dused
Tundmatutele kangelastele,
jutustamata lahingutele,
kirjutamata raamatutele,
paljastamata saladustele
ja unistusele vabadusest,
millest ei ole loobutud
ja mida ei ole unustatud.
Amy Kormanile
heade nõuannete,
inspiratsiooni
ja vankumatu toe eest.
Sissejuhatus
Ihuüksi lõvikoopas
12. novembril 2011. aastal hävis kohutavas plahvatuses Teherani lähedal asuv salajane raketibaas. Plahvatuses hukkus seitseteist Iraani revolutsioonilise kaardiväekorpuse sõdurit ja kümnetest rakettidest jäi järele vaid rauahunnik. Shahabi pikamaaraketi „isa” ja Iraani raketiprogrammi juht kindral Hassan Tehrani Moghaddam sai samuti surma. Pommirünnaku eesmärgiks ei olnud kõrvaldada Moghaddam, vaid hävitada tahkekütusel töötav raketimootor, mis suudab kanda tuumalõhkekeha rohkem kui 9600 kilomeetri kaugusele, näiteks Iraani maa-alusest raketibaasist USA-sse.
Iraani liidrid kavatsesid uue raketiga suruda Ameerika suurimad linnad põlvili ja haarata maailmas võim. Novembris toimunud plahvatuse tõttu lükkus projekt mitme kuu võrra edasi.
Kuigi uue raketi sihtmärk oli USA, korraldas plahvatuse raketibaasis tõenäoliselt Iisraeli luureteenistus Mossad. Organisatsioon loodi rohkem kui 60 aastat tagasi ja algusest peale on see kartmatult ja salaja võidelnud Iisraeli ja lääneriikide vastu suunatud agressiooniga. Viimasel ajal on Mossadi tegevus ja operatsioonid üha enam puudutanud Ameerika julgeolekut.
Välismaiste allikate sõnul on hetkel Mossadi peamine eesmärk nurjata Iraani juhtide plaan pühkida Iisrael maailmakaardilt. Salateenistus ründab kangekaelselt Iraani tuumarajatisi, mõrvab teadlasi, saboteerib tehaseid, mida varustab varifirmade kaudu puudulike seadmete ja kõlbmatu toorainega, organiseerib kõrgete sõjaväeohvitseride deserteerimist ja tuumauurimiskeskuste juhtfiguuride ametist kõrvaldamist ning sokutab Iraani arvutisüsteemidesse nuhkvara ja viiruseid. Väidetavalt on Mossadi eesmärk võidelda Iraanist tuleneva tuumarünnakuohu vastu ja tagada seeläbi Ameerika Ühendriikide ja kogu ülejäänud maailma julgeolek. Mossadi tegevuse tõttu on Iraanil tummapommi valmimine mitme aasta võrra edasi lükkunud ja salaluure varjatud sõda hakkab jõudma haripunkti. Äärmuslikku abinõud – sõjalist kallaletungi – ei ole veel rakendatud, kuid valmisolek on olemas.
Võitluses terrorismiga on Mossad 1970ndatest alates Beirutis, Damaskuses, Bagdadis, Pakistanis, Pariisis, Roomas, Ateenas ja Küprosel tabanud ning elimineerinud terve rea terroristlike rühmituste juhte. Lääne meedia sõnul ründasid ja tapsid Mossadi agendid 2008. aasta 12. veebruaril Damaskuses Hezbollah sõjalise liidri Imad Mughniyeh, kes oli Iisraeli vihatud vaenlane ning juba aastaid FBI poolt tagaotsitav. Mughniyeh organiseeris USA Beirutis asuva 241. mereväeüksuse genotsiidi. Tema veriste rünnakute tagajärjel hukkus sadu ameeriklasi, iisraellasi, prantslasi ja argentiinlasi. Hetkel jahivad Mossadi salaagendid kõikjal Lähis-Idas džihaadi ja Al Qaeda juhte.
Kui Mossad hoiatas lääneriike, et araabia kevadest võib saada araabia talv, ei paistnud keegi hoiatust tõsiselt võtvat. Kogu 2011. aasta tähistas lääs uue ajajärgu algust, räägiti Lähis-Idas saavutatud vabadusest, demokraatiast ja inimõigustest. Lääne mõjuvõimsaimal liitlasel president Mubarakil soovitati tungivalt egiptlaste poolehoiu võitmiseks tagasi astuda. Sellele vaatamata põletasid meeleavaldajad Kairos Tahriri väljakul Ameerika lippe, rünnati Iisraeli saatkonda, nõuti Iisraeliga sõlmitud rahulepingu tühistamist ning arreteeriti ameeriklastest aktiviste. Egiptuses lõppesid valimised Muslimi Vennaskonna võimuletulekuga ja praeguseks valitseb riigis anarhia ja majanduslik katastroof. Fundamentaalne islamistlik režiim kogub jõudu nii Tuneesias kui ka Liibüas. Jeemen podiseb kui nõiakatel, Süürias tapab president Assad massiliselt oma rahvast. Väiksemates riikides − Marokos, Jordaanias ja Araabia Ühendemiraatides − leitakse, et lääne liitlased on neid reetnud. Paremini organiseeritud ja paremate massikommunikatsioonivahenditega varustatud fanaatilised usuparteid on purustanud unistused inimõiguste paranemisest ning demokraatlikumate seaduste jõustumisest.
Araabia talv on muutnud Lähis-Ida viitsütikuga pommiks, mis ähvardab Iisraeli rahvast ja läänemaailma. Mossadi missioonid on muutunud järjest riskantsemaks, kuid ühtlasi ka lääneriikide jaoks vajalikemaks. Paistab, et Mossad on parim kaitse Iraani tuumarünnaku, terrorismi ja kõige vastu, mis võib põhjustada Lähis-Idas rahutusi, hävingut ja veresaunu. Mis aga peamine – Mossadi jaoks on avalik sõda viimane võimalus.
Mossadi nimetud sõdurid on organisatsiooni süda – mehed ja naised riskivad eluga, elavad varjunimede all oma perekondadest eemal ja täidavad vaenlase tagalas hulljulgeid ülesandeid. Tühisemgi eksimus võib lõppeda nende jaoks vahistamise, piinamise või surmaga. Külma sõja ajal oli kõige hirmsam saatus, mis võis läänes või kommunistlikus idablokis vahistatud salaagente tabada, kui nad vahetati mõne agendi vastu välja ja saadeti pakaselisesse ning niiskesse Berliini. Salaagent teadis alati − oli ta siis venelane, ameeriklane, inglane või idasakslane −, et ta pole üksi ja keegi ikka päästab ta külmast. Mossadi üksildaste võitlejate jaoks sellist võimalust ei eksisteeri, keegi ei vaheta neid välja ja neil tuleb oma julguse eest enamasti maksta eluga.
Selles raamatus toome päevavalgele Mossadi kõige keerukamad operatsioonid ja kõige vapramad kangelased. Räägime ka nende eksimustest ja läbikukkumistest, mis on mitmel korral kahjustanud agentuuri mainet ja kõigutanud alustalasid. Salateenistuse tegevus on mitmel moel muutnud Iisraeli saatust ja maailma. Kõigele vaatamata kannustab Mossadi salaagente sügav ja idealistlik kodumaa-armastus, täielik pühendumine oma riigi säilimise eest võitlemisele ning valmisolek astuda vastu kõige hirmsamatele ohtudele − nad on Iisraeli nimel valmis kõigeks.
1. peatükk
Varjude valitseja
1971. aasta hilissuvel laastas Vahemere rannikut võimas torm ja Gaza kaldaid peksid kõrged lained. Kohalikud araablastest kalurid püsisid ettenägelikult kaldal. See ei olnud päev, mil oleks tasunud vaprust üles näidates ja elu ohtu seades tormisele merele minna. Seda suurem oli nende imestus, kui nad märkasid kalda poole loksuvat paadilogu, mis lähenes vaevaliselt rannale ja maabus lõpuks märjale liivale. Läbiligunenud riietes ja keffiyeh’des palestiinlased hüppasid paadist välja ja hakkasid mööda kallast edasi ruttama. Habetunud nägudest võis järeldada, et neil oli selja taga kurnav ja pikk merereis, aga neil ei olnud aega puhata, nad jooksid elu eest. Mööda vahutavaid laineid lähenes hambuni relvastatud sõduritega Iisraeli torpeedokaater. Põgenejad tõstsid tempot. Kui kaater kalda äärde jõudis, hüppasid sõdurid madalasse vette ja avasid palestiinlaste pihta tule. Kaks rannal mängivat poisikest jooksid palestiinlastele vastu ja juhatasid nad lähedal asuvasse viljapuuaeda varju. Sõdurid kaotasid nad silmist, aga jätkasid ranna läbi kammimist.
Hilisõhtul saabus põgenike juurde Kalašnikovi automaadiga noor palestiinlane.
„Kes te olete, vennad?” küsis ta.
„Palestiina Vabastamise Rahvarinde liikmed,” kõlas vastus. „Me tulime Liibanonist Tyre’i põgenikelaagrist.”
„Marhaba. Tere tulemast,” vastas noormees.
„Kas sa meie komandöri Abu-Seifi tead? Ta saatis meid rahvarinde Beth Lahia komandöridega kohtuma (terroristide kants Gaza tsoonis). Meil on raha ja relvi. Tahame operatsiooni ise juhtida.”
„Ma saan teid aidata,” teatas nooruk.
Järgmisel
