti pidulik välja ja sundis kahekordselt kahetsema härra Greeni häirivat juuresolekut. Karl, kes ootas laua juures, kuni teised istet võtsid, jõudis parasjagu rõõmu tunda, et aeda viiv suur klaasuks jääb lahti, sest sealtkaudu hõljus otsekui lehtlasse sisse tugevat lõhna, kui härra Green juba läks ähkides seda klaasust kinni panema, kummardus alumiste riivide juurde, küünitas end ülemisi sulgema, ja seda kõike säärase noorusliku kärmusega, et juurderuttaval teenril ei jäänud enam midagi teha. Härra Greeni esimesed laua taga lausutud sõnad avaldasid imestust selle üle, et Karl onult külaskäiguloa oli saanud. Ta tõstis ühe supilusikatäie teise järel suu juurde ning seletas Klarale paremat kätt ja härra Pollunderile vasakut kätt, miks ta nii väga imestab, ja kuidas onu Karli järele valvab, ja kuidas onu armastus Karli vastu on liiga suur, et seda veel onuarmastuseks võiks nimetada.
Sellest pole veel küllalt, et ta siin ilmaaegu vahele segab, ühtlasi segab ta veel minu ja onu vahele, mõtles Karl ega saanud lonksugi kullakarvalist suppi kurgust alla. Aga siis jälle ei tahtnud ta märgata lasta, kui häirituna ta end tundis, ja hakkas tummalt endale suppi sisse kühveldama. Eine möödus aeglaselt nagu piin. Ainult härra Green ja iseäranis veel Klara olid elavad ning leidsid puhuti põgusaks naerukski juhust. Härra Pollunder laskis end vaid paaril korral vestlusse kaasa tõmmata, kui härra Green äriasjust rääkima hakkas. Kuid neistki arutlustest tõmbus ta peagi tagasi ja härra Green pidi teda mõne aja pärast jälle ootamatult üllatama. Ta rõhutas muide – ja siis juhtuski, et Klara pidi Karlile, kes jäi kuulama, nagu oleks mingi oht ähvardamas, meelde tuletama, et tema ees on praad ja et ta on õhtusöögil – , et algselt ei olnud tal kavas nii ootamatult külla tulla. Sest kuigi see äriasi, mis veel jutuks pidi tulema, on üsnagi pakiline, oleks kõige tähtsama võinud täna linnas läbi arutada ja kõrvalisema homseks või hilisemaks jätta. Ning ta oligi tõepoolest tükk aega enne tööaja lõppu härra Pollunderi pool käinud, aga polnud teda eest leidnud, niisiis oli ta sunnitud koju helistama, et ta jääb ööseks ära, ja siia sõitma.
«Sel juhul pean ma vabandust paluma,» ütles Karl valjusti ja veel enne, kui keegi sai mahti vastata, «sest selles olen mina süüdi, et härra Pollunder täna varem oma ärist lahkus, ja mul on väga kahju.»
Härra Pollunder kattis suurema osa näost suurätiga kinni, Klara küll naeratas Karlile, kuid see polnud osavõtlik naeratus, vaid pidi teda kuidagi mõjutama.
«Siin pole midagi vabandada,» ütles härra Green, kes parajasti teravate noatõmmetega tuvi lahti lõikas, «otse vastupidi, mul on hea meel, et ma saan õhtu nii meeldivas seltskonnas veeta, selle asemel et kodus üksi õhtust süüa, kus mind teenindab mu vana majapidajanna, kes on nii vana, et juba tee ukse juurest lauani on talle raske, ja ma võin tükiks ajaks tugitoolis seljakile lasta, kui ma teda sel teekonnal jälgida tahan. Alles õige hiljuti suutsin ma läbi suruda, et teener tooks road söögitoa ukseni, aga teekond uksest minu lauani kuulub temale, niipalju kui ma tast aru saan.»
«Mu jumal,» hüüdis Klara, «on see vast truudus!»
«Jah, on veel truudust ilma peal,» ütles härra Green ja pistis toidupala suhu, kus keel, nagu Karl juhuslikult märkas, ahnelt pala järele haaras. Karlil hakkas lausa paha ja ta tõusis püsti. Peaaegu üheaegselt haarasid härra Pollunder ja Klara tal kätest kinni.
«Te peate edasi istuma,» ütles Klara. Ja kui ta oli jälle istet võtnud, sosistas tüdruk talle: «Varsti kaome koos. Kannatust!»
Härra Green oli vahepeal rahumeeli söömisega ametis, nagu oleks härra Pollunderi ja Klara loomulik kohus Karli rahustada, kui tema Karlil südame pahaks ajab.
Söök venis pikale just tänu sellele pedantsusele, millega härra Green igat rooga käsitses, olles seejuures küll aina väsimatult valmis järgmist rooga vastu võtma; jäi tõesti mulje, et ta tahab siin oma vanast majapidajannast põhjalikult välja puhata. Aeg-ajalt kiitis ta preili Klara majapidamiskunsti, mis Klarale ilmselt meeldis, kuna Karl tundis kiusatust Greeni tagasi tõrjuda, nagu kipuks see Klarale kallale. Kuid härra Green ei piirdunud sugugi ainult Klaraga, vaid kahetses taldrikult üles vaatamata korduvalt Karli silmatorkavat isutust. Härra Pollunder võttis Karli söögiisu oma kaitse alla, kuigi ta oleks võõrustajana pidanud samuti Karli sööma õhutama. Ja see sundimine, mille all Karl kogu söögiaja kannatas, tegi ta niivõrd hellaks, et ta tõlgendas vastu iseenda paremat arusaamist ka seda härra Pollunderi väljendust ebasõbralikkusena. Ja vastavalt oma meeleolule sõi ta kord täiesti sobimatu kiiruga ja palju, laskis siis jälle noal-kahvlil väsinult pikaks ajaks langeda ja oli üldse seltskonna liikumatuim liige, kellega toite pakkuv teener ei osanud tihtilugu midagi peale hakata.
«Ma räägin juba homme härra senaatorile, kuidas te preili Klarat oma mittesöömisega solvasite,» ütles härra Green, andes oma sõnadele naljatleva suuna üksnes selle žestiga, kuidas ta nuga-kahvlit käsitses.
«Näete nüüd, kui kurvaks tüdruk jäi,» jätkas ta ja võttis Klaral lõuast kinni. Klara laskis seda sündida ja sulges silmad.
«Vaata plikat,» hüüdis Green, naaldus tagasi ja puhkis täissöönud inimese kombel naerda, ise näost tulipunane. Asjatult katsus Karl endale härra Pollunderi käitumist seletada. See istus oma taldriku ääres ja vahtis sinna sisse, nagu toimuks seal see tõeliselt tähtis. Ta ei tõmmanud Karli tugitooli endale lähemale, ja kui ta üldse rääkis, siis kõigiga, Karlile polnud tal midagi erilist öelda. Seevastu talus ta seda, et Green, see panetunud New Yorgi vanapoiss, Klarat selge sihiga puudutas, et ta Karli, Pollunderi külalist, solvas, või vähemalt teda lapsena kohtles, ja teab mis tegudeks ta veel jõudu kogus ja ette valmistus.
Söömaaja lõppedes – üldist meeleolu märganud härra Green oli nüüd esimene, kes üles tõusis ja selles mõttes kõiki teisigi püsti tõstis, – läks Karl üksinda eemale kitsaste valgete liistudega jagatud suurte akende juurde, mis avanesid terrassile ja olid tegelikult, nagu Karl lähemale astudes märkas, päris uksed. Mis oli veel järel sellest vastumeelsusest, mida härra Pollunder ja ta tütar olid alguses härra Greeni vastu tundnud ja mis oli ennist Karlile veidi arusaamatuks jäänud? Nüüd seisid nad Greeni seltsis ja noogutasid tema jutu peale. Suits härra Greeni sigarist, Pollunderi kingitusest, mis oli nii jäme, nagu isa sellest kodus mõnikord jutustas kui faktist, kuid mida ta tõenäoliselt ise polnud iialgi oma silmaga näinud, kandus saalis laiali ja levitas Greeni mõju ka nurkadesse ja niššidesse, kuhu ta isiklikult kunagi poleks astunud. Nii kaugel kui Karl ka seisis, tundis ta siiski suitsukõditust ninas, ja härra Greeni käitumine, kelle poole ta vaid korraks üle õla kärme pilgu heitis, oli tema meelest jõle. Nüüd ei pidanud ta üldse võimatuks, et onu oli ainult sellepärast nii kaua keeldunud talle selleks külaskäiguks luba andmast, et ta tundis härra Pollunderi nõrka iseloomu ja nägi seetõttu ette või pidas igatahes võimalikuks Karli solvamist selle
