seda musta habemega meest tänadagi, ma ei kõnelnud temaga sõnagi, haarasin aga liivalt oma riided ja pistsin kodu poole leekima.
Kui see musta habemega mees nüüd veel peaks elama ja neid ridu lugema, siis – võtku vastu mu südamlikem tänu!
Aga teile, sõbrad, ma sellist õnnetust küll ei sooviks.
MEIE EKU
Kui isa tuli linnast koju, olime meie Toomaga mõlemad õueväraval vastas ja nägime kohe, et mingi must asi, mingi loom sibas ree järel.
„Ehk on koer?” arvas Toomas.
„Ei, koer see ei ole,” olin mina kindel. „Meie külas ei olegi musta koera. Ja nii suurt koera ei ole Rebaste kaupmehelgi – näed, turi ulatub üle heinavõrgu. Või mis sa õige arvad, et ma ei tunne oma küla koeri? Ma tean kõik Tagaküla, Ihaste ja Kuuraküla koerte nimed peast. Tahad, loen sulle ette?”
„Siis on ehk hunt,” arvas jälle Toomas ja ronis aia otsa. „Hakkas ehk Sooaluse metsas järele käima, ei usaldanud teel üksi olles hobust murdma hakata, tuleb siis nüüd kodu lähemale, et saaks öösi mõne lamba kätte.”
„Hunt ei ole must, hunt on hall, kas sa seda ei tea – must jutt küll üle selja, aga muidu hall,” hakkasin mina vastu vaidlema. Meie vahekord Toomaga oli juba ammust ajast nii kujunenud, et meie iga asja ümber tükk aega pidime vaidlema, enne kui jõudsime mingile ühisele otsusele. Tahtsin parajasti Toomale hakata seletama, et Sooaluse metsas pole enam mitu põlve hunti nähtud ja et hundil on saba sorgus, sel aga rõngas, – kui isa parajasti keeras õueteele ja me mõlemad selgesti nägime, et must elukas ei ole keegi muu kui koer, suur must koer, paksu karvaga.
„Selle ta vist tõi meile linnast vana Pontu asemele, kes jäi pimedaks ja kelle metsavaht sügisel maha laskis,” arutasin endamisi ja tahtsin minna teda silitama.
Toomas aga hoiatas:
„Ära mine, võõras koer, lööb hambad säärde, ega uskuda ole!”
Hoidusime siis mõlemad ettevaatlikult rehealuse väravate varju ja vaatasime eemalt. Isa rakendas hobuse lahti ja tõmbas ree rehe alla. Meie ei saanudki appi minna linnakosti teenima, sest koera-volukas luusis õues ringi ja nuusutas kõiki asju. Tuli viimaks ka meid nuusutama. Taganesime vastu seina, Toomas peitis käed selja taha ja ütles:
„No-noh! Ära tule!”
Koer oli aga üsna leplik, nuusutas esiteks minu saabast, siis püksisäärt ja läks jälle õue luusima. Nüüd usaldasime ka meie välja tulla ja isalt pärima hakata:
„Kust sa selle said? Kas ostsid linnast, tõid vana Pontu asemele? Kuidas on ta nimi?”
Isa oli aga niisugune mees, et ta kunagi otsekohe meie küsimustele ei vastanud, vaid vedas juttu enne siia ja sinna, ikka ringiratast, kuni viimaks siis õige otsuse andis. Nii ka nüüd – eks Pontu asemele kuluks meile küll uus koer ära! Kust ta koera sai – ega koerad maailmast otsas ole! Kuidas nimi? Kas koerte nimesid vähe – arvaku me ise.
Nii me ei saanudki asjast enne õiget otsa kätte kui alles söögilauas. Siis hakkasid ka ema ja Anna pärima, kust isa on koera saanud ja mis asjamees ta õige on. Igavene suur volukas teine, luusis natukese ajaga kõik kohad läbi, hüppas ema najale püsti, kui see tuli aidast jahumatiga – vaata, et ei löönud matti käest maha.
Vana volukas aga kõhutas soemüüri ääres, pea käppadel, nagu poleks see kõik tema asigi. Mõnikord maigutas suud, tõmbas keelega üle nina ja tegi siis kavala näo, nagu naeraks ta kõige selle üle, mis temast räägitakse.
Nüüd viimaks hakkas siis isa seletama, et tema ei teagi, kust see koer on ja mis ta nimi. Versta kolm-neli siinpool linna hakanud aga märkama, et koer sörgib tema järel. On ehk siit kusagilt lähedalt külast, arvanud siis isa, longib niisama ringi või ajab linnujälgi, või mine tea, kuhu läheb. Kas koeri teel ja külade vahel vähe lonkimas. Ime ainult, et ta on nii sõbralik ja tema peale suutäitki ei haugu.
Isa sõidab edasi, ei pane koera tähelegi. Roosalu metsa vahel juhtub tagasi vaatama – koer ikka tema kannul. Vaata maita, mõtleb isa, kui kaugele koer tema järel kodunt ära tuleb. Noor koer vist, vigureid ja tempe täis, lonkimise ja luusimise peal väljas.
Jälle ei tee isa koerast väljagi, võtab leivamärsi lahti ja hakkab leiba nosima. Mõne aja pärast näeb – koer ree kõrval, vaade nii sõbralik, et isa viskab talle leivatüki. Koer püüab selle lennust, sööb ära ja anub uut.
„Nii siis oli,” teeb isa jutule lühikese lõpu, „sörkis teine ree järel kuni koju, ja siin ta nüüd on. Kui peremeest teada ei saa, jääb teile, poisid. Kas tahate?”
„Miks ei taha,” oli meie ühine otsus. „Kui on aga hea ja mõistlik koer.”
Nüüd lõpetas isa söömise, pühkis käed vastu saapasääri puhtaks, pani noa plaksudes kinni ja tõusis püsti. Vaevalt oli ta seda teinud, kui koer müüri äärest püsti tõusis, enese tagujalgadele sirgu ajas ja üksisõnu haukuma hakkas.
„Vaata, vaata, mis tempe ta teeb!” hüüdsime meie ühest suust ja kargasime ka püsti.
„Süüa palub,” arvas isa. Võttis laualt leivatüki, hoidis kõrgel ja käsutas:
„Palu veel! Palu veel!”
„Auh-auh!” hõikas koer.
Isa viskas talle leivatüki, mille koer jälle lennust kinni püüdis. Meie plaksutasime käsi – nii tarka koera olime ammu soovinud. Kui aga kuidagi teada saaks, kuidas on ta nimi.
Nüüd unustasime muud linnauudised ja linnasaiadki, hakkasime koera tarkust proovima.
„Istu!” kamandasin mina esimesena ja näitasin näppu. Kohe laskis volukas enese tagumikule ja ajas esimesed käpad ette.
„Heida maha! Maha!” tuli nüüd ka Toomas omaga välja.
Kohe laskus koer oma neljale jalale, läks siis soemüüri juurde, käis paar korda koha peal ringi nagu aset tehes ja heitiski maha. Pani pea käppadele ja vaatas meile õige targa pilguga otsa, nagu oodates, mis temalt nüüd edasi nõutakse.
Ja edasi nõutigi palju. Meie lasksime teda jälle istuda, käppa anda, kahel jalal kõndida – ühe sõnaga, ta pidi näitama meile kõik koeratarkused. Ja neid oli tal tõepoolest palju, meie ei osanud kõike küsidagi. Selle saime veel kätte, et ta oskab üle kepi hüpata, kui kepp ta ees hoida ja siis ütelda: „Hüppa!” Aga et ta kadunud asja oskab üles otsida, ise ust lahti teha, seda ja palju muid tarkusi ning kavalusi avastasime alles hiljem.
Jändasime koeraga kogu selle õhtu, isegi isa pani vahel ajalehe käest, lükkas prillid laubale ja möllas meiega kaasa. See meeldis meile alati, kui isa oma tõsisest olekust loobus, hakkas meiega naljatama ja keerulisi jutte ajama.
„Mis te taga muidu jändate, katsuge parem, teada saada, kuidas ta nimi on,” õpetas isa.
„Jah, kuidas sa saad teada, ega ta ju ütle, kui küsid,” arvasin mina. Aga Toomas ütles:
„Vaat, kui nüüd oskaks loomade keelt, oskaks koera keelt, siis küsiks kohe koerakeeli: kuidas on su nimi? Küllap ta siis vastaks. Päris kahju, et praegusel ajal ei ole enam inimesi, kes oskaksid loomade keeli. Ega vana metsavaht Simugi vist oska?”
„Haa,” naeris isa,
