seelikut, mis oleks nii tihedasti keha ümber hoidnud kui Klara oma, põikkurrud õhukeses jäigas kahkjaskollases riides näitasid pinguloleku tugevust. Ja ometi ei läinud tüdruk Karlile üldse korda, meelsasti oleks ta loobunud tüdruku tuppa minemast, kui ta oleks selle asemel võinud ukse avada, mille lingist ta igaks juhuks kinni hoidis, autosse ronida või, kui juht juba magab, siis omapead New Yorki kõndida. Selge öö Karli poole kallutunud täiskuuga oli kõigile avali ja väljas lageda taeva all hirmu tunda oli Karli meelest mõttetu. Ta kujutas ette – ja esimest korda tundis ta end siin saaliski hästi – , kuidas ta hommikul – varem ta ju vaevalt jalgsi koju jõuab – onu üllatab. Ta ei olnud küll veel kunagi onu magamistoas käinud, ei teadnudki, kus see asus, aga küllap ta seda juba teada saab. Siis kavatses ta koputada ja ootuspärase «sisse!» peale tuppa tormata, et üllatada armast onu, keda ta siiani oli ikka näinud vaid kurguni riides ja kinninööbituna ja kes nüüd on korraga voodis istuli, öösärgi väel, üllatunud pilk uksele suunatud. Iseendast ei tähenda see ju veel kuigi palju, aga maksab vaid ette kujutada, mis tagajärjed sel olla võiksid. Vahest sööksid nad esimest korda koos hommikust, onu voodis, tema tugitoolis, hommikueinelauake nende vahel, võib-olla kujuneks see ühine hommikueine pidevaks tavaks, võib-olla saaksid nad edaspidi sääraste hommikueinete tõttu, mida oleks isegi võimatu vältida, sagedamini kokku kui üks kord päevas nagu siiani ja võiksid siis loomulikult ka avameelsemalt juttu ajada. Lõpuks tuli ju seegi avameelse kõneluse puudumisest, et ta täna onu vastu veidi sõnakuulmatu või õigemini põikpäine oli. Ja kui ta peaks ka täna ööseks siia jääma – nii see paistab paraku minevat, kuigi tal lastakse siin akna juures seista ja iseendale vestluskaaslaseks olla – , siis võib sellest õnnetust külaskäigust kujuneda ehk pöördepunkt paremate suhete poole onuga, võib-olla mõlgutab onu oma magamistoas täna õhtul samasuguseid mõtteid.
Mõnevõrra lohutatult pöördus Karl ringi. Tema ees seisis Klara ja ütles: «Kas teile meie juures ei meeldi? Kas te ei tahaks end siin veidi kodusemalt tunda? Tulge, ma teen viimase katse!»
Ta viis Karli põiki läbi saali ukse poole. Ühe kõrvallaua ääres istusid mõlemad härrad kergelt kihiseva joogi pokaalidega, mida Karl ei tundnud ja mida ta oleks tahtnud maitsta. Härra Green hoidis üht küünarnukki laual, ta oli oma näo härra Pollunderile õige lähedale ajanud; kes poleks härra Pollunderit tundnud, see oleks võinud kergesti arvata, et siin arutletakse kuritegelikke plaane, ja mitte äriasju. Kui härra Pollunder saatis Karli sõbraliku pilguga ukseni, siis Green ei teinud Karli nägemagi, olgugi et vastasistuja pilguga tavaliselt päris tahtmatult kaasa minnakse, ja see Greeni käitumine näis väljendavat tema teatavat veendumust, et kumbki, Karl omaette ja Green omaette, peavad püüdma siin omal jõul hakkama saada; hädapärane seltskondlik side nende vahel saab ajapikku üksnes emma-kumma võidu või hävinguga teoks.
Kui ta seda arvab, ütles Karl endamisi, siis on ta narr. Ma ei taha talt tõesti midagi ja jätku tema ka mind rahule.
Niipea kui ta koridori oli jõudnud, taipas ta, et tõenäoliselt oli ta käitumine ebaviisakas olnud, sest ainiti Greeni põrnitsedes oli ta lasknud end Klaral peaaegu välja lohistada. Seda varmamalt käis ta nüüd Klara kõrval. Läbi koridoride minnes ei uskunud ta algul oma silmi, kui ta nägi iga paarikümne sammu järel seismas uhkes livrees teenrit kandelaabriga, mille jämedast jalast tuli kahe käega kinni hoida.
«Siiani on uus elektrijuhe ainult söögituppa sisse viidud,» selgitas Klara. «Me ostsime selle maja alles hiljuti ja lasksime ta täielikult ümber ehitada, niipalju kui üks vana maja oma isepäise ehituslaadiga üldse ümber ehitada annab.»
«Nii et Ameerikaski on juba vanu maju,» ütles Karl.
«Loomulikult,» ütles Klara naerdes ja tõmbas teda edasi. «Teil on Ameerikast imelik ettekujutus.»
«Te ei tohiks minu üle naerda,» ütles Karl pahaselt. Lõpuks tundis tema juba Euroopat ja Ameerikat, Klara aga ainult Ameerikat.
Mööda minnes lükkas Klara kerge käesirutusega ühe ukse lahti ja ütles peatumata: «Siia tulete magama.»
Muidugi tahtis Karl kohe tuba vaadata, aga Klara seletas kannatamatult ja peaaegu karjudes, et sellega on ju aega, tulgu enne kaasa. Nad sikutasid teineteist koridoris veidi sinna-tänna, lõpuks leidis Karl, et kõiges ei pea ta end ka ikka Klara järgi sättima, rebis end lahti ja astus tuppa. Üllatavat pimedust akna taga seletas puukroon, mis õõtsus seal oma täies suuruses. Kostis linnulaulu. Toas aga, kuhu kuuvalgus veel ei ulatunud, ei suutnud silm peaaegu midagi seletada. Karl kahetses, et ta polnud onult kingiks saadud elektritaskulampi kaasa võtnud. Selles majas oli taskulamp ju hädavajalik, oleks paar säärast lampi olnud, oleks teenrid võidud magama saata. Ta istus aknalauale, vaatas ja kuulatas välja. Üks ülesehmunud lind näis rabelevat vana puu lehestikust läbi. Kusagil eemal huikas mõne New Yorgi lähisrongi vile. Muidu oli vaikne.
Kuid mitte kauaks, sest Klara tuli kiiruga sisse. Ilmselt tigedana hüüdis ta: «Mis see siis olgu?» ja laksas käega vastu oma seelikut. Karl mõtles alles siis vastata, kui Klara räägib viisakamalt. Klara aga tuli pika sammuga tema juurde, hüüdis: «Kas tulete minuga või ei?» ja tõukas Karli kas meelega või siis suurest ärritusest niiviisi rindu, et see oleks aknast välja kukkunud, kui ta poleks veel viimasel silmapilgul aknalaualt alla libisedes jalgadega toapõrandate toetunud.
«Ma oleksin äärepealt välja kukkunud,» ütles ta etteheitvalt.
«Kahju, et seda ei juhtunud. Miks te olete nii ebaviisakas! Ma lükkan teid veel kord alla.»
Ja ta haaras Karlil tõesti ümbert kinni ning tassis poisi oma spordist karastatud kehajõuga peaaegu akna juurde välja, kuna see unustas end esimese ehmatusega raskeks teha. Kuid kohe sai Karl ehmatusest jagu, keeras end puusanõksuga vabaks ja haaras Klaral ümbert kinni.
«Ah, te teete mulle haiget,» ütles tüdruk kohe.
Aga nüüd arvas Karl, et ei tohi teda enam lahti lasta. Ta andis Klarale küll vabaduse tema tahtmist mööda samme võtta, kuid järgnes talle ega lasknud teda lahti. Klarat oli tema kitsas kleidis ka nii kerge kinni hoida.
«Laske mind lahti,» sosistas Klara, õhevil nägu Karlile õige ligi, poiss pidi pingutama, et teda näha, nii lähedal oli Klara talle. «Laske mind lahti, ma annan teile ühe ilusa asja.» Miks ta niiviisi ohib, mõtles Karl, see ei tee talle haiget, ma ju ei pigista teda, ja ta ei lasknud teda ikka veel lahti. Aga järsku, pärast hetkelist tähelepanematust ja vaikivat paigalseismist tundis ta enda vastas Klara pingulduvat jõudu, ja tüdruk oligi end tema käest lahti rapsanud, haaras temast hästi proovitud pealthaardega kinni, tõrjus võõrapärase võitlustehnika jalavõtetega tema sääri tagasi ja ajas ta eeskujulikult õiges rütmis hingates seina äärde. Seal aga oli kanapee, selle peale pani ta Karli pikali ja ütles, ilma talle liiga ligi kummardumata:
«Eks liiguta ennast, kui saad!»
«Kass, hull kass,» võis Karl veel hüüda sellest viha ja häbi kaosest, milles ta oli. «Sa oled ju peast segi, hull kass!»
«Vali oma sõnu,» ütles Klara ja libistas ühe käe Karli kaelale, mida ta nii kõvasti kägistama hakkas, et Karl oli täiesti võimetu midagi muud tegema kui õhku ahmima, kuna Klara jõudis teise käega ta põseni, puudutas seda otsekui prooviks, tõmbas siis käe tagasi, ikka kõrgemale üles, et seda siis iga silmapilk kõrvakiiluna langeda lasta.
«Mis oleks,» küsis ta seejuures, «kui ma sind karistuseks selle eest, kuidas sa daamiga käitud, tubli kõrvakiiluga koju saadaksin? Vahest tuleks see sulle su tulevasel eluteel kasuks, kuigi ei jätaks kaunist mälestust. Mul on sinust kahju, sa oled ju talutavalt kena poiss, ja kui sa oleksid džudžitsut õppinud, siis oleksid sa tõenäoliselt mind läbi kolkinud. Ja siiski, siiski – mul on õudne kiusatus sulle vastu kõrvu anda, nii nagu sa siin praegu lamad. Küllap ma pärast kahetsen seda; aga kui ma peaksin seda
