Uurijad viisid Taggari tema korterisse, lõhkusid kogu mööbli laiali, otsisid elamise läbi ja leidsid pataka dokumente, mis olid kleeplindiga kirjutuslaua ülemise sahtlipõhja külge kinnitatud.
Siis läks põrgu lahti. Mitte ainult Taggari, vaid kogu juudi kogukonna jaoks. Bagdadis tegutses mitu juudi ja Iisraeli salaorganisatsiooni, nende hulgas illegaalsete emigrantide üksus, enesekaitserühmitus ja mõned sionistide ning noorsoo liikumised. Osa neist oli asutatud juba enne Iisraeli riigi loomist. Bagdadis oli terve hulk peidikuid, kus hoiti relvi ja dokumente. Üks peidupaik asus Mas’uda Shemtovi sünagoogis. Hiljuti olid rühmitustega hakanud koostööd tegema paar enne Mossadi asutamist loodud salaluurevõrgustikku. Organisatsioonidevaheline koostöö oli alles nii algusjärgus, et ühe rühmituse tabamine tähendanuks hukatust ka kõikidele teistele võrgustikku kuuluvatele lülidele.
Iraagi juudid istusid püssirohutünni otsas. Iraak oli noore Iisraeli riigi kõige suurem vaenlane ja ainuke riik, mis keeldus iisraellastega relvarahu sõlmimast. Iga juutide salarühmituste liige teadis, et tabamise korral iraaklased neile armu ei anna ja et nende elu ripub päevast päeva juuksekarva otsas.
Yehuda Taggar oligi saadetud Bagdadi ülesandega salaluurevõrgustik teistest rühmitustest niimoodi eraldada, et neid tabamise korral omavahel seostada ei saaks. Endine Palmachi eliitüksuse ohvitser Taggar oli 27-aastane mässumeelne ja naerusuine noormees. See oli tema esimene välismissioon ja enne kinni võtmist oli ta oma ülesannetega üsna hästi toime tulnud. Peaaegu kõik juhtlõngad, mis viitasid luurevõrgustikule, olid kõrvaldatud, aga osa tema enda kolleegidest osalesid endiselt ka teiste organisatsioonide salaoperatsioonides. Briti passiga varustatud iisraellane Peter Yaniv (Hindu Rodney) juhtis küll teist võrgustikku, kuid pidas ühendust ka Taggariga.
Taggar suhtles Tel Aviviga kõikide Bagdadi rühmituste juhi kaudu, kelle isikut ja nime teadsid vaid mõned üksikud. Tema varjunimi oli Zaki Haviv, aga tegelikult oli ta Iraagis sündinud iisraellane Mordechai Ben-Porat, endine Iisraeli Vabadussõja ohvitser. Ben-Porat ei oleks sugugi tahtnud Bagdadi tagasi minna, kuna tal olid pulmad ukse ees, aga andis ikkagi järele ning võttis eluohtliku ülesande vastu.
Loetud päevade jooksul pärast Taggari vahistamist varises kogu salaorganisatsioon kokku. Iraagi politseinikud vahistasid kümneid juute. Osa neist murdus ülekuulamiste ja piinamiste käigus ning nad juhatasid iraaklased salajaste peidikute juurde. Iraaklaste kätte sattus dokumente, mis viitasid konkreetsetele spionaažiga tegelevatele juutidele. Politsei leidis Shemtovi sünagoogi põrandaplaatide alt relvalao, kuhu oli tulirelvi ja laskemoona kogutud juba 1941. aastast alates, mil toimus massiline juutide hävitamine – 179 juuti hukati, 2118 sai vigastada ja vägistati sadu naisi. Salajasest relvalaost leiti 436 granaati, 33 automaati, 186 revolvrit, 97 automaatrelva padrunilinti, 32 sõjaväe pussnuga ja 25 000 padrunit.
Jõhkrate ülekuulamiste käigus kerkis üha sagedamini esile nimi Zaki Haviv. Kes ta oli? Kus ta end varjas? Lõpuks pani nutikas noor uurija pildi kokku: Zaki Haviv ei saanud olla keegi muu kui tagasihoidliku välimusega mees, kes koos Taggariga vahistati ja pärast ülekuulamist vabastati. Relvastatud üksus tormas Moshe korterisse, kuid ei leidnud sealt kedagi. Bagdadis korraldati suurejooneline inimjaht, aga Zaki Haviv oli jäljetult kadunud. Tegelikult viibis ta kohas, kust politseil ei tulnud pähegi teda otsida − vanglas.
Paar päeva pärast ülekuulamiselt pääsemist ärkas Ben-Porat hommikul valju prõmmimise peale. „Uks lahti! Politsei!” Ben-Porat oli kindel, et tema tund on tulnud. Majal tagavaraväljapääsu ei olnud ja Bagdadis polnud kedagi, kes oleks võinud mehe päästa. Ben-Porat teadis, et Iraagi kohtuotsus saab olla ainult üks: poomine. Ta avas ukse. Lävel seisis kaks politseinikku.
„Te olete arreteeritud,” ütles üks neist.
„Mille eest? Mida ma teinud olen?” teeskles Ben-Porat üllatust.
„Ei midagi tõsist,” vastas politseinik, „lihtsalt üks autoavarii. Pange riidesse.”
Ben-Porat ei suutnud oma kõrvu uskuda. Ta oli tõepoolest mõne kuu eest autoavariisse sattunud, kuid selle täiesti unustanud. Ta oli saanud kohtukutse, millele ta ei reageerinud.
Kohtuistung kestis vähem kui tund aega ja talle määrati karistuseks kaks nädalat vangistust. Samal ajal, kui Iraagi salaluure teda linnas taga otsis, istus Zaki Haviv turvaliselt Bagdadi vanglas.
Ben-Porat teadis, et enne vanglast vabanemist tehakse temast politsei peakorteris foto ja võetakse näpujäljed ning see tähendaks tema lõppu. Politsei saaks teada, et tema ongi Zaki Haviv ning sellele järgneks hoopis tõsisem kohtuotsus kui kahenädalane vanglakaristus.
Ben-Porat kõndis kahe mehe saatel mööda kärarikkaid Bagdadi tänavaid politsei peakorteri poole. Teel möödusid nad rahvarohkest Shurja turust. Iga hämara poekese müüja kiitles valjuhäälselt, et just tema hinnad on kõige odavamad ja kaup kõige parem. Jõuti kitsale kõrvaltänavale. Ben-Porat uskus, et sobiv hetk on saabunud, tõukas valvurid eemale, sööstis rahvahulka ja kadus. Valvurid isegi ei proovinud teda taga ajama hakata. Ta pidi niikuinii kohe vabastatama, milleks siis vaeva näha?
Kui nad juhtunust teada andsid, läks põrgu lahti. Nad olid lasknud käest Zaki Havivi, kõige tagaotsitavama mehe Iraagis! Valitsust kritiseeriv ajakirjandus sai juhtunust haisu ninna ja avaldas süüdistavaid artikleid karjuvate pealkirjadega „Kus on Haviv?” ja vastas ise „Haviv viibib Tel Avivis!”.
Tel Avivis korraldati parasjagu üksikasjalikult Ben-Porati põgenemist Iraagist. Samal ajal seerisid suured reisilennukid Iraagist Küprose kaudu Iisraeli, pardal kogu Iraagi juutide kogukond. Iraagist päästeti igal õhtul väljuvate lennukitega kokku umbes 100 000 juuti.
12. juuni õhtul pani Ben-Porat selga oma kõige paremad riided ja peatas tänaval takso. Sõbrad olid kostitanud teda lahkumise puhul kohaliku alkoholiga. Mees ronis takso tagaistmele ja vajus sügavasse unne. Taksojuht aitas ta Bagdadi lennujaama lähedal asuval kõrvaltänaval taksost välja ja kadus öösse. Ben-Porat ruttas lennujaama piirdeaia juurde, otsis üles koha, kuhu oli lõigatud auk ja libistas end sellest läbi. Emigreerujad olid just pardale mineku lõpetanud ja lennuk suundus stardiraja poole. Lennuk kogus juba kiirust, kui tagumine uks andis järele ja sealt visati välja köis. Pimedusest välja ilmunud Ben-Porat tormas lennuki juurde ja haaras köiest. Ta tõmmati pardale ja lennuk tõusis õhku. Ükski lennujaamatöötaja ega reisija ei olnud selle otsekui põnevusmärulist võetud stseeni tunnistajaks.
Üle linna vuhisev lennuk vilgutas kolm korda tuledega. „Jumalale tänu,” ohkasid katusele kogunenud mehed kergendatult. Nende sõber oli pääsenud. Mõni tund hiljem saabuski Haviv Tel Avivi.
Peagi abiellus Haviv oma kallimaga ja sukeldus poliitikasse. Ta valiti parlamenti ja seejärel sai temast minister.
Nendel juutidel, kes Iraaki maha jäid, nii hästi ei läinud. Sadu juute vahistati, peksti ja piinati. Auväärseid Bagdadi juute Shalom Salachi ja Joseph Batzrit süüdistati tulirelvade ning lõhkeainete ebaseaduslikus omamises ning nad mõisteti surma. Paar päeva enne kohtuistungit sisenes Taggari vangikongi kamp politseinikke.
„Täna õhtul puuakse sind üles,” teatas vanemuurija.
„Te ei saa ju inimest ilma kohtuotsuseta üles puua,” protesteeris Taggar.
„Ei saa või? Me teame niigi, kes sa oled. Oled iisraeli ohvitser ja spioon. Sellest piisab.”
Habemesse kasvanud rabi istus Taggari voodiservale ja asus vaikselt psalme lugema.
Hommikul kell pool neli viidi Taggar hukkamiskambrisse. Taggar oli rabatud. Alles mõni nädal varem oli ta külastanud Jeruusalemmas oma perekonda ja teel siia nautinud Pariisi ja Rooma mõnusid, aga mõne hetke pärast ripub ta võllas.
Tal
