kust ta oli kord ühe seal hästituntud koolivenna käekõrval läbi läinud. Kuhu sa iganes vaatasid, käisid telefonikabiinide uksed kinni ja lahti ning helin võis hulluks ajada. Onu avas lähima ukse ja kiirgavas elektrivalguses võis seal näha uste paukumise vastu ükskõikset ametnikku, pea pressitud teraskaare otste vahele, mis surusid kuuldeklappe ta kõrvade vastu. Parem käsivars lebas lauakesel, nagu oleks ta eriti raske, ning ainult sõrmed, mis pliiatsit hoidsid, nõksusid ebainimlikult kiires rütmis. Kõnetorusse öeldavate sõnadega oli ta väga kokkuhoidlik, ja ühtelugu võis näha, et tal oli kõnelejale ehk midagi vastu väita, et ta tahtis midagi küsimusega täpsustada, kuid konkreetsed sõnad, mida ta kuulis, sundisid teda, enne kui ta oma kavatsust teostada jõudis, silmi langetama ja kirjutama. Ta ei pidanudki rääkima, nagu onu Karlile tasakesi selgitas, sest samu teateid, nagu see mees siin, võtsid üheaegselt vastu ja võrdlesid omavahel veel kaks ametnikku, nii et vead olid võimalikult välditud. Samal silmapilgul, kui onu ja Karl uksest välja astusid, lipsas sisse üks praktikant ja tuli kohe vahepeal täiskirjutatud paberiga välja. Keset saali käis tagantkihutatud inimeste pidev sagimine. Keegi ei teretanud, teretamine oli ära keelatud, igaüks seadis oma sammu eelkäija sammude järgi ja vaatas põrandale, et sellel võimalikult kiiresti edasi jõuda, või neelas pilguga vist küll ainult üksikuid sõnu või arve paberitelt, mida ta käes hoidis ja mis tema jooksujalu tõttamisest laperdasid.
«Sa oled tõesti kaugele jõudnud,» ütles Karl ühel neist käikudest läbi äri, mille vaatamiseks tuli kulutada palju päevi isegi siis, kui tahtsid igat osakonda vaid põgusalt näinud olla.
«Ja sa pead teadma, et kõik selle rajasin ma kolmekümne aasta eest omal käel. Tollal oli mul sadamakvartalis väike äri, ja kui seal sai päevas viis kasti maha laaditud, siis oli seda palju ja ma läksin, nina püsti, koju. Nüüd on mul suuruselt kolmandad laohooned sadamas, too omaaegne äri on aga minu pakikandjate kuuekümne viienda rühma söögituba ja tööriistade ruum.»
«See on ju imepärane,» ütles Karl.
«Siin käib igasugune areng nii kiiresti,» ütles onu kõnelust katkestades.
Ühel päeval tuli onu veidi aega enne lõunat, mida Karl kavatses üksi süüa nagu tavaliselt, ning palus Karlil kohe musta ülikonna selga panna ja temaga koos lõunale tulla, millest võtavad osa veel kaks ärisõpra. Sel ajal, kui Karl kõrvaltoas ümber riietus, istus onu kirjutuslaua äärde ja vaatas läbi just alles lõpetatud inglise keele harjutuse, lõi käega vastu lauda ja hüüdis valjusti: «Tõesti suurepärane!»
Kahtlemata edenes Karli riietumine seda kiitust kuuldes paremini, aga ka tema inglise keele oskus oli tõepoolest juba üsna kindel.
Onu söögitoas, mida Karl veel päralejõudmise esimesest õhtust mäletas, tõusid tervituseks püsti kaks suurt paksu härrat, üks oli Green ja teine Pollunder, nagu selgus lauavestluse käigus. Onu tavatses nimelt tuttavate kohta vaevalt mõne põgusa sõna poetada ja jättis alati Karlile võimaluse tema enda tähelepanekute varal kõike vajalikku või huvitavat avastada. Pärast seda, kui tegeliku söömise ajal oli arutatud ainult omavahelisi äriasju, mis tähendas Karlile head õppetundi kaupmeheväljendite osas, ja kui teda oli lastud vaikselt oma söögiga tegelda, nagu oleks ta laps, kes peab ennekõike kõhu korralikult täis sööma, kummardus härra Green Karli poole ja küsis eksimatult äratuntava püüdega hästi selget inglise keelt kõnelda, millised on üldiselt Karli esimesed muljed Ameerikast. Ümberringi valitsevas hauavaikuses aeg-ajalt onu poole pilke heites vastas Karl küllaltki põhjalikult ja katsus tänutäheks pisut New Yorgi kõnepruugiga sümpaatiat võita. Ühe väljendi puhul pahvatasid koguni kõik kolm härrat naerma ja Karl kartis juba, et ta oli mõne jämeda vea teinud; kuid ei, ta oli isegi midagi väga toredat öelnud, nagu härra Pollunder seletas. Sellele härra Pollunderile näis Karl üldse väga meeldivat, ja kuna onu ja härra Green jälle ärijuttude juurde tagasi jõudsid, laskis härra Pollunder Karli tugitooli endale lähemale lükata, päris talt alguses seda ja teist tema nime, päritolu ja reisi kohta ja rääkis siis lõpuks ka ise, et Karlile puhkust anda, köhides ja kiiruga iseendast ja oma tütrest, kellega ta elas väikeses maamajas New Yorgi lähedal, kus ta küll ainult õhtud veeta sai, sest ta oli pankur ja tema kutsetöö hoidis teda päev otsa New Yorgis kinni. Kohe sai Karl ka südamliku küllakutse sinna maamajja, nii värske ameeriklane nagu Karl tunneb ju kindlasti tarvidust vahel New Yorgist puhata. Karl palus sedamaid onult luba küllakutset vastu võtta ja onu andiski pealtnäha rõõmsal meelel loa, kuid nimetamata või kaalumatagi kindlat kuupäeva, nagu Karl ja härra Pollunder olid oodanud.
Aga juba järgmisel päeval sai Karl korralduse tulla ühte onu büroosse (ainuüksi selles majas oli onul kümme erinevat bürood), kus ta kohtas onu ja härra Pollunderit üpris napisõnalistena tugitoolides lebasklemas.
«Härra Pollunder,» ütles onu, teda oli toa õhtuhämaruses vaevalt näha, «härra Pollunder tuli sind oma maamajja viima, nagu see meil eile jutuks oli.»
«Ma ei teadnud, et see juba täna peab toimuma,» vastas Karl, «muidu oleksin ma end valmis seadnud.»
«Kui sa pole end valmis seadnud, siis lükkame ehk parem külaskäigu mõne järgmise korra peale edasi,» arvas onu.
«Mis siin valmis seada!» hüüdis härra Pollunder. «Noor mees on alati valmis.»
«Ma ei räägi tema pärast,» ütles onu külalise poole pöördudes, «aga tal tuleks ikkagi veel üles oma tuppa minna ja see peaks teid siin kinni.»
«Sellekski on aega küll,» ütles härra Pollunder, «ma nägin ka seda viivitust ette ja lõpetasin täna varem töö.»
«Sa näed,» ütles onu, «milliseid ebameeldivusi sinu külaskäik juba praegu põhjustab.»
«Mul on kahju,» ütles Karl, «aga ma olen kohe tagasi,» ja tahtis juba minema joosta.
«Ärge kiirustage,» ütles härra Pollunder, «te ei valmista mulle mingeid ebameeldivusi, seevastu teeb teie külaskäik mulle sulaselget rõõmu.»
«Sa puudud homme ratsutamistunnist, kas sa juba teatasid seda?»
«Ei,» ütles Karl, see külaskäik, millest ta oli rõõmu tundnud, hakkas koormaks muutuma, «ma ei teadnud ju – »
«Ja tahad sellest hoolimata ära sõita?» küsis onu edasi.
Härra Pollunder, sõbralik mees, tuli appi.
«Me peame teel ratsakooli juures kinni ja ajame asja joonde.»
«See juba läheb,» ütles onu. «Aga Mack ootab sind siiski.»
«Ei ta oota,» ütles Karl, «aga kohale tuleb küll.»
«No näed siis!» ütles onu, nagu poleks Karli vastus mingi õigustus.
Jällegi otsustas härra Pollunder asja: «Aga Klara» – see oli härra Pollunderi tütar – «ootab teda samuti ja juba täna õhtul, küllap on temal Mackiga võrreldes eesõigus.»
«Seda küll,» ütles onu. «Lippa siis oma tuppa,» ja ta lõi mitu korda just nagu tahtmatult vastu tooli käetuge. Karl oli juba ukse juures, kui onu teda veel kord küsimusega peatas: «Inglise keele tunniks oled sa hommikul vara jälle kohal?»
«Noo!» hüüdis härra Pollunder ja pööras end üllatusest tugitoolis ringi, niipalju kui ta paksus seda lubas. «Kas ta ei tohi vähemalt homseks päevaks ära jääda? Ma tooksin ta siis ülehomme varahommikul jälle tagasi?»
«Ei tule kõne allagi,» vastas onu. «Ma ei või ta õpinguid niivõrd käest ära lasta. Hiljem, kui ta elab iseendast korrapärast ametielu, luban ma tal hea
