perekonnareliikviad linna tuua,” jätkab Ralf asjalikul ilmel.„Mäletad, onu Kusti pakkus meile neid napsuklaase – sellise hõbedase äärisega, mis vanavanaisa leeripäevaks sai. Ilmaasjata jätsime sinna. Oleks ikka hea, kui kodus oleks asju, millel lugu juures.”
„Minu meelest on Mudaaugul kehv aura,” tõdeb Martin. „Ilus loodus ja puha, aga kuskil kuklas kummitab ikka teadmine, et vanaisa seal endale kuuli pähe lasi.”
Toona olid nad mõlemad veel põlvepikkused poisikesed, kui nende emapoolne vanaisa ühel kevadel endalt elu võttis. Memme närvid said tõsise hoobi, ta otsustas kodutalust minema kolida ning maja uueks perenaiseks hakkas tema õde Miili, kes on kraadi võrra kangem moor. Nüüd elabki Miili Mudaaugul ja toona Kundasse kolinud vanaema on juba otsapidi vanadekodus, kus veedab päevi peamiselt sürrealistlikke jutte rääkides.
„Jah, kehvasti läks meie vanaisaga. Ega see endast tükk maad noorema naise võtmine hästi lõpe,” püüab Ralf naljatada.
„Vaevalt, et ta armukadedusest endale kuuli pähe kihutas. Seda ma küll ei usu.”
„Ja vaevalt, et me päris põhjust enam teada saame.”
„Üldse oleks vist targem selliste kummituste rahu mitte rikkuda,” arvab Martin.
Ralf noogutab innukalt. Kellel neid halbu uudiseid vaja? Praegusel juhul soovib ta vaid seda, et vend maale sõidaks ja vähemalt paar nädalat seal oleks. Et maja oleks tühi ja ainult enda päralt. Ainsagi liigse silmapaarita.
Juuni 2006
Vahi või silmad peast, mitte ühtegi ei näe. Kus need armunud siis on? See on ikka nii, et kui neid hädasti tarvis, redutavad nad ei tea kus, aga kui sa neid silmanurgastki näha ei taha, kargavad aina näkku. Võib-olla mõni ikka tuleb? Pisut kannatust, mõni lihtsalt peab välja ilmuma. Täna pole ju riiklik leinapäev või surnute mälestamise püha, mil ei sobiks oma isiklikele tungidele allajäämist reeta. On täiesti tavaline teisipäev.
Äkki järgmises peatuses veab? Mis hommik see küll on? Nora vaatab kella. Ta on juba poolteist tundi trammis loksunud, kohtamata ainsatki armunud naist. Ei ühtegi sellist, kes lõhnaks armastuse järele. Just lõhnaks, sest kirel puudub ju ilme – üks pitser, mis kõigile sarnase jälje näkku vajutaks. Seda õnnestub vaid salamisi aimata. Aga saladuseta oleks kõik nii ilmne, igav, piinlik ja labane. Nora ohkab. Kuidas rakendada suure teatrimehe soovitust „Jälgige elu! Minge turule, tänavale, bussi, ja vaadake inimesi!”, kui armunud otsustavad üksmeelselt maa alla vajuda. Kõik on nii tuim, et ajab südame pahaks. Ennekõike tema ise – tundetu kui puuhalg. Tüdinud ja lontis.
Ainult mõni nädal jääb esietenduseni, kuid Nora pole õiget meeleolu tabanud. Seda, mis oleks tõeline. End kõrvalt vaadates tundub talle, et hääletoon pole õige, pilgus peegelduvad tunded pole ehtsad, lausutud laused on kulunud, liigutused neetult kunstlikud ja kuivad. Ta ei usu neid isegi, vaevalt siis, et keegi teinegi usuks.
Käekotist peegli otsinud Nora hindab oma silmaaluseid. Ikka pisut turses, eriti vasakpoolne. Kuigi tegelikult on tema jume klaar ja tumedad kulmud, mis näole ilmekuse annavad, kaarduvad lausa karvapealt. Aga silmad jätavad siiski paistes mulje. Igahommikune häda, ilmsed magamatuse jäljed. Eilegi öösel klõpsis ta unetuna paar tundi televiisorit ühelt kanalilt teisele, kuni vastu hommikut unerohu mõjul tukkuma jäi. Peegelpildist pahandatud Nora tõmbab kotiluku kinni ja vaatab uuesti ringi.
Võib olla ta ei mäletagi enam, kuidas tunnevad end need, kes tunnete põhjani jõudnud? Ehk pole tema jalad juba aastaid põhja puudutanud? Sest need tõukavad poolele teele jõudes end pinna poole tagasi. Sest ikka tundub, et see pole see, pole see, pole see… Neetud kahe kolmandiku taak. Sinna jõudes saab tal kõigest isu otsa, ka meestest. Sest jälle pole see, pole see, pole see… Algab uus ring. Ehk asjad muutuksid, kui õnnestuks kordumiste muster katkestada? Aga milles on tema kordumised kinni? On’s tal tõesti armunu meeleolust parandamatu sõltuvus? Ja seepärast ei jõuagi sügavamale.
Tramm jääb kolisedes seisma. Nora vaatab ootusrikkalt ringi, kuid noored armunud jäävad siiski leidmata. Vajaks ta praegu vihjet, kuidas lõhnab lihaleti ääres seisnud ja kannatuse kaotanud müüja, kes alles eile laoruumi nutma tormas, sest maksatüki suuruse pärast virisev klient ta vihale ajas, võiks Nora seda ukse lähistele istet võtnud proua kohalt nuusutada. Või tuleks tal aimu saada lõhnast, mis hoovab õpetajast, kes siiamaani, silmad imestusest pärani, laste tavatu julmuse üle juurdleb, siis poleks vaja rohkemat kui läheneda parempoolse rea kolmandale istmele maandunud prouale. Aga nendega pole Noral midagi peale hakata. Need on tegelased teistest lugudest.
Võib-olla ei sõidagi armunud naised trammiga? Võib-olla kõnnivad hoopis nad jala? Nora ronib trammist maha ja jalutab mööda tänavat edasi. Uitab piki puudega ääristatud alleed ja vaatab veel kord kella. Õhtuni on aega. Tühi tunne urgitseb temas aina laiemat teed. Aga õhtul tuleb tal mängupaika tagasi sõita, mäe otsa ronida ja uskuda, et suudab end armastava naisena usutavaks mängida. Kuigi meeleolu püsib üdini kahtlev. Heitlik ja rabe. Miski pole see, pole see, pole see…
Ilmselt pole ta ka mingi eriline näitleja ega looja. Ilmselt puudub tal oskus asju mõtestada, neis ootamatuid nurki näha, endaski üllatavat leida. Ainult tuhat poosi, mis aastatega kätte õpitud ja nende abil publikut petetud. Äkki polegi temas muud kui harilik ilu ja vahutavad tunded. Ehk sunnibki see teda alatasa peeglit välja otsima. Et aina uurida, ega peened vaod pole öö jooksul sügavamaks küntud? Kui kaunitari rollid mängitud, siis astu kõrvale, sest sinus pole sisu, et küpseid naisi mängida… Nora võtab käekotist päikeseprillid ja paneb need ette. Hah, vaid tunnete toel mängiv näitleja – mida see ka lõpuks väärt on? Ei saa õiget tunnet kätte ja oledki tühi kest. Tühjus näkku irvitamas. Sisendamas, et ei oska midagi, ei suuda midagi. Tulemuseks on vaid lame üldplaan, sest jõud ei käi üle ja tulebki allajäämine.
Neli tundi hiljem jalutab Nora jälle samal tänaval. Ainult vastupidises suunas, ja kissitab ereda valguse tõttu silmi, sest kõik need tunnid veetis ta pimedas kinosaalis, vaadates järjestikku ära kaks filmi, millest kumbki ei täitnud ta ootusi. Kuigi neid ootusi peaaegu et polnudki. Tooli vajunud naine oli valmis leppima filmikunsti kõige mahlasema naiivsuse ja erutava etteaimatavusega. Ta oli nõus alla kugistama kõik sõbra pulmas pruutidesse armumised, vihast välja kasvavad armastused ja tagaajamised, kus kõik saavad surma, aga kangelane jääb ikka ellu. Ka vuntsidega meeste seksapiili, mis sulatab koheva soenguga tädisid. Isegi pardisuuga preilide armsaid äpardusi. Antagu talle ainult üks tilluke noot, piisaks ka noodiidust, mille abil jõuaks vajaliku lainepikkuseni. Korraks isegi tundus, et miski nagu sähvatas sees, kuid see kadus enne, kui Nora sabast kinni sai. Aga lootus siiski jääb, peab lihtsalt ootama. Kuigi esietendus läheneb hirmutava kiirusega ja neetud aeg lidub nagu Etioopia neeger. Nora heidab pilgu hääletuks lülitatud telefonile: seitse vastamata kõnet. Paistab, et Oti nimetissõrme on vahepeal hüsteeriahoog tabanud.
„Tere. Sa oled mulle helistanud?” lausub Nora veidi unisel häälel.
„Tere, kus sa olid?” nõuab kärsitu toon, mis kuulub ilmselgelt Otile.
„Sõitsin trammiga ja käisin kinos.”
„Neli tundi järjest? Selle ajaga võiks Kuu peal ära käia.”
Aja suhtes on Ott tundlik. Kes ei oleks, kui istuks tema kombel viis aastat riigi keskpangas ja jälgiks kullipilgul erinevaid fonde. Oti töö koosneb peaasjalikult koosolekutel istumisest. Kogu ülejäänud aja tuleb endale tegevust otsida kui tikutulega. Õhtuks on ta täiesti läbi ja palgapäeval surub piinlikkustunnet alla. Aga Ott püüab end ikkagi tõestada – kasvatab sääste ja täiendab väsimatu innuga oma teadmiste pagasit.
„No
